Ükski pere pole saar. Anja Wikström
Читать онлайн книгу.
palju. Äkki tal sellepärast kõht valutabki. Aga õde ei arva nii ja mähkmesisu ei ole ka enam vesine. Õde meenutab, et imetamisele ei ole piire seatud. Väga hea, et ma nii palju rinda annan, väga hea, et ma lasen Myl otsustada. Imetamine on midagi palju enamat kui toit. See on lähedus ja turvalisus. Väikesed beebid tahavad sageli rinda, kui nad saavad ise valida. Nii lihtsalt on.
Nii külma ja lumist detsembrit pole ammu olnud. Ema helistab ja tahab, et me tähistaksime jõule koos tema ja temapoolse suguvõsaga: vanaema-vanaisa, tädi ja tädilastega. Viimati pidasime koos jõule kümne aasta eest. Emal sai isa ja tema sugulaste lihapallidest, napsulauludest ja sugulastest mõõt täis. Tal sai jõuludest mõõt täis. Aga nüüd on ta kolinud koos oma mehega Nynäshamni, meile lähemale, ja on ju My esimesed jõulud. Ema tahab, et me läheksime jõuluõhtul välja sööma, et saaksime niimoodi kokku, et keegi ei peaks pliidi ääres sebima ja närveldama.
“Vanaema ja vanaisa oleksid väga rõõmsad. Nad ei taha end peale suruda, aga nad mõtlevad teie peale.”
Ma tean, et vanaemale ja vanaisale pole ehk enam kuigi palju jõule jäänudki.
“Aga sa mõtle,” palub ema. “Me võime aidata sul Myd hoida.”
Ma ei taha minna Myga õue külma kätte ja metroosse kõhuviiruses kaasreisijate sekka, ei taha imetada teda heeringa ja viinapitside vahel. Vanaema helistab ja ütleb, et mõistab, kui me eelistame koju jääda.
Jaanuari lõpus läheb Axel jälle tööle. Üle kuu aja on ta minu ja Myga kodus olnud. Päevasel ajal igatsen ma tema järele. Ennelõunad on juba võrdlemisi talutavad, aga pärast lõunat läheb raskemaks. My on rahutu ja viril. Ma tassin teda süles ja vaatan aknast lumist Folkungagatanit.
Axel tuleb, kui on juba pime. Siis on ta väsinud ja näljane. Jääb paaritunnine ajavahemik, kus My tahab ja saab temaga olla, enne kui on õhtuse imetamise aeg. Axel tahab süüa ja riideid vahetada ja tualetis käia ja end My ülevõtmiseks valmis panna. Ta ütleb, et ma võiksin vabalt õhtuti tiiru väljas teha, näiteks trenni minna, aga mina ei taha õhtul kodunt lahkuda, kui laps viril on. Ma ei käigi peaaegu väljas.
Lugemisklubi on külas. Kuus ootusärevat silmapaari säravad mulle kalapajaroa kohalt vastu. Kuus lastetut sõpra, kes kõik on kas abielus, kihlatud või vabaabielus juba ammust aega. Me istume meie uue korteri köögis. Nad on äsja saabunud ja ma soovin üle kõige, et nad juba ära läheksid. Et need kolm tundi oleks möödas. My hakkab kindlasti nutma. Ma söödan teda tavaliselt sel ajal, peaaegu õhtu otsa.
Ma ei suuda keskenduda nende jutule, sest kuulen, kuidas My vigiseb. Ma kuulen teda läbi kahe ukse, läbi terve korteri, ning soovin, et Axel hüüaks mind või tuleks koos Myga meie juurde, aga me otsustasime, et ta proovib ise hakkama saada. Ma lubasin lasta tal proovida.
“Kuidas siis on?” küsivad nad ootusrikkalt. “Kas on nii, nagu sa ette kujutasid?”
My saab varsti kahekuuseks ja ma pole peaaegu ühtki oma My-eelset tuttavat kohanudki enne kui nüüd, sel õhtul. Üldse peaaegu kedagi ei ole näinud, peale lastepolikliiniku emaderühma, mis peaks hakkama kogunema kord nädalas, aga kooskäimised alles algasid.
Ilma et ma õieti aru saan, kuidas see juhtus, räägin ma nutmisest ja imetamisest, et me peaaegu ei käigi korterist väljas, et kõik on raskem, kui ma arvata oskasin.
Laua ümber jääb vaikseks.
Ma ei saa oma sõnu tagasi võtta ja nad vahivad mulle jahmunult otsa, kuigi proovivad head nägu teha. Selline tunne on, nagu ma oleksin My reetnud. Nagu ei oleks ma teda ära teeninud. Nad vaatavad mind umbusklikult. Pettunult.
“Ma armastan teda üle kõige maailmas,” lisan ma.
Mis on tõsi. My on kõik. Millelgi muul ei ole tähtsust. Nüüd on My. Kõigepealt My ja siis võib-olla Axel ja siis ehk, siis ehk mina. Mitte lugemisklubi, mitte töö, mitte miski muu.
