Ükski pere pole saar. Anja Wikström
Читать онлайн книгу.
kiirustavat. Aga õnnetul Myl riiete ja mähkme äravõtmine ning samal ajal teistele inimestele keskendumine ei ole minu tugevaim külg. Mul on raske mõelda millelegi muule, kui My õnnetu on.
“Teate, ma tahtsin toidu kohta küsida,” ütlen ma, samal ajal My käsivart ettevaatlikult bodist välja õngitsedes. Enne kui ma jõuan lõpetada, katkestab mind Kerstin, kes seisab meie selja taga.
“Sa pidid ta praegu riidest lahti võtma.”
Arst, ju ta nimi on Gudrun, see on tema rinnatasku küljes nimesildil kirjas, vaatab ärritatult oma paberitelt üles ja puurib oma pilgu minu omasse.
“Nii, kuhu me jäimegi. Sa pidid ta riidest lahti võtma.”
Mul õnnestub My teine käsi kätte saada ja pusin bodit üle pea tõmmata. Lõpuks ometi on meil kõik riided seljast võetud. My kätele ja jalgadele tekib kananahk. Gudrun võtab stetoskoobi välja ja vajutab selle vastu My kõhtu ja selga. My pistab kisama.
“Nüüd võid ta mähkimislauale panna ja mähkme ära võtta.”
Seda ütleb Kerstin. My nutab mu süles ja ma püüan teda rahustada, aga Kerstin ja teised ei malda oodata. Kerstin kordab oma käsklust. Panen My mähkimislauale ja tõmban mähkmekrõpsud lahti. My protesteerib, hakates uuesti nutma. Seekord valjemini. Ma tõstan ta kähku sülle ja ta pissib. Mähkimislaua, oma väikeste säärte ja minu peale. Piss voolab läbi mu kampsuni viimase puhta imetamispluusi peale, nirisedes ka mõlemale sokile.
Sõnagi lausumata kuivatab Kerstin põrandalt ja mähkimislaualt pissi ära. Seejärel puhastab pindu veel desinfitseerimisvahendiga. Kõik see aeg My nutab.
“Pane ta kaalu peale.”
Seda ütleb Gudrun, arst, nüüd veelgi rohkem ärritatud häälel. Ilmselt viidan ma liiga palju aega. My on just maha rahunenud ja nutmise lõpetanud, nii et ma asetan ta kaalule. Ta hoiab minu pluusist ja rinnale langevatest juustest kõvasti kinni. Teine käsi hoiab kaisuloomast. Juuksed saan ma lahti, aga roosa karvane jänku on kramplikult peos. Kerstin võtab selle ta käest ära, selgitades samal ajal nagu lapsele:
“Me ei saa teda ju koos jänkuga kaaluda.”
Samal hetkel kui jänku My haardest välja kistakse, algab nutt uue hooga ja väike keha väänleb protesti märgiks kaalu peal. Ma saan pahaseks.
“Selle võib ju ometi pärast eraldi ära kaaluda!”
Myl õnnestub end peaaegu kaalu pealt maha veeretada, nii et ma võtan ta uuesti sülle ja nutt lakkab.
“Mis sa arvad, kas sul õnnestuks ta kaalu peale panna?” küsib Kerstin rõhutatult nipsakalt.
“Ei usu! Ei õnnestu, kui ta on just ärganud ja teil on nii kiire!”
“Aga äkki sa siiski proovid,” ütleb Kerstin mõrul ilmel.
Kui My on kaalutud, mõõdetud ja rahule jäetud, pesen ma ta ära ja panen puhta mähkme. Samal ajal täidavad Gudrun ja Kerstin My kaarti. Gudrun tõuseb oma laua tagant püsti, et kaalukõveraid näidata. My kaaluiive on vähenenud ja ta on peaaegu kõvera alumisel piiril.
“Kuidas sellega oli? Sa tahtsid midagi söömise kohta küsida?”
Nüüd kõlab hääl lepitavalt.
“Ma räägin sellest imetamisnõustajaga,” vastan mina ja tõmban bodi üle My udemetega kaetud pea.
Kerstini ja Gudruni jaoks on visiit lõppenud.
“Sa võid teda ooteruumis riietada. Nagu sa ütlesid, on meil kiire.”
Lähen veelgi pahasemaks. Ja nagu ikka, ei suuda ma end tagasi hoida.
“Võib-olla peaksite oma töökorraldust muutma? Teil peaks olema vähem visiite, aga rohkem aega visiidi kohta.”
“Ega seda aega nüüd nii vähe ka ei ole,” vaidleb Kerstin vastu.
“See visiit ei olnud küll kuigi meeldiv!”
“Ahah, no eks me siis võtame su arvamuse teadmiseks,” lõpetab Kerstin, kui me kabinetist välja astume.
