Ükski pere pole saar. Anja Wikström
Читать онлайн книгу.
teiste emade ja nende laste või raamatutega kõrvutada,” ütleb ema, kui ma tema käest nõu küsin. “Ja My on nii kiire arenguga. Peaaegu kiiremgi veel, kui sina olid. Nutikas väike preili,” nendib ta uhkusega.
Ema on leidnud ajutise töö Södermalmil, aga ta sõidab iga päev Nynäshamnist ja töötab peaaegu täiskoormusega, nii et ega me kevade jooksul kuigi sageli ei kohtu. Mõnikord tuleb ta ööseks meile. Üks kord käin ma koos Myga tal töö juures külas. Terve selle aja muretsen ma, et My võib nutma hakata. Seal on nii palju inimesi. See on vanadekodu ja kõik tahavad talle pai teha ja teda sülle võtta. My ei nuta. Kõik läheb hästi. Mõnda aega on ta ühe võõra naise süles, enne kui ma ta tagasi võtan.
Polikliiniku titerühma emad istuvad meie köögis. Meid on kokku kuus. Lapsed on põrandal. Esimest korda on kõik meie juures külas. Mina ei ole neist kellegi juures käinud, aga me oleme jalutamisest pisut ära tüdinenud. Kõige õnnetum on My siis, kui me kodunt ära oleme. Peaaegu iga kord, kui me Myga teiste emade ja lastega kokku saame, on My see, kes nutab. Kui me jalutame ümber Årstavikeni, lamavad teised lapsed vankrites nagu zombid ja emad muudkui vadistavad. Ma salamisi peaaegu loodan, et mõni teine laps hakkaks samuti nutma. Et mõnikord peaks keegi teine ema peatuma, et rinda anda või tekki kohendada või päikest varjata, aga seda juhtub harva.
Nüüd istume hoopis minu juures kodus ja joome kohvi. My ei taha põrandal olla ja ma võtan ta sülle. Ta ei taha minu süles olla, nii et ma panen ta maha. Ta on rahutu. Viril. Ma ei tea, mis tal õieti viga on. Teised lapsed paistavad rahul olevat. Ma tahaks, et külalised minema hakkaks, aga nad just äsja tulid. Nad võtsid lastel kõik õueriided seljast ära. Me sikutasime nende vankrid kahest trepist üles, keerasime vankriruumi lukust lahti ja panime vankrid sinna. Sõitsime kordamööda liftiga üles. Mõtlesime, et lapsed võiksid lõunat süüa ja seejärel võime ehk koos tiiru jalutada, kuni nad vankris magavad.
Ma proovin hoolitseda selle eest, et kõigil oleks olemas, mis tarvis, ja samal ajal mõista, mida My vajab, miks ta kurb on. Ta nutab. Ma hoian teda süles, aga see teeb kõik ainult hullemaks. Lähen eemale ja proovin teda imetada. Mähe sai alles pandud. Ta ei taha süüa. Muudkui viriseb. Ma mõtlen, et võib-olla on ta juba väsinud. Ma proovin teda voodisse panna, aga siis nutab ta veel häälekamalt. Läheme kööki tagasi.
“My on vist väsinud,” ütlen ma teistele. “Istuge teie siin. Ma proovin teda magama panna.”
Nii lähemegi tagasi magamistuppa. Aga My nutab üha raevukamalt ja mul ei õnnestu teda maha rahustada.
Mõne aja pärast, mis tundub igavikuna, tuleb üks teistest emadest meie juurde magamistuppa. “Kas ma saaksin aidata?” küsib ta.
“Ta paistab väsinud. Võib-olla on ta kõikidest muljetest üleväsinud?” ütlen ma, sest ma ei saa ise ka aru, milles häda on.
Ema läheb kööki tagasi, räägib teistega, nende juttu ma ei kuule, see on nii vaikne, ning tuleb seejärel minu ja My juurde tagasi.
“Me läheme ära,” ütleb ta. “Et sa saaksid Myga rahus olla. Võib-olla rahuneb ta maha, kui me ära läheme.”
“Sa ei pea alla kaasa tulema,” lisab ta.
Ma annan talle vankriruumi võtme ja ta lubab selle postkasti pista, ja siis lähevad nad ära.
Alles siis suudan ma end lõdvaks lasta. My on nutust üleni higine. Ma laulan talle. Käin ringi ja kussutan teda. Heidame diivani peale pikali ning lõpuks rahuneb ta maha ja jääb mu kõhu peal magama.
Ma väldin kokkusaamisi polikliinikurühmaga. Rühmas kohvitamine, karjas jalutamine, see ei sobi justkui õieti mulle ja Myle. Pigem kohtun ma korraga ühe ema ja ühe lapsega. Siis on lihtsam juttu ajada. Adun selgemalt, et tegevused tuleb kohandada selle järgi, mis Myle ja mulle sobib.
