Lesk. Carla Neggers
Читать онлайн книгу.
ei vaielnud vastu, kuid Owenil polnud aimugi, kas nad kuuletusid sellepärast, et tema toonis oli midagi erilist või oli neil tõepoolest lainetest küllalt saanud. Erinevalt enamikust rannasviibijatest olid Sean ja Ian pealaest jalatallani märjad. Nende huuled olid sinised ja nad värisesid üleni. Owen mähkis nad rätikutesse ja laotas kleepuvale liivale teki.
“Istuge ja mähkige ennast korralikult sisse. Soojendage ennast üles.”
Noorem poiss, Ian, kes oli vennast kõhnem, istus tekile, tõmbas jalad konksu ja puges üleni suure rätiku sisse.
“Poisid, kas te teate, mida teha, kui ei pääse külmast veest tulema?” küsis Owen. Ta kandis teksapükse ja polosärki ning oli täiesti kuiv.
Plagisevate hammastega Sean istus, jalad ristis, tekile. “Karjume appi?”
“Alati, kui olete metsas või vees, süsta, kanuu või millegi muuga, peaks teil vile kaasas olema. Kui satute hätta, siis puhuge vilet, et inimesed teaksid teile appi rutata. Ja kui olete paadis, siis kandke alati päästevesti. Kaldale ujuda pole kuigi hea mõte.”
“Miks mitte?” tahtis Sean teada.
“Ujumine kulutab keha soojusvarud kiiresti ära, kuid soojust tasub hoida.”
Ian kortsutas kulmu. “Miks?”
“Et vältida alajahtumist. See tekib siis, kui kehatemperatuur langeb. Kõigepealt muutuvad huuled siniseks ja te hakkate värisema, kuid see pole veel kõik. Tekib peataolek, keel läheb sõlme ja lihased muutuvad nõrgaks. See lõpeb halvasti.”
“Ah jaa.” Sean noogutas mõistvalt. “Ema rääkis meile, et inimesed, kes matkamiseks küllalt soojalt riidesse ei pane, surevad külma kätte. Isegi suvel.”
“Ja vees langeb kehatemperatuur veelgi kiiremini. Üritage võimalikult suur osa kehapinnast veest väljas hoida. Kui suudate kummuli läinud paadist kinni haarata, siis ärge laske lahti. Kui ei suuda, siis hoidke pea veest väljas ja püsige võimalikult vagusi. Kui kannate päästevesti, siis sõtkuge vett ja võtke sisse asend, mis ei lase kehasoojusel nii kiiresti kaduda – pange käed rinnale risti, tõmmake jalad üles kubeme poole ja hoidke vees teiste inimestega kobarasse.”
“Kas sina oled kunagi külma vette lõksu jäänud?” küsis Sean.
“Ei.”
“Kas sa oled päästnud kedagi, kellel on ala…” Ian kortsutas kulmu. “Mis see oligi?”
“Alajahtumine. Jah, olen päästnud terve hulga alajahtunud inimesi.”
Samuti oli ta korjanud veest inimesi, kes olid alajahtumise tõttu surnud.
Mõlema poisi jume oli paranenud ja nad olid lakanud värisemast. Owen teadis, et lapsi on kerge üles soojendada, kuid ta poleks tohtinud lasta neil nii kaua Maine’i jäises vees sulistada. Poiste isa Doyle ei muretsenud selle pärast, sest tema oli Mt. Deserti saarel üles kasvanud ja pidas loodusjõududest lugu, kuid ei peljanud neid. Ja ta ei tahtnud ka, et tema pojad neid kordaksid.
Sean ja Ian tõmbasid sviitrid selga ja dressipüksid jalga, kuid jäid paljajalu, sest nende jalad olid märja liivaga koos. Nad jooksid Oweni ees parklasse veoauto juurde. Owen pakkis asjad – puutumata šokolaaditahvlid, vee, päevituskreemi, putukatõrjevahendi, kingad ja rätikud – teki sisse ning järgnes poistele. Ta tundis ikka veel adrenaliini, mis oli aidanud tal kaks tõsist töönädalat üle elada. Kulub veel tükk aega, enne kui ta suudab lõdvestuda.
Selja taga oli pikk aasta täis katastroofe. Owen teadis, et peab puhkama.
Ta viskas teki veoautokasti, kus vedeles kõikvõimalikku päästevarustust ja – vahendeid. Kui rannas oleks midagi juhtunud, siis olnuks ta selleks hästi ette valmistatud.
Talle meeldis jälle Mt. Deserti saarel olla. Kolmandiku saare 332 ruutkilomeetrisest pindalast moodustas Acadia rahvuspark, mis kaitses oma liustikulist maastikku roosade graniitmägede, sõrmekujuliste tiikide, igihaljaste metsade ning kivise rannikuga. Owen elas siin ainult aeg-ajalt ja oli sunnitud sageli eemal viibima, kuid ta teadis, et osa tema hingest jääb alatiseks saarele.