Jääme koridoris tükiks ajaks ühte orva istuma. Ma toidan Myd ja panen talle riided selga, enne kui me läbi ooteruumi käru juurde suundume. Pisarad tikuvad silma. Ma oleksin tahtnud küsida imetamise ja My kõhuvalu kohta, aga nüüd tahan ma sealt ainult minema pääseda.
My on kõikidest polikliiniku beebirühma lastest esimene, kes hakkab end kõhult seljale pöörama, veel enne kui kolmekuuseks saab. Ta hakkab ka esimesena naeratama. Kõikidest lastest detsembrifoorumis ehk meililistis, millega ma Myd oodates liitun, hakkab ta kõige esimesena tegema kõiki neid asju, mille kohta teised emad küsivad ja kirjutavad ja millega uhkustavad.
Myga ei ole raske kontakti saada, aga silmside on visa tekkima. Raamatutes kirjeldatakse lapsi, kes söömise ajal emale otsa vaatavad, lapsi, kes otsivad silmsidet mähkmevahetuse ajal, ja minu meelest ei lähe kõik päris nii, nagu kirjutatakse. Aga Myl on sageli kõhuvalu, nii et ei pruugigi kuigi imelik olla, et ta alatasa silmsidet ei otsi. Ja kui ma küsin selle kohta oma emalt, siis arvab ta täpselt samamoodi kui mina, et Myga saab väga hästi kontakti.
Ühel hommikul, kui ma ärkan, naeratab ta mulle vastu. Igal hommikul veel mitu nädalat ärkame nii, et My naeratab, meile ja maailmale. Gaasid on järele andnud. Tema kõht ei valuta enam.
Detsembrifoorumis on emasid üle kogu riigi. Mõned elavad Stockholmis ja paariga kohtusin ma juba enne My sündi. Karin, üks emadest, kirjutab ja pakub välja, et me võiksime koos minna ema ja lapse maalimisringi.
Käime seal igal kolmapäeval. Mõte on selles, et lapsed on oma teki peal kõhuli või selili, emad aga maalivad neid. Ükski laps ei ole vanem kui pool aastat. My on neljakuune, samamoodi Karini Ivar. Ivar lamab selili nagu väike põrnikas, samal ajal kui Karin muudkui maalib. Teised lapsed lamavad samamoodi nagu väikesed kummuli lükatud põrnikad oma ruudulistel, täpilistel ja lillelistel tekkidel. Ainult My ei ole oma teki läheduseski. Niipea kui ma pilgu ära pööran, on ta omadega põrandale jõudnud. Ta liigub mitu meetrit, kuigi ei roomagi veel. Ta upitab ennast värviplekilisele põrandale. Mõnikord kukub ümber.
Ma helistan emale ja räägin, et ostsime Myle väikese vahtkummist kiivri, et ta ümber kukkudes haiget ei saaks. Ema naerab ja ütleb, et minul oli samasugune.
“Eks see ole, kui hakkad kõike nii vara tegema nagu sina ja My. Enesekaitserefleksid ei ole veel välja arenenud,” ütleb ta.
Tüdruk, kes kursust juhendab ja kes ka ise näeb välja lapseohtu, maalib ainult Myd. Võib-olla on see paras väljakutse, sest My liigub nii kiiresti? Või sellepärast, et My on nii armas, sest seda ta tõepoolest on, kui ta oma vahtkummist kiivriga mööda põrandat ukerdab. Tema heledad pehmed juuksed turritavad rohelise kiivri alt välja. Ma saan juhendaja käest mõned pildid ja hea on, sest Myd ei õnnestu mul ühelgi korral korralikult joonistada ja siis saabki kursus läbi.
Me käime ka beebide ujumistunnis. Seal käime iga kord terve perega. Myle meeldib ujumine sama vähe kui massaaž. Ta nutab. Ujub ta siis minu või Axeli käsivarrel, igatahes ta nutab. Ükski teine laps ei nuta. Mitte nii nagu My, lohutamatult. Enamik on hiirvagusi. Mõned köhivad või puristavad. Üleüldse ei nuteta kuigi palju.
Ujumise juhendaja ei pöördu küll otse Axeli ega minu poole, aga iga kord, kui me seal käime, rõhutab ta eraldi, kui tähtis on lapsevanematel rahu säilitada ja turvatunnet pakkuda. Et kui meie, emad-isad, ei karda oma laste päid vee alla panna, siis ei avalda lapsed samuti vastupanu.
Kui lapsed tõrguvad, siis on põhjuseks see, et vanemad on nad ärevile ajanud.
Ja My nutab. Ta nutab ja nutab. Meie kussutame ja ujutame. Ei ole kuigi tore. Selline käitumine ei tundu My suhtes kuigi hooliv. Peaaegu iga kord ronime basseinist välja enne tunni lõppu. Me lohutame end sellega, et Myle sai küllalt, vaevalt et ta sellest viimasest veerandtunnist või viimasest kümnest minutist puudust tunneb.
Me ei käi kursust lõpuni ja järgmise taseme kursusele me ei registreeru.
On tõsi, et ma olen närviline. Ma muretsen