Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
ja õõtsutas kergelt puusi, pööramata hetkekski pilku juhendajate jalgadelt, kui nad selle õhtu samme ette näitasid. Juan Carlos oli sellel õhtul muusika valjuks keeranud ja rõhuline rütm näis panevat isegi põrandalauad vibreerima. Pärast viieminutilist pausi, mil kõik rüüpasid pudelivett ja Sonia tutvustas oma vana sõpra teistele tantsijatele, oli Maggie valmis samme proovima. Mõned vanadest harrastajatest olid skeptilised, et keegi, kes ei ole varem tunnis käinud, võiks liituda poole semestri pealt ja loota teistele järele jõuda; küllap nad kartsid, et jäävad ise teistest maha.
Kuubalane võttis Maggie käest kinni ja oli talle peegli ees tantsujuhiks. Ülejäänud õpilased vaatasid pealt ja mitmed neist lootsid, et ta koperdaks. Maggie kulm võis olla keskendumisest kortsus, kuid ta mäletas iga sammu ja täispööret, mille kallal nad sellel õhtul olid töötanud ning ei eksinud sammudega kordagi. Kui tants lõppes, kostus tasane aplausivirvendus.
See avaldas Soniale muljet. Temal oli kulunud nädalaid, et jõuda sama kaugele kui Maggie jõudis poole tunniga.
„Kuidas see sul õnnestus?” küsis ta Maggie’lt, kui nad pärastpoole veinibaaris klaasikese Rioja veini jõid.
Maggie tunnistas, et ta oli mõned aastad tagasi Hispaania reisil natuke salsat õppinud ja ei olnud põhitehnikat unustanud. „See on nagu jalgrattaga sõitmine,” ütles ta muretult, „kui kord juba selge, siis ei unune kunagi.”
Juba paari sessiooni möödudes ületas ta entusiasm isegi Sonia oma ja kuna Maggie elus oli vähe kindlaid kohustusi, hakkas ta käima salsaklubis, tantsides hämaruses koos sadade teiste inimestega kuni kella viieni hommikul.
Paari nädala pärast oli tulemas Maggie kolmekümne viies sünnipäev.
„Me läheme Hispaaniasse tantsima,” teatas ta.
„See kõlab lõbusalt,” ütles Sonia. „Koos Candyga?”
„Ei, koos sinuga. Mul on piletid olemas. Nelikümmend naela Granadasse ja tagasi. Need on ostetud. Ja ma olen meid seal tantsukursustele kirja pannud.”
Sonia kujutas täpselt ette, kui halvasti James selle uudise vastu võtab, kuid Maggie’le äraütlemine ei tulnud kõne allagi. Ta teadis kindlalt, et tema sõber ei salli mingisugust kõhklemist. Maggie oli vaba hing ning ei mõistnud, kuidas keegi võiks loobuda oma vabadusest minna ja tulla nii, nagu talle meeldib. Kuid Soniale oli veelgi olulisem, et ta ei tahtnud keelduda. Tantsimine näis juba olevat tema elu liikumapanev jõud ja ta oli sõltuvuses tantsimise vabastavast tundest.
„Oh, kui suurepärane!” ütles ta. „Millal täpselt?”
Reis pidi toimuma kolme nädala pärast, et see oleks seotud Maggie sünnipäevaga.
Jamesi froideur 5 ei tulnud üllatusena. Kuna Jamesile ei meeldinud naise uus tantsuharrastus, siis tema vaenulikkus suurenes veelgi, kui Sonia Granada reisist teada andis.
„See kõlab nagu tütarlaste pidu,” ütles mees üleolevalt. „Kas sa pole mitte sellise asja jaoks pisut liiga vana?”
„Noh, Maggie on kogu sellest pulmavärgist ilma jäänud, seega võibolla ta sellepärast tähistab niimoodi oma olulist sünnipäeva.”
„Maggie…” Jamesi põlgus Maggie suhtes oli, nagu ikka, halvasti varjatud. „Miks ta kunagi ei abiellunud? Nagu kõik teised?”
Mees võis mõista, mida Sonia nägi oma ülikooliaegsetes sõprades, kolleegides ja erinevates tuttavates, kes elasid nende kodule piisavalt lähedal, et neilt võiks suhkrut laenamas käia, ent Jamesi suhtumine Maggie’sse oli teistsugune. Lisaks sellele, et Maggie oli osa tema naise hämaratest ja kaugetest koolipäevadest, ei sobinud Maggie ühtegi eelnevalt nimetatud lahtrisse ja James ei suutnud mõista, miks Sonia temaga ikka ühendust hoidis.
Oma abikaasast kaugel eemal, hotell Santa Ana hommikusöögisaalis, Neitsi Maarja pildi odava reproduktsiooni kaastundliku pilgu all taipas Sonia, et ei hoolinud enam sellest, mida James tema ebatavalisest sõbratarist mõtles.
Maggie ilmus ukselävele, silmad ähmased.
„Hei, vabandust, et hiljaks jäin. Kas mul on aega kohvi juua?”
