Lesk. Carla Neggers
Читать онлайн книгу.
pojatütre pärast.”
Polly Garrisoni pilk muutus häguseks. “Jah, Doe pärast.”
“Cooperid ostsid teie maja Mt. Deserti saarel pärast tema uppumist.”
“Just nii.”
“Aga te hoidsite maatüki alles ja mõne aja pärast ehitas Owen sinna oma maja.”
“Owenil oli kahju Maine’ist lõplikult lahkuda. Tema arvates olnuks see Doe reetmine. Ta oli kõigest üheteistkümneaastane, kui me Doe kaotasime.”
“Seda on raske ette kujutada.”
“Meil samuti.”
“Aga ta peab Austinit oma koduks?”
“Ma pole kindel, et ta ühtki paika koduks peab. Abigail…” Vanaproua sirutas käe. “Kullake, me mõistame su soovi vastuseid leida, kuid kas sa ei arva, et Chris sooviks, et sa oleksid õnnelik?”
“Ma olengi õnnelik. Aga ma tahan teada, kes mu mehe tappis.”
Beacon Streetil vurasid autod ja Boston Commoni pargis kilkasid lapsed. Abigail märkas, et mälestustetulv, juulikuine kuumus ja teadlikkus sellest, mida ta kavatseb teha, pitsitavad tema kõri.
Pärast jutuajamist Polly Garrisoniga, kes ei paljastanud kuigi palju oma pere läbisaamise kohta Cooperitega, oli Abigail tagasihoidlikku motelli naasnud ja duši alla läinud. Tema juuksed olid tol ajal pikad ja tilkusid liibuvale särgile, mille ta oli selga tõmmanud, kui Owen tema numbritoa ukse taha ilmus.
Äsja sõjaväest vabanenud mees oli karm, tahumatu ja pahane.
“Sa pole oma pädevusalas, kordnik Browning. Ja sa pole detektiiv.”
“Kui nutikas sa oled.“
“Järgmine kord, kui sul tekib tahtmine mu vanaemale tema surnud pojatütre kohta küsimusi esitada, jäta see tegemata. Tule parem minu jutule.”
Abigail ei vaevunud ennast kaitsma, vaid osutas viiesentimeetrisele armile mehe silma all. “Kust sa selle said? Kas päästemissioonilt?“
“Baarikaklusest.”
Lahkudes tasus Owen Abigaili motelliarve. Naine sai sellest teada alles järgmisel päeval, kui hakkas Bostonisse sõitmiseks asju pakkima. Owen ei teinud seda lahkusest, vaid andis niiviisi mõista, et Abigail on tema territooriumil ja hindab oma võimeid üle.
Kuid Abigailil oli ükspuha. Oli siis ja oli ka praegu.
“Mt. Desertil hakkab üht-teist juhtuma. Jälle.”
Kui see oli tõsi, kas siis Garrisonid ja Cooperid olid asjaga seotud? Tal polnud aimugi, aga ta kavatses välja uurida.
Koju jõudnud, võttis ta külmkapist Otter Creeki kuuese õllepaki, soojendas mikrolaineahjus popkorni, teritas kolm pliiatsit, avas kolm uut märkmepaberite pakki ja tõstis kõik vajaliku oma väikesele köögilauale.
Seejärel helistas ta ülemistele naabritele ja kutsus nad külla.
Scoop Wisdom oli raseeritud pea ja metsikult ohjeldamatu käitumisega, kuid ta oli kodustanud kaks hulkuvat kassi. Abigail ei uskunud, et inimene, kes peab kasse, võiks eriti hirmuäratav olla.
Sinistes ja kollastes toonides rõõmsavärviline köök, õlu ja popkorn ei avaldanud kummalegi mehele erilist muljet.
“Ma vajan teie abi,” teatas Abigail.
Scoop tõmbas silmad vidukile. Bob kortsutas lihtsalt kulmu.
Abigail tõmbas sõrmedega läbi oma lühikeste lokkide. “Sain eile õhtul telefonikõne.”
Bob turtsatas. “Oli ka aeg tõega lagedale tulla.”
“Mida? Kas Lucas rääkis sulle? Millal?”
Scoop avas õllepudeli ja rüüpas pika sõõmu. “Ta helistas mulle, kui oli teel restorani sinuga kohtuma. Mina võtsin Bobiga ühendust.”
“Ja kumbki teist ei maininud seda poole sõnagagi? Lucas, teie kaks…”
“Me ei topi oma nina võõrastesse asjadesse,” ütles Bob.
