Lesk. Carla Neggers
Читать онлайн книгу.
tarmukas ja omal jõul tippu tõusnud mees ning endine Bostoni politseinik, polnud tal seoses väimehe mõrvaga ühtki eelist.
Ta ei suutnud leida mõrtsukat sugugi hõlpsamini kui Abigail. Asitõendeid lihtsalt polnud. Ta ei osanud oma tütart isegi lohutada.
Tegelikult Abigail ei vajanudki lohutust. Enam mitte. Ta ootas lahendust.
Vastuseid.
Kuid juulikuu teisel laupäeval mõtles ta ainult mehele, keda oli armastanud, ja ajale, mis nad olid koos veetnud. Ta ei mõelnud Chrisile kui FBI eriagendile, kes mesinädalate ajal jõhkralt mõrvati. Samuti keeldus ta mõtlemast materjalidele, mis ta oli mehe surma asjaolude kohta kogunud.
Ta läks Newbury Streetile nende ühisesse lemmikrestorani ja istus akna juurde, kust paistsid õuelauad. Ta nägi soojal juulikuuõhtul väljas einestajaid ning möödujaid. Seal oli käest kinni hoidvaid noori armunuid ning jalutama tulnud vanapaare, kes tähistasid võib-olla pulma-aastapäeva.
Abigail ei tähistanud, kuid ta ka ei leinanud.
“Ma armastan sind, Abigail. Jään sind alati armastama.”
Ta tahtis ajas tagasi liikuda ja meest hoiatada: Ära armasta! Ära armasta mind! Armasta kedagi teist, kui elu sulle armas on, Chris.
Aga et see oli võimatu, siis tellis ta klaasitäie Pinot Noiri ja mõtles pulmalilledele – hortensiatele ning roosidele –, sillerdavale pärastlõunale Maine’is ja nägusale Christopher Browningile, kes ootas teda vanamoelises mereäärses võõrastemajas, vahekäigu lõpus murul, kus nad laulatati.
“Vabandage, proua? Kas teie olete detektiiv Browning?”
Kelneri pöördumine tõi ta mälestustemaailmast tagasi tegelikkusesse. “Miks te…”
“Teile on telefonikõne.”
Telefonikõne? Miks helistaja ei võinud talle sõnumit saata või mobiiltelefonile helistada? Ta piidles kelnerit. Noormees oli võõras. “Kellelt?”
“Ma ei tea, ma lihtsalt…” Kelner viipas baarileti suunas. “Keegi ulatas mulle telefoni ja ütles, et see on teile.”
“Hea küll, ärge kaugele minge, eks? Võimalik, et tahan teiega rääkida.”
Kelner noogutas ja eemaldus kiirelt.
Abigail tõstis telefoni kõrva juurde. “Jaa?”
“Palun vabandust, et ma teie õhtusööki segan,” sosistas keegi tundmatu. Abigail ei saanud aru, kas kõneleja on mees või naine. “Kas te joote oma abikaasa lemmikveini?”
“Kes räägib?”
“Pinot Noir, eks?“
Neetud! Abigail surus tunded tagaplaanile ja võttis oma politseitööoskuse ning kogemused appi. Lase tal rääkida. “Teil on õigus. Kas te olete siin? Võib-olla ühinete minuga?”
“Teinekord.”
“Kas te tundsite mu abikaasat?”
“Tss, kuulake! Teie abikaasa sai liiga palju teada, sealhulgas halba. Ta tuli ära koristada.” Sosin muutis sõnade tähenduse veelgi õõvastavamaks ning ähvardavamaks. “Tema surm polnud juhuslik vägivallaakt.”
“Kas võiksite täpsustada?”
“Te peate mind kuulama.” Helistaja rõhutas viimast sõna. “Mt. Desertil hakkab üht-teist juhtuma. Jälle.”
“Kas keegi on ohus?”
“Teie olete ainuke isik, keda mõrtsukas pelgab.”
“Kas te tahate öelda, et ma olen ohus?”
“Ma tahan öelda, et teie suudate vastused leida. Detektiiv.” Põgus vaikus. “Olete seitsme aasta jooksul kogemusi omandanud. Te pole kaotanud meelekindlust abikaasa mõrv lahendada. Ja mõrtsukas teab, et te ei peatu enne, kui olete seda teinud.”
