Ükski pere pole saar. Anja Wikström
Читать онлайн книгу.
ühiselt.
Nüüd pumpan piima välja ja nutan. Nutan ja pumpan.
“Sa ei pea pumpama. See on õudne pläkerdamine. Äkki läheks ainult tavalise toidu peale üle,” ütleb Axel.
Nädal enne seda, kui ma tööle tagasi lähen, käime jälle polikliinikus. My peab käima üheksa kuu kontrollis ja jälgima pilguga heli. See test peaks kindlaks tegema kuulmisvaegust ja autismi. Ma tahaksin õe käest nii palju küsida, aga kust alustada? Laste arengut käsitlevate raamatute järgi on My kogu aeg sammu võrra ees. Ta ei rooma põlvili, vaid käte ja jalgade peal, räägib vara, teeb kõike vara. Aga küsida tahan ma muu kohta. Näiteks selle kohta, et ta magab nii vähe. Vähem kui ükski teine nendest lastest, kellega me kohtume. Ja uinumine võtab kaua aega. Me paneme teda magama mitu tundi. Minus tekitab küsimusi see, et ta kardab nii paljusid asju. Kardab vett, valju häält ja teisi inimesi. Aga ma ei küsi midagi. Õde on seesama, kes juhendas beebide massaaži. Kui ta My parema kõrva juures kellukest helistab ja My pead ei pööra, hoian ma hinge kinni. Aga õde helistab lihtsalt üha uuesti ja uuesti. Kolmandal korral keerab My pead kellukese poole, test on läbitud ja me läheme koju.
Vanemapuhkuse ajal palusin ma end teisele töökohale üle viia. Juba teist korda lühikese aja jooksul ja samas firmas. Ma tulin sinna tööle tootejuhiks. Tol aastal sõitsin ma terve maailma risti ja põiki läbi, Sydney, San Francisco, Indianapolis, Brüssel, Berliin ja London. Aga kui ma lapseootele jäin, palusin ametikohta muuta, ja siis rasedus katkes. Järgmise raseduse ajal, kui ma Myd ootasin, oli mul turundusosakonnas ajutine ametikoht. Seekord olen ma palunud võimalust minna tööle meditsiiniosakonda, kuhu ma tegelikult tahtsin juba alguses. Ma loodan, et uus töö toob kaasa vähem reise või vähemalt harvem välisreise.
Aga pärast sissejuhatavat kohtumist tulevase ülemusega, nädal enne seda, kui ma peaksin peale hakkama, ei saa ma und. Laman voodis ja rehkendan, aga rehkendused ei vii kuhugi. Ma pean käivitama uuringu, mis hõlmab 50 keskust üle kogu Rootsi. Kõiki haiglaid tuleb enne jõule külastada, mõnda kaks korda. Süda peksab rinnus. Neli kuud, 80 päeva, kui terve detsember juurde arvata. Ees ootab palju pikki päevi Myst eemal, nii palju saan ma aru.
Ning juba esimesel tööpäeval teatab ülemus, et me sõidame järgmisel nädalal Inglismaale koolitusele. Ülejärgmisel nädalal sõidame Lissaboni, kaheks ööks.
“Küll me hakkama saame,” ütleb Axel. “Eks ju, kullake?”
Nii juhtubki, et mina istun Londoni lähistel Erl Woodis ja kuulan mittemidagiütlevat ettekannet, kummis ja valutavate rindadega, kui Axel saadab MMS-i, millel on jäädvustatud My esimesed sammud. Äsja üheksakuuseks saanuna kõnnib ta kindlatel jalgadel üle elutoapõranda.
Ma ei oska autot juhtida, aga load mul on. Päev pärast seda, kui ma juhieksami sooritasin, läks vana auto katki ja pärast seda ei ole ma rooli taha istunud. Juhiloa sain üle noatera, kuigi sõitsin parklatasku asemel poolenisti kõnniteele, kui eksamiring läbitud oli. Istun autosse alles nüüd, kolm aastat hiljem. Autoga tööle ja koju sõitmine annab mulle iga päev juurde peaaegu terve tunni koos Myga. Selle lisatunni nimel olen kõigeks valmis. Näiteks autoga läbi Stockholmi südalinna sõitmiseks.
Esimesel korral sõidavad Axel ja My minuga kaasa ja hüppavad Hornsgatanil välja, kui ma olen Söderledeni tunneli ja reavahetusega hakkama saanud. Ma istun elus esimest korda päris üksinda autos. Pärastlõunal, kui ma Söderledeni tunnelist välja veeren ja Södermalmi idaossa jõuan, helistan ma Axelile, kes jookseb välja, My süles. Ma panen ohutuled peale ning siis võtab Axel auto ja mina My. Axel pole ka just vaimustatud igaõhtusest boksiajamisest Söderi kitsastel tänavatel, aga teine variant on see, et ma jään terveks õhtuks autosse istuma.