Abigail puhkes naerma. “Te olete detektiivid ja topite oma nina vahetpidamata võõrastesse asjadesse.” Kuid mitte tema omadesse. “Hea küll. Oleksite pidanud seda minult kuulma. Mul oli vaja end täna koguda. Päevikute põletamisest oli abi.”
Scoop kortsutas kulmu. “Sa põletasid päevikuid?”
“Need polnud asitõendid.” Abigail kehitas õlgu. “Päevikupidamine aitas mul negatiivsetest emotsioonidest vabaneda.”
“Ah soo, olgu pealegi.” Scoop, keda üksikasjad ilmselgelt ei huvitanud, osutas õllepudeliga toimikukuhja poole. “Kas kõik need sisaldavad sinu kogutud informatsiooni su abikaasa mõrva kohta?”
“Need on mu märkmed, ajaleheartiklid, fotod ja visandid. Kõik, mida suutsin kokku ajada, ilma et kellelegi varba peale astuksin.”
Bob haaras samuti õllepudeli. “Kas sa Maine’i politseile telefonikõnest teatasid?”
“Jah.”
“Mida nad ütlesid?”
“See ei avaldanud neile erilist muljet, kuid nad uurivad asja.”
“Aga su paps?”
Abigail põrnitses toimikute kuhja. Ta polnud palunud isal neid läbi vaadata. Isa polnud ettepanekut teinud, sest ta ei tahtnud, et tütar omal käel Chrisi mõrva uuriks. “Ei, ma pole temaga rääkinud.”
Scoop istus laua äärde ja kergitas üht toimikut.
Abigail neelatas. “Sellest on tükk aega möödas. Juhtum on üpris aegunud.”
“Noh, anname sellele veidi särtsu ja vaatame, mis juhtub.”
“Poisid… kas olete ikka kindlad?”
Bob pani käe Abigaili õlale. “See on sinu otsustada, lapsuke.” Ta tegi naisele silma. “Igal juhul pole sa üksi.”
3. PEATÜKK
Owen Garrison ei armastanud päevituskreeme, piknikukorve ja rannas logelemist. Pärast neljakümmend viit minutit Sand Beachil oli ta juba rahutu. Hobuserauakujuline rand oli Mt. Deserti saare graniitrannikul üks väheseid liivaribasid. Vesi sillerdas varajasel juulikuu pärastlõunal päikesepaistes.
Võrreldes luksuslikumate randadega Maine’i lõunaosas – York, Ogunquit, Wells – oli siin vähe rahvast.
Kuid Owen tammus liival, mis kleepus kõige külge, ja jälgis Sean ning Ian Aldenit, üheksa- ja üheteistkümneaastast sasipäist poisikest, kelle ainsaks koduks oli kahekümne kolme kilomeetri laiune saar. Poiste isa oli kohalik politseiülem. Owen oli Doyle’i ja tema laste elu keeruliseks muutnud, kui palus Katie Aldenil Bar Harborisse Kiirpäästjate eriakadeemiasse minna. Ta tahtis selle sügiseks käima lükata ja parameedik ning päästespetsialist Katie oli väljakutse vastu võtnud. Ta oli sõitnud kahe päeva eest Londonisse kuuenädalasele koolitusele. Poistel polnud häda midagi, kuid Doyle mossitas ikka veel sellepärast, et peab suurema osa suvest naiseta veetma.
Owen oli äsja naasnud kahenädalaselt operatsioonilt Lõuna-Aasias, kus oli toimunud 7,5-palline maavärin. Nüüd oli poiste valvamine vähim, mida ta sai Aldenite heaks teha.
Üks neist – Sean või Ian – kiljatas. Enne, kui Owen taipas, milles asi, oli ta sukeldunud minevikku. Ta meenutas, kuidas õde oli samas rannas vette ja veest välja tormanud, vaimustusest kilganud, kätega lainetes vehkinud ja külma vett trotsinud.
“Tule nüüd, Owen! Ära ole selline argpüks! Külma veega harjub ära.”
Kuid Owen teadis, et see pole tõsi. Inimene ei pruugi pikapeale külma tunda, kuid see mõjutab ja nõrgestab keha.
Õe uppumispäeval oli veetemperatuur kolmteist kraadi. Alajahtumine oli õe ära väsitanud ja lühendanud aega, mil ta jaksas lainetes sõtkuda