Lesk. Carla Neggers
Читать онлайн книгу.
üliviisakas mustas ülikonnas keskealine mees, kes tundis huvi, milles asi. Abigail laskis Loril juhtunut selgitada ja uuris mõlema nägusid, veendumaks, et kumbki pole asjaga seotud. Kuid nii juhataja kui ka baaridaam paistsid ühtviisi teadmatuses olevat. Nad ei tundnud helistajat ega olnud raha, naeratuste või armastuse nimel kokku leppinud, et annavad talle märku, kui Abigail restorani saabub.
Ja restorani telefonil puudus numbrinäidu seadeldis.
Abigail helistas oma partnerile Lucas Jonesile, sest too oli temast kogenum – ehkki mitte küll nii kogenud kui Bob O’Reilly ja Scoop Wisdom – ega elanud tema majas. Meest oodates lükkas ta veiniklaasi kõrvale, näris sooja leivapoolikut ja vahtis aknast välja Newbury Streetile, kus jalutas käsikäes üks noorpaar. Naise abielusõrmus kiiskas tänavavalguses.
Abigail tahtis naise õlale koputada ja küsida, mida too teeks, kui mees, keda ta armastab, tapetaks mesinädalate neljandal päeval ja veel seitse aastat hiljem poleks tema mõrvaloosse selgust saabunud ning mõrtsukas oleks vabaduses.
Kas ta lamaks öösiti ärkvel ja muretseks sellepärast, et tabamata mõrtsukas võib veel kedagi tappa või on seda juba teinud?
Kas ta loeks ajalehest ja vaataks televiisorist mõrvauudiseid ning juurdleks, kas sama inimene võis tappa tema abikaasa? Kas ta kahtleks selles, et on teinud, töötanud, võidelnud ja palvetanud piisavalt, et mõrtsukat leida?
Või suudaks ta mehe surma unustada ja normaalse eluga edasi minna?
Ent paarike kadus vaateväljalt ja samal hetkel saabus Lucas. Lucas oli hilistes kolmekümnendates ja mitte eriti nägus. Tema naine töötas õiguskaitseorganites ja tal oli väike poeg – normaalne elu. Mees istus teisele poole lauda. “Mis juhtus, Abigail?”
“Ilmselt mitte midagi,” vastas naine ja jutustas Lucasele telefonikõnest.
Järgmisel päeval põletas ta oma päevikud ja koostas Maine’i-sõidu plaani.
Kui päevikud olid põletatud ja tuhk kohvipurki puistatud, sõitis Abigail Massachusettsi kuldse kupliga valitsushoone juurde ja parkis auto Boston Commoni pargi lähedale telliskivist linnamaja ette. Tema sõrmed lõhnasid ikka veel süütevedeliku järele. Elegantsel majal olid mustad aknaluugid ja messingkaunistustega särav tumepunane eesuks. Uksetrepi kummalgi küljel oli piisavalt ruumi rododendronile ja mõnele igihaljale põõsale.
Uksekella kohal oli tagasihoidlik silt: Dorothy Garrisoni sihtasutus. Pühapäeva tõttu oli kontor suletud.
“Doe” nagu perekond Dorothyt kutsus, oli uppunud Maine’is juba neljateistkümneaastasena. Owen Garrison oli tol ajal üheteistkümnene ja nägi õe uppumist pealt, olles võimetu midagi ette võtma, kui too libastus ja kaljult alla kukkus, suhteliselt lähedal paigale, kust leiti kaheksateist aastat hiljem Chrisi surnukeha.
Abigail uudistas laitmatult puhtaid kõrgeid aknaid, õhulisi tüllkardinaid ja raskeid eesriideid, mis andsid hoonele vanamoeliselt ametliku välimuse, kontrastina füüsilisele, halastamatule ja tänamatule tööle, mida Owen katastroofide korral tegi. Kolm aastat tagasi oli mees asutanud mittetulundusühingu Kiirpäästjad, mis saatis kahekümne nelja tunni jooksul ükskõik missuguse katastroofi sündmuspaigale terves maailmas, oli see siis inimeste poolt põhjustatud või looduslik, korraliku väljaõppega ja hästivarustatud vabatahtlikud päästetöötajad.
Vabatahtlikud polnud spontaansed ega reageerinud olukordadele, millega kohalikud organisatsioonid omal jõul toime tulid. Nad moodustasid osa riiklike ja rahvusvaheliste hädaabitöötajate keerukast võrgustikust. Orkaanid, maavärinad, hiidlained, üleujutused, tulekahjud, tornaadod, mudalihked, pommitamised – kui inimesed olid kadunud, lõksus, minema pühitud või mõnes muus hädaolukorras, millest neid tuli päästa, olid Owen ja tema meeskond alati platsis.
Abigail tõmbas sõrmedega üle külma musta raudaia. Kui Edgar Garrison oli sajandi eest Bostonisse unelmate maja ostnud, oli ta siis osanud aimata, et tema lapselapselaps hakkab helikopteri küljes kõlkuma ja üleujutuse piirkondades majakatustelt meeleheitel ellujääjaid korjama või kokkuvarisenud hoone rusudes kaevama, et lõksu jäänud kuueaastane laps päästa?
