1

      TANTSUPÕRANDALT LAHINGUSSE

      Nagu meile alatihti on õpetatud, on minevik tundmatu maa ja asjad käisid vanasti hoopis teisiti. See võib tõsi olla – öeldu maksab päris kindlasti moraali ja kommete, naiste rolli, aristokraatliku valitsuskorra ja igapäevaelu tuhandete pisiasjade kohta. Kuid on ka sarnasusi. Auahnus, kadedus, raev, ahnus, lahkus, isekus ja iseäranis armastus on alati olnud sama võimsad tõukejõud kui tänapäevalgi. See lugu jutustab inimestest, kes elasid kakssada aastat tagasi, kuid ometi oli paljugi sellest, mida nad soovisid ja mida vihkasid, ning suur osa nende hinges möllavatest kirgedest väga-väga sarnane nende draamadega, mida mängitakse maha meie ajal ja meie silme all …

      Miski ei meenutanud, et see linn asetseb otse sõjatandri ääres; veel vähem meenutas see pealinna, mis koos maaga oli vähem kui kolme kuu eest ära kistud ühe kuningriigi küljest ja liidetud teisega. 1815. aasta juunikuist Brüsselit võinuks pidada lõbusaks linnaks, mille turud on täis värvikirevaid ja rahvarohkeid kaubalette ning mille laiadel bulvaritel vuravad kirjud lahtised tõllad, viies suursuguseid daame ja nende tütreid ülitähtsatele seltskondlikele üritustele. Keegi poleks osanud arvata, et keiser Napoleon marsib parajasti Brüsseli peale ja võib iga hetk linnaserva laagrisse jääda.

      Kõik see ei huvitanud eriti ka Sophia Trenchardi, kes otsusekindlal sammul, mis tema kaheksateistkümne eluaastaga põrmugi kokku ei sobinud, läbi rahvasumma marssis. Nagu hästi kasvatatud noorele neiule kohane, eriti välismaal viibides, saatis teda toatüdruk Jane Croft, kes oli kahekümne kahene, seega neli aastat vanem kui tema perenaine. Ehkki võis näha, et nad mõlemad on valmis teineteist kaitsma tõukleva rahvahulga eest, oli see ilmselt just Sophia, kes ei kavatsenud üheski olukorras risti ette lüüa. Ta oli ilus, isegi väga ilus, klassikalisel inglise moel – blondide juuste ja siniste silmadega –, ent otsekui kristallist välja lõigatud huulejoon tegi kaugelt selgeks, et see tütarlaps siin ei vaja seiklustesse sööstmiseks mamma luba. „Tee kähku, muidu ta läheb ära lõunale ja meie käik on asjata.” Sophia oli jõudnud sellesse elujärku, mis tuleb läbida meil kõigil, mil lapsepõlv on lõppenud ja kogemusest alles ohjeldamata näiline küpsus tekitab tunde, et kõik on võimalik – kuni saabub tõeline täiskasvanuiga ja tõestab lõplikult, et nii see ei ole.

      „Ma kõnnin nii kiiresti, kui jaksan, preili,” pomises Jane, ja nagu selle kinnituseks paiskas vastu tõttav husaar ta tagasi, vaevumata peatuma, et vaadata, ega tüdruk viga ei saanud. „Siin ole nagu lahinguväljal.” Erinevalt oma noorest perenaisest ei olnud Jane iludus, kuid talle oli antud elavailmeline, tugevate joontega ja õhetav nägu, mis sobinuks, tõsi, rohkem külateele kui linnatänavale.

      Temagi oli omal kombel väga sihikindel ja meeldis selle poolest oma noorele emandale. „Ära ole nii kehvake.” Sophia oli peaaegu sihile jõudnud, ta pööras peatänavalt ühele õuele, mis võis kunagi olla karjaturg, kuid mis oli nüüd sõjaväe käsutuses ja näis olevat määratud varustuse laopaigaks. Suurtelt vankritelt laaditi maha tünne, kotte ja kaste ning veeti neid platsi ümbritsevatesse ladudesse; pidevalt vooris kohale kõigi rügementide ohvitsere, kes salkades ringi liikudes omavahel nõu pidasid ja mõnikord tülitsesid. Loomulikult äratas piltilusa neiu ja tema toatüdruku kohaleilmumine teatud tähelepanu, jutusumin nõrgenes ja peaaegu lakkas hetkeks. „Palun ärge tehke endale tüli,” ütles Sophia rahulikult ringi vaadates. „Ma tulin oma isa, härra Trenchardi juurde.”

      Üks noormees astus lähemale. „Preili Trenchard, kas te teate, kuhu minna?”

      „Tean küll. Suur tänu.” Sophia kõndis peamaja pisut imposantsema sissepääsu juurde ja läks, võdisev Jane sabas, trepist üles teisele korrusele. Siin seisis mitu ohvitseri, kes nähtavasti ootasid jutule pääsemist, kuid sellisele rutiinile ei osanud Sophia end allutada. Ta tõmbas ukse lahti. „Sina oota siin,” lausus ta. Jane taganes, tundes meeste uudishimust pigem rõõmu.

