Belgravia. Julian Fellowes
Читать онлайн книгу.
tõttas. Ta kummardas ja ulatas talle ümbriku, mis otsekohe kõigi tähelepanu köitis. Vürst noogutas, tõusis püsti ja läks Wellingtoni juurde. Ta ulatas sõnumi talle, kuid hertsog libistas selle lugemata vestitaskusse ja kammerhärra kuulutas välja õhtusöögi.
Anne naeratas halvast eelaimusest hoolimata. „Tema enesevalitsus on imetlusväärne. See võib olla tema armee surmaotsus, kuid ta riskib pigem sellega, kui et näitab välja väiksematki muret.”
James noogutas. „Teda juba naljalt rööpast välja ei löö, seda küll.” Kuid ta märkas, et tema naise kulm on kortsu tõmbunud. Rahvahulgas, mis söögisaali poole suundus, kõndis Sophia endiselt vikont Bellasise kõrval.
Anne püüdis oma närveldamist mitte välja näidata. „Ütle talle, et ta sööks koos meiega või vähemalt ükskõik kelle teisega.”
James raputas pead. „Ütle ise. Mina ei hakka ütlema.”
Anne noogutas ja läks noorte juurde. „Lord Bellasis, te ei tohi lasta Sophial end monopoliseerida. Teil on siin saalis nii palju sõpru, kes kõik oleksid rõõmsad, kui saaksid teie uudiseid kuulata.”
Kuid noormees vaid naeratas. „Ärge kartke, proua Trenchard. Ma olen seal, kus ma soovin olla.”
Anne’i hääl muutus jäigemaks. Ta lõi kokkuvolditud lehvikuga oma vasaku peopesa pihta. „See on väga kena, mu lord. Kuid Sophia peab oma reputatsiooni kaitsma ja teie lahke tähelepanu võib selle ohtu seada.”
Oli liiga palju loota, et Sophia vait püsiks. „Mamma, ära muretse. Soovin, et sa mind usaldaksid.”
„Soovin, et võiksin seda teha.” Anne hakkas oma rumalukese, armastusest narri ja ennast täis tütrega vesteldes juba kannatust kaotama. Kuid ta tajus, et nii mõnigi paar jälgib neid, ja tõmbus tagasi, et mitte avalikult omaenda lapsega vaielda.
Mõnevõrra vastu oma abikaasa tahtmist valis ta vaikse kõrvallaua ja istus sinna mõne ohvitseri ning nende abikaasade seltsi, et jälgida koos viimastega märksa hiilgavamat seltskonda saali keskel. Wellington oli pandud leedi Georgiana Lennoxi ja ühe hurmava olendi vahele, kelle tumesinise õhtukleidi sügava lõikega dekolteed kaunistas hõbetikand. Loomulikult kandis ta imekauneid teemante. Naine naeris vaoshoitult, lastes paista pimestavvalgeil hambail, ja vaatas hertsogit läbi oma tumedate ripsmete pooleldi silmanurgast. Oli ilmne, et leedi Georgiana jaoks oli see võistlus üsna väsitav. „Kes on see naine, kes istub hertsogi paremal käel?” küsis Anne abikaasalt.
„Leedi Frances Wedderburn-Webster.”
„Muidugi. Ta tuli kohe pärast meid. Ta paistab hertsogi huvis väga kindel olevat.”
„Tal on selleks põhjust,” vastas James kergelt silma pilgutades ja Anne uuris kaunitari suurema huviga. Juba mitmendat korda pani teda imestama, kuidas sõjaoht ja surma lähedus panevad hindama võimalusi, mida pakub elu. Siin saalis riskis päris mitu paari oma maine ja isegi tulevikuga, et vaid nautida pisukest rõõmu, enne kui pasunad hüüdma hakkavad ning nad teineteisest lahutavad.
