Belgravia. Julian Fellowes
Читать онлайн книгу.
siin midagi kindlat. Lord Bellasis võib ise arvata, et mõtleb seda tõsiselt, aga Sophia ei küüni lihtsalt temani. Poiss ei ole iseenda peremees ja sellest ei saa tulla midagi tõsist.”
Väljast kostis mingit kära ja Anne läks asja uurima. Tema magamistoa aknad avanesid laiale ja rahvarohkele tänavale. All marssisid mööda mingid veripunastes kuubedes sõdurid, päikesekiired kuldsetelt tressidelt vastu peegeldamas. Kui veider, mõtles ta, kõikjal ümberringi võib näha vahetuid sõjamärke, kuid meie vaidleme siin mingi balli üle.
„Ma ei ole selles nii kindel,” keeldus James niisama lihtsalt oma unistustest loobumast.
Anne pöördus tagasi toa poole. Tema abikaasal oli ilme nagu nurkasurutud nelja-aastasel poisil. „Aga mina olen. Ja kui see mõttetus talle mingeid kannatusi peaks põhjustama, siis süüdistan ma neis sind.”
„Ole lahke.”
„Ja mis puutub vaese noormehe hullutamisse, nii et ta tädilt kutsed välja lunis, siis see on kirjeldamatult alandav.”
Jamesile sai küllalt. „Sa ei riku seda ära. Ma ei lase sul seda teha.”
„Mul pole vaja midagi rikkuda. See asi läheb ise rikki.”
Sellega jutuajamine lõppes. James marssis välja, et õhtusöögiks ümber riietuda, ja Anne helistas kella, et Ellis tagasi tuleks.
Anne polnud endaga rahul. Talle ei meeldinud tülitseda, kuid kogu episoodis oli midagi kõhedust tekitavat. Talle meeldis tema praegune elu. Nad olid rikkad, edukad, Londoni kaubandusringkondades kõrge au sees, ja ometi kippus James seda kõike hävitama, soovides aina rohkem ja rohkem. Nüüd tõugatakse Anne lõpututesse tubadesse, kus neid ei armastata ega hinnata. Ta peab jutlema meeste ja naistega, kes salamisi – või isegi mitte salamisi – neid põlgavad. Ja kõike seda just siis, kui nad ilma Jamesi püüdlusteta võinuksid elada mugavalt ja lugupeetult. Kuid isegi kõigele sellele mõeldes teadis ta, et ei suuda oma abikaasat tagasi hoida. Mitte keegi ei suudaks. Selline oli James Trenchardi loomus.
Richmondi hertsoginna ballist on hiljem nii palju kirjutatud, et see on omandanud otsekui mõne keskaegse kuninganna kroonimispidustuste ülevuse ja majesteetlikkuse. See on figureerinud igat sorti ilukirjanduses ja iga visuaalne kujutis sellest vastuvõtust on olnud suurejoonelisem kui eelmine. Henry O’Neilli 1868. aastal valminud maalil kujutatakse balli tohutu suures rahvast täis saalis, mida ääristavad võimsad marmorsambad, ja nende vahel esmapilgul sajad kurbusest ning hirmust itkevad külalised, kes näevad välja uhkemad kui Drury Lane’i teatri koor. Nagu paljude ikooniliste ajaloohetkede puhul oli ka siin tegelikkus hoopis teistsugune.
Richmondid olid tulnud Brüsselisse osalt majanduslikel põhjustel – et mõne aasta välismaal veetes elamiskulusid kokku hoida –, osalt solidaarsusest oma suure sõbra Wellingtoni hertsogiga, kes oli Brüsselisse oma peakorteri rajanud. Richmondile endale kui endisele sõjaväelasele oli antud ülesanne organiseerida Brüsseli kaitset, kui peaks juhtuma halvim ja vaenlane linna tungima. Ta võttis ülesande vastu. Hertsog teadis, et tema töö on eeskätt administratiivne, kuid ka see töö tahtis tegemist ja pakkus rahuldust teadmisega, et nii annab temagi oma panuse sõjalisse jõupingutusse ega ole lihtsalt juhuslik pealtvaataja. Nagu ta väga hästi teadis, oli selliseid linnas küllalt.
Paleesid oli Brüsselis napilt ja enamik juba hõivatud, nii et nad pidid lõpuks leppima varem moodsale tõllassepale kuulunud hoonega Blanchisserie tänaval, mis tähendas „pesumaja” ja andis Wellingtonile põhjust ristida nende uus residents Pesulaks – see nali tegi Richmondi hertsogile rohkem nalja kui tema naisele. Saal, mida me praegu nimetaksime tõllassepa esitlusruumiks, kujutas endast avarat küünilaadset ehitist peauksest vasakul, kuhu pääses läbi väikese kontoriruumi, kus kunded kunagi kauplesid polstri ja muu pakutava lisavarustuse üle, ent mis Richmondi kolmanda tütre, leedi Georgiana Lennoxi mälestustes on moondunud „eestoaks”. Kunagise tõldade esitlussaali seinad olid kaetud võreroosidega ja ruum tervikuna kuulutatud ballipidamiseks kohaseks.
