Belgravia. Julian Fellowes
Читать онлайн книгу.
neid lapsest saadik hellitanud ja neile kõike lubanud, kuni nad hakkasid oma head elu enesestmõistetavaks pidama ega mõelnud selle peale enam üldse. Nad ei teadnud midagi vaevast, mida nende vanemad olid pidanud nägema oma praegusele positsioonile tõusmiseks, ent ema mäletas iga viimast kui sammu sellel teel. „Ta tunneb mõnd ohvitseri, kes tulevad talle töö juurde korraldusi andma. Need ohvitserid omakorda on hämmingus, leides end jagamas ballisaali mehega, kes varustab nende sõdureid leiva ja õllega.”
„Ma loodan, et sa ei kõnele sel viisil lord Bellasisega.”
Proua Trenchardi ilme mahenes pisut. „Kullakene,” ütles ta tütre kätt pihku võttes. „Ära ehita õhulosse.”
Sophia tõmbas käe ära. „Loomulikult sa ei usu, et tal võiksid olla ausad kavatsused.”
„Vastupidi, ma olen kindel, et lord Bellasis on aumees. Ja päris kindlasti äärmiselt meeldiv.”
„Tore siis.”
„Aga, laps, ta on krahvi vanim poeg, koos kogu vastutusega, mida selline positsioon kaasa toob. Ta ei saa valida naist ainult oma südamehääle järgi. Ma ei ole pahane. Te mõlemad olete noored ja hea välimusega ning sa oled tegelenud väikese flirdiga, mis pole kumbagi kahjustanud. Seni.” Rõhk viimasel sõnal andis selgelt märku, mida ta silmas peab. „Kuid see peab lõppema enne, kui hakkavad levima ohtlikud jutud, Sophia, sest muidu oled sina kannataja pool, mitte tema.”
„Ja see ei ütle sulle midagi? See, et ta hankis meile kutsed oma tädi juurde ballile?”
„See ütleb mulle, et sa oled ilus tüdruk ja ta tahab sulle headmeelt teha. Londonis poleks tal selline asi õnnestunud, kuid Brüsselis varjutab kõike sõda ja normaalsed reeglid ei kehti.”
See viimane ärritas Sophiat iseäranis. „Kas sa tahad öelda, et normaalsete reeglite järgi meie hertsoginna sõprade seltskonda ei kõlbaks?”
Proua Trenchard oli mõnes mõttes sama kõva kivi kui ta tütar. „Täpselt seda ma tahan öelda, ja sa tead isegi, et see on tõsi.”
„Papa ei nõustuks sinuga.”
„Sinu isa on maha käinud pika tee, pikema, kui suurem osa inimesi ettegi oskaks kujutada, ja nii ei näe ta neid loomulikke barjääre, mis keelavad tal veel kaugemale minemast. Ole rahul sellega, kes me oleme. Su isa on väga edukas olnud. Sa peaksid selle üle uhke olema.”
Uks avanes ja sisse astus proua Trenchardi toatüdruk, käes õhtukleit. „Kas tulin liiga vara, proua?”
„Ei-ei, Ellis. Tule sisse. Me olimegi lõpetanud, eks?”
„Kui sa nii ütled, mamma,” kostis Sophia ja lahkus toast, kuid tema lõuahoiak ei andnud küll märku, nagu oleks ta alla vandunud.
Rõhutatult vaiksest viisist, millega Ellis oma toimetuste kallale asus, oli ilmne, et ta põleb uudishimust vaidluse põhjuste üle, kuid Anne lasi tal mõne minuti vaevelda, enne kui suu lahti tegi, sellal kui Ellis tema pärastlõunakleidi paelu valla päästis, nii et ta selle õlgadelt maha võis libistada.
„Meid kutsuti viieteistkümnendaks Richmondi hertsoginna juurde ballile.”
„Ei või olla!”
Mary Ellis oli oma tunnete varjamisel tavaliselt enam kui meisterlik, kuid see jahmatav uudis tabas teda ootamatult. Ta kogus end kiirelt. „See tähendab, me peame siis otsustama midagi teie kleidi asjus, proua. Kui asjad on nõnda, siis ma pean jõudma selle ette valmistada.”
„Mis sa arvad sellest tumesinisest siidkleidist? Pole sel hooajal eriti kandnud. Ehk leiad kuskilt natuke musta pitsi kaelusele ja varrukatele ning kohendad natuke pidulikumaks.” Anne Trenchard oli praktilise meelega naine, kuid edevusest ka mitte täielikult vaba. Tema figuur oli endiselt hea, profiil puhtajooneline ja juuksed kastanpruunid, nii et teda võis kahtlemata kenaks pidada. Ta oli sellest teadlik, kuid ei lasknud sel teadmisel end lolliks teha.
Ellis lasi põlvili ja tõmbas lahti õlekarva taftist õhtukleidi, et perenaine võiks sellesse sisse astuda. „Ja mis saab ehetest, proua?”