Raske öelda. Niipalju kui Abigail teadis, olid Garrisonide suguvõsa liikmed üpris ettearvamatud. Ent kõik selle pere mehed olid nägusad. Tõtt-öelda koguni ülinägusad. Ta oli näinud pilte vanast Edgarist, rahajõmmist ja innukast kõnnumaaelanikust, kes oli Rockefellerite ja teiste rikkuritest suvitajatega kampa löönud ning suurema osa Maine’is asuvast Mount Deserti saarest rahvuspargiks kujundanud. Tulemus oli üpris meeldiv, ehkki pisut igav. Tema poja Brennani hea välimus oli mahedam, rafineeritum. Brennan oli üllatanud peret sellega, et abiellus endast kakskümmend aastat noorema Texase kaunitariga, kes tegeles metssigade laskmisega.
Nüüdseks kaheksakümne kahe aastane Polly Garrison suutis ikka veel ajakirjandust köita. Nende poeg, samuti Edgar, oli tasase loomuga, kuid jahmatavalt nägus nagu tema isa ja vanaisa. Edgar ja tema abikaasa rajasidki oma tütre mälestuseks sihtasutuse ja paigutasid selle peakontori pärast saatuslikku õnnetust oma Bostoni majja. Nad ise kolisid Texasesse ja kasvatasid Oweni seal üles.
Owen polnud maheda ega rafineeritud välimusega ega isegi mitte klassikaline iludus, kuid nägi kahtlemata hea välja.
Ja tema oli ainuke Garrison, kes veel Maine’is tegutses.
Oweni perekond oli müünud oma Mt. Deserti saarel asuva maja Jason Cooperile, kellel oli ka Somesi väina ääres kena häärber. Jasoni noorem poolvend, tuntud Washingtoni konsultant, veetis aastas viis kuud vanas Garrisonide majas. Samuti tuntud amatöör-maastikukujundaja Ellis Cooper oli rajanud hoovi muljetavaldava aia. Abigaili ründamise päeval ja õhtul, mil Chris tapeti, pidas Ellis parajasti selles majas pidu. Ka Abigail ja Chris olid olnud kutsutud, kuid nad olid eelistanud mitte minna.
Pärast sissemurdmist, kui Abigail oli teel haiglasse ülevaatusele, oli Chris hetkeks peole läinud. Abigail teadis, et mees oli sealt kallaletungijat otsinud. Kuid pidu oli ära vajunud ja mingil seletamatul põhjusel oli Chris sattunud Ellise kukekannuste ning rooside alla kivisele veepiirile, kust Owen Garrison järgmise päeva varahommikul tema surnukeha leidis.
Garrisonid ja Cooperid asetasid Abigaili keerulise dilemma ette. Nemad olid tundnud Chrisi ja tema vanaisa märksa kauem kui Abigail. Neil oli olnud kahe Browningi elule nii otsene kui ka kaudne mõju. Chrisi vanaisa Will Browning oli kolinud endisesse Garrisonide majavalvuri hurtsikusse pärast seda, kui oli aidanud kustutada tulekahju, mis hävitas Garrisonide algse maja, vanema Edgari au ja uhkuse. Politsei arvates oli Chrisi tapja end varemetes varjanud.
Ja Abigail uskus juba ammu, et Doe Garrisoni traagiline hukkumine ning abitus, mida viieteistkümneaastane Chris oli pärast sõbra ja naabri kaotust tundnud, olid innustanud meest FBI-sse astuma.
Et välja selgitada, mis ja miks Chrisiga oli juhtunud ning kes oli ta tapnud, pidas Abigail vajalikuks mõista oma mehe suhteid rikaste sõprade ja naabritega Mt. Deserti saarel.
Oweni värvikas vanaema Polly Garrison sattus sinna viimasel ajal harva. Viis aastat tagasi oli Abigail ühel kuumal juulikuu pärastlõunal Pollyle Texasesse, Austinisse külla läinud. Ta oli imestanud, kui lihtsas ja klassikalises majas vanaproua elas. Samuti mäletas ta sealseid lõhnu ja õrna juga veevoolikust, mis tema pahkluid pritsis.
Hõbedajuukseline ja rabav Polly avas isiklikult ukse.
“Abigail? Ma ei teadnudki, et oled Austinis.”
“Palun vabandust, et ma teid häirin, proua Garrison. Kas teil on minut aega rääkida? Mind huvitab teie perekonna läbisaamine Cooperitega.”
Polly armsad hallid silmad peatusid Abigailil. “Miks?”
“Uudishimust.”
Vanaproua naeratas. “Uudishimu teeb sinust hea politseiniku. Olen kindel, et ühel päeval saab sust detektiiv.”
“Võimalik. Siin on palav. Kas teil ei teki vahel kiusatust suve Maine’is veeta?”
“Kiusatus tekib sageli, kuid mälestused…” Polly ohkas kergelt. “Käin aeg-ajalt pojapojal külas. See pole mulle lihtne, kuid Owen… on ebaõnnega leppinud.”
See