Richmondi hertsoginna oli kogu pere mandrile kaasa võtnud ja kuna eriti tema tütred janunesid millegi põneva järele, otsustati korraldada pidu. Juuni alguses lahkus Napoleon, kes oli aasta algupoole Elbalt pagendusest põgenenud, Pariisist, ja asus liitlaste armeed otsima. Hertsoginna oli küsinud Wellingtonilt, kas sellises olukorras on sobilik peo korraldamisega jätkata, ja talle kinnitati, et on küll. Täpsemalt öeldes oli see Wellingtoni selgesõnaline soov, et balli ettevalmistused jätkuksid inglasliku külmaverelisusega, tõendades, et isegi daamid ei hooli lähenevast Prantsuse keisrist niipalju, et loobuda oma lõbustusest. Otse vastupidi, kõik oli parimas korras …
„Ma loodan, et see ei ole viga,” ütles hertsoginna kahekümnendat korda viimase tunni jooksul, heites pilgu peeglisse. See, mida ta nägi, meeldis talle väga: kaunis varases keskeas naine elevandiluukarva siidis, endiselt suuteline pilke püüdma. Teemandid olid suurepärased, isegi kui sõbrad kahtlustasid, kas originaalid üldiste kokkuhoiumeetmete raames mitte koopiatega pole asendatud.
„Seda on nüüd juba hilja arutada.” Richmondi hertsogile tegi natukene nalja leida end sellisest olukorrast. Nad olid tulnud Brüsselisse pigem suurilma eest pagema, aga üllataval kombel oli suurilm nendega kaasa tulnud. Ja nüüd korraldab tema abikaasa balli, mille külaliste nimekirjale poleks Londonis võrdset, ja seda hetkel, kui linn valmistub kuulama prantslaste kahurimürinat. „Lõunasöök oli väga maitsev. Õhtusööki ma küll enam süüa ei jõua.”
„Küll sa jõuad.”
„Ma kuulen vankrimürinat. Peaksime alla minema.” Ta oli meeldiv mees, see hertsog, sooja südamega ja kiindunud isa, keda tema lapsed jumaldasid, ja ühtlasi küllalt tugev, et valida endale kaasaks üks kurikuulsa ja oma veidrustega Šotimaal aastaid kuulujutte põhjustanud Gordoni hertsoginna tütardest. Hertsog teadis, et paljude arvates võinuks ta teha lihtsama valiku ja võib-olla olnuks ta elugi lihtsam, kuid kokkuvõttes ta ei kahetsenud. Tema naine oli ekstravagantne – selle vastu ei saanud keegi vaielda –, kuid heasüdamlik, ilus ja tark. Hertsog oli rahul, et oli valinud just tema.
Väikesesse kabinetti, Georgina eestuppa, mille kaudu külalised pidid ballisaali sisenema, olid jõudnud juba mõned varased kutsutud. Floristid oli suure töö ära teinud, üles olid seatud suured roosade rooside ja valgete liiliate vanikud, tolmukad korralikult ära lõigatud, et säästa naisi õietolmuplekkidest, taustaks kõrged rohelised lehed, nii et tõllassepa maja omandas suurejoonelisuse, mida sel päevaajal polnud, ja arvukad helendavad kandelaabrid kallasid kõigele oma kergelt värelevat valgust.
Hertsoginna õepoeg, Bellasise vikont Edmund, vestles Georgianaga. Noored kõndisid üheskoos Georgiana vanemate juurde. „Kes need inimesed on, keda Edmund teid kutsuma sundis? Miks me neid ei tunne?”
Lord Bellasis segas vahele. „Pärast tänast õhtut tunnete.”
„Sa ei ole just väga vastutulelik,” lausus Georgiana.
Hertsoginnal olid omad kahtlused ja ta kippus oma suuremeelsust kahetsema. „Loodan, et su ema ei ole mu peale pahane.” Hertsoginna oli Edmundile pikemalt mõtlemata kutsed andnud, kuid hetkelise järelemõtlemise peale otsusele jõudnud, et õde saab ta peale tõesti väga pahaseks.
Otsekui olnuks tegemist märksõnaga, kostis kammerhärra hääl: „Härra James Trenchard abikaasaga. Preili Sophia Trenchard.”
Hertsog heitis pilgu uksele. „Sa ei ole ometi Võlurit kutsunud?” Naine näis kohkunud. „Wellingtoni peavarustaja. Mida tema siin teeb?”
Hertsoginna vaatas õepojale karmilt otsa. „Wellingtoni hertsogi varustaja? Ma olen kutsunud ballile jahukaupmehe?”
Lord Bellasis ei lasknud ennast nii kergesti rööpast välja lüüa. „Kallis tädi, sa oled kutsunud hertsogi ühe kõige truuma ja tõhusama abimehe tema võitluses võidu nimel. Minu meelest peaks iga aus britt olema uhke, kui ta võib härra Trenchardi oma kodus vastu võtta.”
„Edmund, sa vedasid mind alt. Ja mulle ei meeldi, kui mind lolliks tehakse.” Kuid noormees oli juba läinud saabujaid tervitama. Hertsoginna jäi abikaasale otsa põrnitsema.
Mehele tegi tema pahameel nalja. „Kallis, ära vahi mind