Nüüd tunnevad nad end ebamugavalt. Vahetavad teemat. Ei küsi enam midagi. Räägivad raamatust. Lähevad varakult koju. Kuigi mitte minutitki liiga vara. Mina torman magamistuppa My juurde.
“Kas oli tore?” küsib Axel. Mul tuleb nutt kurku, kui ta mulle otsa vaatab.
Mitte ühelgi minu Stockholmi sõbral pole lapsi. Mina olen esimene.
OLEME LASTEPOLIKLIINIKUS, et osaleda emade ja imikute massaažirühmas. Mul ei ole aimugi, kuidas me sellesse rühma sattusime. Niipea kui ma olen Myl bodi seljast ära saanud ja ta väikesesse imikuringi maha pannud, hakkab ta nutma. Teised titad on vait.
Ma tõstan ta üles ja hoian süles, aga nutt ei lakka. Ruumis ei ole kuigi soe. Päevavalguslampide terav valgus on suunatud otse titadele. Kõik ootavad meie järele. My ja minu järele. Lapsevanemad peaksid hakkama korraga beebisid masseerima. Kõik peavad korraga beebiõli võtma ja masseerima tillukestele kõhtudele “päikest ja kuud”.
”Nüüd proovi teda uuesti maha panna,” õpetab meie juhendaja. “Ja siis võta natuke õli peo peale.”
Aga niipea kui massaaž algama peab, pistab My uuesti kisama. Juhendaja vaatab mulle otsa, kui ma My ringist välja tõstan.
“Talle vist ei meeldi,” ütlen mina.
Ma tajun juhendaja vaoshoitud ärritust. Meie takistame rühma tööd.
“Sellepärast, et ta tunnetab sinu närvilisust,” vastab juhendaja. “Ema meeleolu kandub lapsele üle,” jätkab ta.
Tol hetkel ma veel ei tea, kui palju sääraseid kommentaare me lähimatel aastatel veel kuuleme. Mina ei tunne end närvilisena. Ei ole õige panna Myd alasti põrandale, koos teiste kägisevate titadega kõleda päevavalguslambi alla, ning õlitada teda, kui ta nutab. Kui ta nii üheselt näitab, et ta ei taha. Mina tunnen nii.
Aga juhendajale jääb loomulikult õigus. Ma ei tunne end närvilisena. Mitte esimesel korral ega ka mitte teisel korral, aga meie kolmandal kohtumisel, kui kõik lapsed peale My paistavad lamamist ja massaaži nautivat, tunnen ma ennast tõesti närvilisena.
Ja õli valab tulle teadmine, et juhendaja silmis olen mina My nutmises süüdi, et mina nakatan teda oma närvilisusega.
Axel on osavam lohutaja. Tal on iseäralik kiigutav rütm, mida ma ei suuda järele teha, kui väga ma ka ei prooviks. Ta paneb My oma käsivarrele pikali, laps on nii tilluke, et mahub küünarvarrele ära, pöörab ta oma kõhu poole ja paneb oma teise käe kaitsvalt talle ümber, ja siis ta kiigutab teda, kindlas rütmis üles ja alla.
Eminem, Audioslave ja Cypress Hill lohutavad Myd, kui ta kiigub üles-alla, üles-alla, tundide kaupa, ööde kaupa, kuni gaasivalu järele annab.
Axel räägib mulle, et ta vestleb Myga ka, kui nad elutoas seisavad ja ta last kussutab. Katarina kirik on öösel valgustatud. Ta vaatab kalmistut või alla Folkungagatanile, kus taksod öiseid kundesid Medborgarplatsenile ja sealt ära viivad. Meie vastas teisel pool tänavat on väike kiirtoidukiosk.
“Grillvorst friikartuliga. Sada viiskümmend grammi, juustu ja kõikide lisanditega. Grillimaitseaine. Tobuke.”
Sellised on nende jutud. Õhtust hommikuni, koos imetamispauside, lühikeste uinakute ja mähkmevahetustega.
Läheme arsti juurde. Kui me polikliinikule läheneme, kiireneb mu pulss ja peopesad hakkavad higistama, aga Myl vajuvad silmad kinni ja ta puhkab oma kärus mõnusasti.
Vankrite hoiuruum on juba täis. Garderoobist kostab lärmi ja laste kisa ning My niheleb unes rahutult. Kui õde vahepeal kabinetist väljas käib, siis ei tule ta meile järele, vaid teisi emasid ja lapsi kutsuma. Samal hetkel kui medõde jälle nurga taha kaob, hakkab My oma kärus kägisema. Ma tõstan ta sülle, aga ei ole kindel, kas jõuan talle enne arsti juurde saamist rinda anda.
My on just avastanud, et me oleme uues kohas, ja hakanud ringi vaatama, kui õde lõpuks tagasi tuleb. Ta juhatab meid arstide juurde. Õde räägib käigu pealt, et tema nimi on Kerstin ja et täna on kaks arsti, üks neist praktikant. Kumbki arst ei vaevu end tutvustama, tegeledes selle asemel juhendamisega.
“Sa võid sinna