Axel korraldab kõik meie argised asjad, samal ajal kui mina sõidan autoga üle Västerbroni silla edasi ja tagasi, nutan ja nean iseend, et ma nii valesti planeerisin ja nii vähe asjadest aru sain. Kui ma õhtuti koju jõuan, siis My murdub ja puhkeb nutma. Ta lebab esikus nagu väike lohutamatu pambuke. Ma musitan ja kallistan ja proovin mitte ise jälle nutma hakata. Axeli jaoks ei ole probleemi. Päeval pidavat kõik suurepäraselt kulgema, nagu ta ütleb. Ja mina tahan ju, et Axel saaks ka Myga koos olla. Mitte ainult tema pärast, vaid My pärast.
“Ta läheb endast välja ainult siis, kui sina siin oled. Kui sind ei ole, ei ole kunagi ka muret,” ütleb ta.
Kaks paari nendest, kellega me kevadel kõige rohkem läbi olime käinud, mõlemad detsembrilaste foorumist, teevad samamoodi nagu meie. Karin ja veel üks ema lähevad tagasi tööle. Varem kohtusime mõnikord meie, emad. Nüüd on isade kord. Ka nendel sujub kõik suurepäraselt, ei mingit muret. Sügisel ja talvel käivad Axel ja My koos Karini mehe ja teise isaga südalinnas Kulturhusetis. Teistest lastest ei kõnni veel kumbki. Ainult My. Kui teised söövad, kõnnivad Axel ja My ringi. Kui teised lükkavad käru, siis My kõnnib ise või istub süles.
Ma ei usu, et side emaga on nii palju tähtsam kui suhe isaga. Ma ei usu, et imetamine on nii oluline. Minu vend Sture on lapsendatud ja piimasegu peal üles kasvanud. Tal ei ole sugugi halvem side ema ja isaga kui minul. Null sidet oma bioloogilise emaga, kellega ta lõppkokkuvõttes esimesed nädalad elas ning kelle kõhus ta südamelööke kuulas.
Aga ma tahaksin palju parema meelega olla Myga kodus, puhtalt egoistlikel kaalutlustel. Ma ei ole veel paika loksunud, mul on vaja rohkem aega, et leida oma õige koht emana. Ma olen nii ebakindel. Mitte siis, kui ma Myga kahekesi olen, aga just koos teistega. Kui ta nutab.
Ma mõtlen omaenda vanemate peale. Ema hakkas tööl käima, kui ma olin kuuekuune, aga ainult poole koormusega. Isa kirjutas kuningale ja valitsusele ning osutas, et ka tema peaks saama oma lapsega kodus olla. Minuga. Hiljem, kui me vanemaks saime ja kui nad lahutasid, elasimegi isa juures.
Ma ei ole valmis Myd maha jätma. Mõistus ütleb üht ja süda teist. My nutab, või olen see mina? Keda uskuda? Neid, kes arvavad, et My on õnnetu sellepärast, et ma temast praegu eemal olen. Üheksa kuud on lapsele tähtis vanus, nad mõistavad, et nad on omaette isiksused, ja neid võib haarata lahusolekuhirm. Või neid, kelle arvates ei ole nii väikestel lastel ajataju ja seetõttu ei saa My aru, kui kaua ma ära olen, kui pikad on päevad?
Mina ei usu kedagi.
Kodus on rollid ümber vahetatud. Möödub kõigest mõni nädal ja me hakkame jälle teineteisele närvidele käima. Täpselt samamoodi nagu eelmine kord teises rollis. Axeli arvates olen mina laisk, eemalolev ja liiga väsinud, kui töölt koju tulen. Minu meelest õiendab ta minuga kogu aeg, õpetab ja parandab, ei pea mind emana millekski ega taha Myd endast millimeetritki kaugemale lasta.
Ja kõik käib nii kiiresti. Iga päev toob uued edusammud. My kasvab mis mühin. Räägib. Avastab maailma ilma minuta.
Jõulukingiks saan ma fotoalbumi, kuhu on koondatud My elu möödunud sügisel.
“Ära liialda,” ütleb Axel. “Sa oled temaga väga palju koos.”
Aga ei tundu sedamoodi. Ma oleksin nagu kogu aeg sammu võrra maas ning Axel õpetab ja juhendab. Kui ma last magama panen, on ta platsis ja selgitab.
“Tavaliselt lasen ma ribakardinad teistpidi kinni.”
“Neid lutte me enam ei kasuta.”
“Ma ei pane kunagi pidžaamal ülemist nööpi kinni. Palav hakkab.”
Axel tunneb end isarollis nagu kala vees. Kuhu iganes nad lähevad, igal pool saavad talle osaks kiidusõnad ja imetlevad pilgud.
“Axel hoolitseb My eest nii hästi. Küll sul on ikka vedanud, Ada. Minu mees küll selline ei ole,” kurdab naabrinaine. “Pär loeb ainult lehte.”
Aga võib-olla käib ta tööl ja teenib raha, mõtlen mina ja hoian suu kinni.
Päevad mööduvad marulises tempos. Töö on päris tore ja ikkagi ma vihkan seda. Uuring läheb hästi. Ma tahan, et läheks hästi. See on minu töö. Mulle makstakse selle eest. Ma ei saa niisama lihtsalt loobuda ja ennast töölt lahti võtta. Teisi kontoritöö kohti ei ole jalaga segada. Aga mulle üldse ei meeldi Myst nii kaua eemal olla. Sageli, kui pean lendama, on valida ainult hommikune väljumine ning tagasi üks