      Tuba, kuhu Sophia sisse astus, oli suur, valge ja avar, seal seisis ilus poleeritud mahagonipuust kirjutuslaud ja teised samas stiilis mööblitükid, kuid siiski oli tegemist pigem äriruumi kui klubiga, kohaga, kus teha tööd, mitte kaarte mängida. Ühes toa nurgas rääkis keegi paks, varastes neljakümnendates mees hiilgavas univormis ohvitseriga. „Kes kurat tuleb mind segama?” Ta pöördus järsult ringi, kuid tütart nähes ta ilme muutus ja vihapunasele näole valgus armastav naeratus. „Jah?” küsis ta. Kuid tüdruk silmitses ohvitseri. Isa noogutas. „Kapten Cooper, palun vabandage mind.”

      „Kõik on hästi, Trenchard …”

      „Trenchard?”

      „Härra Trenchard. Kuid me peame täna õhtuks jahu saama. Minu ülemus käskis mul sõna anda, et ma ilma selleta tagasi ei tule.”

      „Ja mina annan teile sõna, härra kapten, et teen kõik, mis minu võimuses.” Ohvitser oli ilmselgelt ärritunud, kuid pidi sellega leppima, sest midagi enamat võtta ei olnud. Peanoogutuse järel ta lahkus ja isa jäi tütrega kahekesi. „Kas sa said selle?” päris ta varjamatu innuga. Tema innukuses oli midagi võluvat: korraga oli see kerekas, kiilanev ülemametnik sama elevil kui laps jõuluõhtul.

      Ülima aeglusega, hetkest viimast välja pigistades, avas Sophia käekoti ja võttis sealt ettevaatlikult paar neljakandilist kriitkartongist kaardikest. „Ma sain kolm,” teatas ta oma triumfi nautides, „ühe sulle, teise mammale ja kolmanda endale.”

      Mees kahmas kaardikesed enda kätte. Kui ta oleks ka kuu aega ilma söömata-joomata olnud, poleks ta toitu või vett haaranud suurema õhinaga. Vasegraafikas trükis oli lihtne ja elegantne.

      Härra Trenchard põrnitses kutset. „Ma loodan, et lord Bellasis lõunastab samuti seal?”

      „Hertsoginna on tema tädi.”

      „Õigus küll.”

      „Ja lõunasööki ei toimu. Igatahes mitte suurt. Lihtsalt perekonnaliikmed ja mõned inimesed, kes nende juures elavad.”

      „Nad ütlevad alati, et lõunasööki ei ole, aga enamasti ikkagi on.”

      „Sa ei arvanud ju, et meid sinna kutsutakse?”

      Trenchard oli sellest unistanud, kuid mitte uskunud. „Ei, ei. Olen väga rahul.”

      „Edmund ütles, et kunagi pärast keskööd tuleb õhtusöök.”

      „Ära nimeta teda Edmundiks kellegi teise kuuldes peale minu.” Kuid ta oli taas rõõmus ja hetkelise pettumuse hajutas mõte kõigele sellele, mis neid ees ootab. „Sa pead ema juurde tagasi minema. Tal on nüüd iga minut kallis.”

      Sophia oli veel liiga noor ja täis põhjendamatut enesekindlust, et mõista, millise vapustava saavutusega ta tegelikult oli maha saanud. Kuid neis asjus ühtlasi praktilisem kui tema puuga pähe saanud papa. „Pole enam aega midagi tellida.”

      „Kuid on aega asjad moekaks kohendada.”

      „Ta ei taha minna.”

      „Ta läheb, sest on vaja.”

      Sophia hakkas ukse poole liikuma, kuid siis torkas talle veel midagi pähe. „Kunas me talle ütleme?” küsis ta isale otsa vaadates. Viimast tabas küsimus ootamatult ja ta hakkas oma kuldse uuriketiga mängima. See oli kummaline hetk. Asjad olid justkui samamoodi kui minuti eest, ent ometigi oli meeleolu ja atmosfäär kuidagi muutunud. Igale kõrvaltvaatajale olnuks selge, et isa ja tütre vestlusteema on äkitselt tunduvalt tõsisem kui rõivaste valimine hertsoginna ballile minekuks.

      Trenchard vastas rõhutatult. „Mitte kohe. Seda asja tuleb ajada korralikult. Peame vastutuse enda peale võtma. Aga mine nüüd. Ja saada see laterdav idioot sisse tagasi.” Tütar tegi, nagu kästud, ja lipsas toast välja, kuid James Trenchard jäi tema äraolekul endiselt veidralt mõtlikuks. Tänavalt kostis karjumist, ta läks akna juurde ja nägi all üht ohvitseri kaupmehega vaidlemas.

      Siis avanes uks ja sisse astus kapten Cooper. Trenchard noogutas talle. Töö tahtis tegemist.

      Sophial oli õigus. Ema ei tahtnud ballile minna. „Meid kutsuti vaid sellepärast, et keegi rääkis talle augu pähe.”

      „Mis

---

Скачать книгу