Abigail tundis, kuidas tunded tahavad läbi professionaalsuse kilbi tungida. “Kuidas teie teate, mida mõrtsukas teab?”
“Ma pean lõpetama.”
“Oodake, te ütlesite, et üht-teist hakkab juhtuma. Mis täpsemalt?”
“Aitab.”
“Aga mida mu abikaasa teada sai? Mis see halb oli? Andke mulle vihje. Vastasel juhul katkestan kõne, jätkan veinijoomist ja õhtusöögi nautimist ning pean seda järjekordseks veidraks kõneks. Olen neid aastate jooksul ohtralt saanud.”
“Te olete seda kõnet tükk aega oodanud. Te teate seda.”
“Ärge…”
Klõps.
Ja oligi kõik. Kõne oli lõppenud. Abigail asetas telefoni lauale ja õngitses käekotist välja detektiivimärkmiku ning selle külge kinnitatud pastaka. Kelner, kes oli teda jälginud, naasis laua juurde, kuid Abigail tõstis tema vaigistamiseks käe ja pani terve telefonikõne sisu kirja.
Lõpetanud, sulges ta telefoniklapi, naaldus toolileenile ja silmitses poisikeseeas kelnerit. “Mis on teie nimi?” küsis ta.
“Trevor. Trevor Baynor.”
Abigail kirjutas noormehe aadressi ja telefoninumbri üles, sai teada, et tüüp töötab restoranis kakskümmend tundi nädalas ja ülejäänud osa ajast õpib Berklee muusikakolledžis džässi. Klaverit.
“Pean nüüd tööle naasma,” teatas kelner.
“Hästi. Aga kõigepealt öelge mulle, kes sellele kõnele vastas. Kas baaridaam?”
Kelner noogutas. “Tema nimi on Lori.”
“Mida ta ütles, kui teile telefoni ulatas?”
“Ta ütles… ma ei mäleta.”
“Proovige meelde tuletada.”
Nooruk torkas käe oma paksudesse blondidesse juustesse. “Ta palus mul telefoniga teie juurde tulla ja öelda, et teile on kõne.”
“Kuidas ta mu nime teadis?”
“Ma oletan, et helistaja ütles.”
“Selles restoranis on sadakond inimest, Trevor. Kuidas Lori teadis, et just mina olen detektiiv Browning?”
“Mnjah.” Kelner muigas põgusalt. “Sellele ma ei mõelnudki. Ta ütles mulle lauanumbri, ulatas telefoni ja oletas, et see olete teie. Ta ei tunne teid.“
“Kas te nägite kedagi telefoniga rääkimas, kui ma toru otsas olin?”
Trevori silmad läksid üllatusest või hirmust suureks. “Ei, see tähendab, et ma ei märganud. Ma ei vaadanud ringi. Inimesed räägivad kogu aeg mobiiltelefoniga.”
“Hea küll. Aitäh, Trevor.” Abigail tõusis. “Lähen ja räägin ise Loriga. Ärge visake mu veini minema. Ma pole veel õhtusöögist loobunud.”
Lori oli varastes neljakümnendates sale, musta riietatud naine, kes ei teadnud rohkem kui Trevor. Helistaja oli temaga samuti sosinal kõnelnud. “Arvasin, et tal on lihtsalt hääl ära. Kurguvähk, kõripõletik või midagi taolist.”
“Kas see oli mees või naine?”
“Ei oska öelda. Kas te siis ei teagi?” Baaridaam kortsutas kulmu ja must silmalainer muutis tema välimuse dramaatiliseks, ent pesukarulikuks. “Võib-olla peaksin juhataja kutsuma.”
“Jah, see oleks tore. Aga üks hetk. Niikaua, kuni teie mälu on värske, tahaksin kuulda, mida helistaja täpselt ütles.”
“Täpselt? Noh, ma võtsin toru ja ütlesin halloo. Eelistan mitteametlikku pöördumist. Liinil olev isik soovis rääkida Abigail Browningiga. Detektiiv Browningiga. See olete teie, eks?”
“Jätkake, palun.”
“Küsisin, kas ta helistab ikka õigel numbril ja tema kostis: “Detektiiv einestab üksi. Tal on lühikesed tumedad juuksed.”” Lori kehitas õlgu ja eemaldus läikivast tumedast baariletist. “Vaatasin