My ei ole veel pooleaastanegi, kui ta arendab välja oma isikliku roomamisstiili. Ta liigub edasi labakätel ja labajalgadel. Mööda korterit ringi, muudkui ringi. Iga kord, kui ta ümber nurga käputab ja minu või Axeli silmist kaotab, tõstab ta käe suu ette ja lehvitab sellega. Ta hääl kõlab nagu indiaanlase hüüd. UAUAUA. Ja siis paneb ta uuesti minema. Ikka ringi ja ringi.
Tema naerab. Meie naerame. Ta on vaimustuses. Lehvitab ja roomab. Üha uuesti ja uuesti.
Viimastel nädalatel on ta olnud õnnetum kui tavaliselt. Olen raamatuid lugenud, et teada saada, ega ei ole tegu mõne sellise arengufaasiga. My on tavaliselt masenduses, kui ta midagi uut harjutab, kuni siis äkitselt selgub, et ta ongi mingi uue oskuse omandanud. See käib kiiresti. Ega ta kaua rahul ei ole, sest varsti võtab ta pähe midagi uut, mida harjutama hakata.
Lisaks on ta rääkima hakanud. Emememem ja issisississi.
Ja iga kord, kui ta kakada tahab, ütleb ta seda. Ka-ka, ütleb ta, kuigi ta on nii pisike, otsekui teaks ta, et see hakkab tulema. Ka siis, kui ta on mähkimislaual ja me hakkame mähet vahetama, ütleb ta, kas mähkmes on kaka. Ainult siis ütleb ta ka-ka. Ta ei eksi iialgi.
Maist saab juuni ja Axel jääb puhkusele. Kuus kuud on juba möödas ning My ja minu aeg kahekesi on ümber. Nüüd oleme kõik kolmekesi vabad, terve suve.
Valge paekivimaja kümbleb mahedas kollases õhtupäikeses, kui me õuele sõidame. Sirelid õitsevad. Päevasel ajal lendavad pääsukesed meie punase külalistemaja räästa alla ja sealt välja. Oleme Gotlandil, Axeli vanemate juures. Maja asub aasa serval ja metsa sees. Paari kilomeetri kaugusel elab üks talunik ja sealt edasi on meri.
Päev pärast meie saabumist pakuvad Axeli vanemad, et õhtul võiks grillida. Tülitseme selle üle oma punases majakeses, kui arvame, et nemad pealt ei kuule.
“Ma ei saa aru, miks sulle grillida ei meeldi. See on ju nii lahe,” ütleb Axel.
Aga mina muretsen, et My väsib ära ja hakkab vinguma ja tal läheb kõht tühjaks, sest grillimine võtab aega, aga My tahab süüa. Siis on tal pärast jällegi söömiseks kõht liiga täis ja seejärel on ta magamajäämiseks liiga näljane. Ja nii lähebki.
Kui me laua ümber istume, on kell viie asemel pool kaheksa ja My on endal ajutiselt kõhu täis söönud. Axel hoiab teda süles ja Barbro pahvatab:
“Aga nüüd ei saa ju Axel üldse süüa. Toit jahtub ära.”
Isegi kui me Myd kordamööda hoiame, on pidevalt sama jutt. Kui Axel sööb ja mina Myd hoian, siis on vaikus majas. Niipea kui Axel sõrmeotsagi liigutab: “Vaene Axel.”
Kui me magamaminekuks külalistemajja jõuame, valan ärrituse välja.
“Sina ise tahtsid siia sõita,” tuletab Axel mulle meelde. “Ma ei pea sööma. See ei ole minu jaoks oluline. Ma võin igal õhtusöögil Myd süles hoida, kui sa tahad.”
“Asi pole üldse selles. Asi on selles, et mina ei ole piisavalt hea. Nad ei suuda sellega leppida, et mina ei tee sama palju kui Barbro. Nad ei saa aru, miks sina varsti koju jääd. Nad ei näe, et me jagame ka kõiki muid ülesandeid.”
“Jama jutt.”
Miks me siia sõitsime, mõtlen ma. Selleks, et My näeks merd ja lilli. Puid ja mesilasi. Sest me tahtsime pakkuda talle tõelist suve ja mitte ainult heitgaase. Vanaisa ja vanaema. Et me saaksime omavahel suhelda. Asjad ei lähe niimoodi. Axel aitab Åkel puutööd teha ja mina lähen Myga mere äärde. Axel käib Åkega saunas ja mina panen Myd magama.
Koju sõidame plaanitust nädal aega varem.
KUI MY SAAB üheksa kuud vanaks ja suvi hakkab otsa saama, teatan ma, et kahetsen.
“Ma ei taha tööle minna. Ma ei taibanud, et ta on veel nii väike. Ma ei teadnud, et ta on ikka veel rinnalaps.”
“Aga nüüd võõrutame ta ju ära,” vastab Axel.
Ta on juba peaaegu kolm kuud kodus olnud. Võimalus, et ta tagasi tööle läheb, ei tule kõne allagi. Ta ei taha. Talle meeldib ta töö, aga talle meeldib My rohkem. Ja ta on selle järele igatsenud. Oodanud, et mina tööle läheksin. Juba enne My sündi panime selle paika. Me oleme kokku leppinud. Töö juures, omavahel.
Tundub