„Ma pole selle peale mõelnud. Eks ma kannan neid, mis mul on.” Ta pööras teenijannale selja, et viimane saaks hakata kleiti seljalt kullatud nõeltega kinni panema. Jah, ta oli Sophiaga karm olnud, kuid ei kahetsenud seda. Sophia hõljus unistustes nagu ta isagi, ja kui unustada ettevaatus, siis võivad unistused inimesele häda kaela tuua. Peaaegu tahtmatult Anne naeratas. Ta oli öelnud, et James on maha käinud pika tee, kuid vahel ta kahtles, kas Sophia üldse teab, kui pika.
„Ma oletan, et see oli lord Bellasis, kes hankis ballikutsed?” küsis Ellis, tõstes pilgu Anne Trenchardi jalge juurest, kus ta perenaise susse vahetas.
Teenijanna märkas otsemaid, et küsimus pahandas proua Trenchardi. Miks peaks üks toatüdruk valjul häälel arutlema, kuidas nad on sattunud sellisesse olümposlikku külaliste nimekirja? Või täpsemalt öeldes – miks neid üleüldse kuskile kutsuti? Proua jättis vastamata ja tegi, nagu poleks kuulnudki. Kuid küsimus sundis teda järele mõtlema nende Brüsseli elu veidruse üle ja meenutama, kuidas asjad olid muutunud sestpeale, kui James oli silma jäänud suurele Wellingtoni hertsogile. Vastas tõele, et ükskõik kui vihased taplused ei käinud ümberringi ja ükskõik kui tühjaks polnud maa riisutud, James oskas alati kuskilt mingeid varusid välja võluda. Hertsog kutsuski teda Võluriks ja seda ta ka oli, või vähemalt näis olevat. Kuid see edu oli vaid tagant õhutanud tema ülemäärast soovi ronida ühiskonnapüramiidi astmeile, mis polnud talle määratud, ja tema sotsiaalne karjäär muutus aina kaelamurdvamaks. James Trenchard, turukaupmehe poeg, kellega Anne oli abiellunud isa keelust hoolimata, pidas maailma kõige loomulikumaks asjaks, et neid võõrustab hertsoginna. Anne oleks nimetanud mehe ambitsioone naeruväärseks, kui neil poleks olnud üleloomulikku omadust ikka ja jälle tõeks saada.
Anne oli saanud tunduvalt parema hariduse kui tema abikaasa – nii nagu see ühe kooliõpetaja tütre puhul olema pidigi – ja kui nad kohtusid, oli ta mehest peajagu üle, kuid nüüdseks, nagu ta teadis, oli James temast ammu mööda läinud. Anne oli isegi hakanud endalt küsima, kui kaua ta mehe peadpööritava tõusuga sammu jõuab pidada; võib-olla peaks ta laste suureks saades tõmbuma hoopis mingisse lihtsasse maamajja ja jätma ta üksinda mäest üles rühkima? Ellis loomulikult mõistis perenaise vaikimisest, et on midagi valesti öelnud. Esmalt mõtles ta, et peaks proua rahustuseks midagi meelitavat ütlema, kuid otsustas siis vait olla ja lasta tormil lihtsalt vaibuda.
Uks avanes ja James vaatas sisse. „Sophia rääkis, jah? Poiss tegigi asja ära.”
Anne vaatas teenijannale otsa. „Tänan, Ellis. Ehk tuleksid natukese aja pärast tagasi.”
Ellis lahkus. James ei suutnud naeratust tagasi hoida. „Sa kritiseerid mind, et püüdlen oma seisusest kõrgemale, aga kui toatüdrukut ära saadad, siis teed seda nagu hertsoginna ise.”
„Loodetavasti mitte,” nähvas Anne.
„Milles asi? Mis sul tema vastu on?”
„Mul ei ole tema vastu mitte midagi – sel lihtsal põhjusel, et ma ei tunne teda ja sina ka ei tunne.” Anne lisas sellele absurdsele ja ohtlikule nonsensile teadlikult realisminoodi. „Me ei tohiks lasta ennast sellele õnnetule naisele kaela määrida ega hõivata tema ülerahvastatud ballisaalis kohti, mis kuuluksid õigusega mõnele tema tuttavale.”
Kuid James oli liiga elevil, et ennast ümber veenda lasta. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”
„Mõtlen küll, aga ma tean, et sa ei kuula mind.”
Tal oli õigus. Polnud lootustki mehe rõõmu jahutada. „Mõtle, milline võimalus see on, Annie. Kas tead, et hertsog ise tuleb ka? Kaks hertsogit koguni. Minu ülemus ja perenaise abikaasa.”
„Kuuldavasti.”
„Ja valitsevad vürstid ka.” Ta pidas vahet, suurest erutusest lõhkemas. „James Trenchard, kes alustas Covent Gardeni turuputkas, peab ennast valmis seadma, et tantsida vürstinnadega.”
„Sa ei kutsu ühtki neist tantsule. Sa paneksid meid vaid piinlikku olukorda.”
„Eks