Poisid olid selleks ajaks magama jäänud, kui Owen keeras Route 3-lt erasissesõiduteele, kuhu tema visionäärist ja veidrikust vaarisa oli 1919. aastal ehitanud vapustava “majakese”, mis 1947. aasta suures tulekahjus maatasa põles. Tohutu tulemöll laastas mitmeid ruutkilomeetreid ja sadu suvehäärbereid ning noored metsad tähistasid veel praegugi selle jälgi. Pärast põlengut ehitasid Oweni vanavanemad endise maja taha Atlandi ookeani äärde kaljupervele uue, väiksema maja. Tänapäeval oli see ekstsentrikust Ellis Cooperi suvekodu. Kui Oweni perekond oli pärast Doe surma oma Mt. Deserti kinnisvara maha müünud, veenis Owen vanaema, et too talle vee äärde ühe maatüki jätaks. Sinna ehitas ta hiljem oma Maine’i kodu, mille kallal ta oli vahelduva eduga juba kümme aastat kõpitsenud.
Ta keeras kitsale kruusateele, mis viis tema majani ja mööda neeme Browningite majani. Will Browning oli Owenil palju ehitada aidanud. Kui Chris oli kodus, lõi temagi kampa. Chrisi vanemad olid merre jäänud, kui ta oli veel mudilane, ja poisi kasvatas üles tema üksik vanaisa.
Algselt oli Browningite maja olnud külalistele mõeldud, kuid Oweni vaarisa müüs selle Willile, kui too oli mitu päeva väsimatult rüganud, et saart tuleroaks sattumisest päästa.
Ja nüüd kuulus maja Chrisi lesele.
Abigailile.
Owen tõrjus naise peast ja parkis auto oma maja ette. Poisid, kes olid autos tehtud uinakust reipaks muutunud, jooksid kaljunukkidele, et uurida, mida mõõn oli peale rannakarpide, samblike ja vetikate vaiksetesse veelompidesse jätnud. Siin oli õhk veelgi jahedam ja Owen kiirustas tuppa, täitis puudekasti ning otsis kapist midagi söödavat, millest poistele sooja õhtusööki valmistada.
Keegi ei uskunud, et ta Maine’is terve suve vastu peab. Kui kusagil maailmas ei toimunud katastroofi, leidis Owen tavaliselt ise mujal tegevust.
Suurt kasvu ja heledapäine Doyle Alden tuli videviku ajal poistele järele. Nad olid sõbrunenud Oweniga juba lapsepõlves matkates ja kalal käies, mil polnud tähtis, kust nad pärit on ja millisesse peresse kuuluvad. Vahel liitus Oweni ja Doyle’iga ka Chris Browning. Chris oli alati teadnud, et ei taha isa ja vanaisa jälgedes käia. Owen teadis, et Chris oli oma perest väga lugu pidanud, kuid ei soovinud hakata vähipüüdjaks või töömeheks ning nägi tublisti vaeva, et midagi suurt saavutada. Ta oli astunud õigusteaduskonda, saanud FBI agendiks ja abiellunud naisega, kes oli FBI tulevase direktori tütar.
Ja kui ta valinuks mesinädalateks mõne muu paiga, võinuks ta ikka veel elus olla. Ent Chris oli toonud oma pruudi Mt. Deserti saarele.
Doyle oli olnud Chrisi isamees ja Sean sõrmusekandja.
Owen oli saabunud Maine’i kahenädalasele sõjaväepuhkusele, mis algas kolm päeva pärast pulmi.
Täpselt õigeks ajaks, et leida Chrisi surnukeha.
Doyle’i hääl tõi ta tagasi tegelikkusesse.
“Katie saatis mulle e-kirja,” teatas Doyle ja vahtis läbi klaasuste vee poole. Poisid olid söömise lõpetanud ja õue läinud. “Ta kirjutas, et sätib ennast sisse. Inglismaal pidavat praegu ilusad lilled õitsema.”
“Tema märkab sääraseid asju,” ütles Owen.
“Kuus nädalat möödub kiiremini, kui oskame arvatagi.”
Owen kuulis Doyle’i hääles varjatud nördimust. Doyle’i arvates oli olnud otsus koolitusele minna Katie, mitte Oweni teha. Naine oli anunud, et Doyle räägiks talle oma tunnetest seoses sellega, kuid mees oli keeldunud. Ja nüüd oli Doyle pahane, sest tõtt-öelda soovinuks ta naist kodus näha.
Olukord oli märksa keerulisem, kui Owen arvata oskas, sest Doyle ja Katie olid juba teismeliseeast saadik ninapidi koos olnud. Ja ehkki Doyle oli pahur, sai ta aru, et naine ei vaja Inglismaale sõitmiseks tema luba, kuid väärib tema toetust.
“Suvi on mu kõige kiirem aeg,” kurtis ta. “Katie oleks võinud maailma päästmise õppimiseks parema aja valida.”
“Tema