„Ei, kui me kavatseme tunni alguseks kohale jõuda. Hakkame parem otsekohe minema,” teatas Sonia, soovides ära hoida igasuguseid edasisi viivitusi, mida Maggie võiks välja mõelda. Päevasel ajal tundis Sonia, et tema on vastutav. Aga ta teadis, et öösel vahetavad nad rollid. Ei olnud kunagi teistmoodi olnud.
Nad läksid välja tänavale ja olid rabatud õhu jahedusest. Väljas oli vähe rahvast: käputäis vanemaid inimesi, osadel väikesed koerad rihma otsas, ja ülejäänud kohvikutes istumas. Suurem osa poodide vaateakendest oli veel metalltrellide taha peidetud, üksnes pagariärid ja kohvikud ilmutasid elumärke ning õhus levis magusate saiakeste ja churros’te ahvatlev aroom. Mitmed kohvikud olid juba täitunud kohvimasinate auru ja sigaretisuitsuga. Suurem osa linnast hakkas ennast tõeliselt liigutama alles järgmisel tunnil. Praegu olid kitsad tänavad selliste üksikute varajaste ärkajate päralt nagu Sonia ja Maggie.
Sonia uuris süvenenult kaarti, järgides kõrvaltänavate ja vahekäikude kõverusi ja pööranguid, mis neid sihtkohani juhatasid. Teekonna iga sammu suunasid keraamiliste tänavasiltide sinised tähed ja nimede musikaalne veetlus – Escuelas, Mirasol, Jardines – viis neid aina lähemale. Nad ületasid ühe äsja voolikuga puhtaks uhutud väljaku, sumades läbi veelompide ja möödusid kahe kohviku vahele üles seatud hunnitust lilleletist, mille suured lõhnavad õied lausa helendasid. Siledad marmorist kõnniteeplaadid tundusid jalge all pehmed ja viieteistkümneminutiline jalutuskäik näis võtvat üksnes viis minutit.
„Me oleme kohal,” teatas Sonia kaarti taskusse voltides võidukalt. „La Zapata. See ta on.”
See oli üks näruse välimusega hoone. Fassaadile oli aastate jooksul kuhjatud kihtide viisi väikseid plakateid, mis olid üksteise peale müüritisele kleebitud ja reklaamisid kõikjal linnas toimuvaid flamenko-, tango-, rumba- ja salsaõhtuid. Näis, et kõiki linna telefoniputkasid, lambiposte ja bussipaviljone on kasutatud samal moel, et informeerida möödujaid eelseisvatest espectáculos’test6 ning uus plakat on sageli eelmisele peale kleebitud veel enne, kui reklaamitud üritus üldse aset on leidnud. Kaooja muusika üleküllust.
La Zapata sisemus oli sama armetu nagu välimuski. Ei midagi glamuurset. See koht ei olnud mõeldud etenduste andmiseks, vaid harjutamiseks ja proovide tegemiseks.
Eeskojas oli neli ust. Kaks neist olid avatud, kaks suletud. Ühe suletud ukse tagant kostus kõmisevat tampimist. Mööda tänavat tormav härjakari ei oleks ka rohkem müra tekitanud. Heli lakkas järsult ja nüüd kostusid rütmilised löögid, justnagu äikesele järgnev vihmapiiskade pladin.
Üks naine kiirustas sihikindlalt neist mööda ja sisenes valgustamata koridori. Metallist kontsa- ja varbakapad klõbisesid kivipõrandal ning muusika paiskus korraks avatud ukse vahelt välja.
Kaks inglannat seisid ja uurisid aastakümneid tagasi toimunud etenduste raamitud plakateid, olemata päris kindlad, mida nad tegema peaksid. Viimaks võitis Maggie ühe skeletitaoliselt kõhna ja väsinud ilmega umbes viiekümneaastase naise tähelepanu, kes näis vastuvõturuumi pimedast kambrikesest seda kohta juhatavat.
„Salsa?” uuris Maggie lootusrikkalt.
Naine tunnustas nende kohalolu hooletu peanoogutusega. „Felipe y Corazón – alli,”7 ütles ta ja osutas ühemõtteliselt ühe lahtise ukse poole.
Nad olid stuudios esimesed. Nad asetasid oma kotid nurka ja vahetasid kingad ära.
„Huvitav, kui palju meid siia tuleb,” mõtiskles Maggie oma kingapandlaid kinni pannes. Tema küsimus ei eeldanud vastust.
Ruumi üks sein oli kaetud peegliga ja teises seinas oli puust käsipuu. See oli kitsale tänavale avanevate kõrgete akendega ilmetu ruum ja isegi siis, kui aknaklaasid poleks mustusest läbipaistmatud, oleks ruumi jõudnud vähe päikesevalgust. Aastatepikkuse kasutamise tõttu siledaks
froideur – jahedus (pr)
espectáculos – etendus (hisp)
Felipe y Corazón – alli – Felipe ja Corazón – seal (hisp)