Uksel toimus mingi liikumine ja ta pööras pilgu sinnapoole. Varem nähtud kuller oli tagasi, porised ratsasaapad endiselt jalas, ja taas sammus ta Oranje vürsti juurde. Nad rääkisid mõne sõna juttu, misjärel vürst püsti tõusis ja Wellingtoni juurde läks, kummardus ning viimasele midagi kõrva sosistas. Seekord sai seltskonna tähelepanu täielikult köidetud ja üldine vestlus hakkas soikuma. Wellington tõusis püsti. Ta ütles midagi Richmondi hertsogile ja nad hakkasid juba saalist lahkuma, kui Wellington peatus. Trenchardite hämmastuseks vaatas ta ringi ja tuli seejärel nende juurde, rabades sellega kõiki lauasistujaid.
„Teie. Võlur. Kas saaksite kaasa tulla?”
James hüppas püsti, loobudes otsekohe õhtusöögist. Mõlemad ülejäänud olid pikka kasvu mehed ja tema näis nende kõrval nagu väike trullakas jokker kahe kuninga vahel – mida ta tegelikult oligi, nagu Anne endale tunnistama pidi.
Mees tema vastas laua taga ei suutnud varjata oma imetlust. „Proua, teie abikaasa paistab küll olevat hertsogi usaldusalune.”
„Nii see näib tõesti olevat,” kostis proua Trenchard, kuid tundis end kord ka oma mehe üle uhke olevat, mis oli meeldiv tunne.
Kui mehed garderoobi ukse avasid, leidsid nad eest öösärki valmis seadva ehmunud toapoisi, kes pead tõstes avastas end tõtt vahtimas kõrgema ülemjuhatajaga. „Kas me võiksime hetkeks seda tuba kasutada?” küsis Wellington ja toapoiss lasi peaaegu õhku ahmides jalga. „Kas teil on mõni korralik piirkonnakaart?”
Richmond pomises, et on küll, tõmbas riiulilt suureformaadilise köite ja avas selle Brüsseli ning Brüsseli ümbruse koha pealt. Wellington hakkas valla päästma raevu, mida ta ennist söögisaalis nii õnnestunult varjata oli suutnud. „Jumal küll, Napoleon on mind tolaks teinud. Oranje sai juba teise sõnumi, seekord parun Rebecque’ilt. Bonaparte on marssinud mööda Charleroi – Brüsseli maanteed ja läheneb.” Ta kummardus kaardi kohale. „Mina andsin oma armeele käsu koguneda Quatre Bras’s, kuid seal me teda ei peata.”
„Võib-olla peatate. Teil on enne koitu veel mõned tunnid aega.” Richmond ei uskunud oma sõnu rohkem kui Wellington.
„Ja kui ei peata, pean temaga võitlema siin.”
James ajas kaela õieli. Hertsogi pöidlaküüs peatus väikese küla kohal nimega Waterloo. See tundus veidralt ebareaalne, et minut pärast vaikset söömist kuskil tagumises nurgas oli ta äkki Richmondi hertsogi garderoobis koos tema ja vägede ülemjuhatajaga – keset sündmusi, mis muudavad kõigi nende elu.
Ja siis pöördus Wellington esimest korda pärast tuppa sisenemist otse tema poole. „Võlur, ma vajan teie abi. Mõistate? Me läheme kõigepealt Quatre Bras’sse ja seejärel peaaegu kindlasti …” Ta pidas vahet, et kontrollida kaardilt nime. „Waterloosse. Võrdlemisi imelik nimi, et saada surematuks.”
„Kui keegi võib selle surematuks teha, siis Teie Heldus.” Jamesi suhteliselt lihtsas arsenalis leidus ka komplimente, millega ta eksis harva.
„Aga kas teil on piisavalt informatsiooni?” Wellington oli professionaalne sõjamees, mitte vusserdav amatöör, ja seda James imetles.
„On. Ärge muretsege. Me ei saa lüüa moonapuuduse tõttu.”
Wellington vaatas talle otsa. Ta peaaegu naeratas. „Te olete nutikas mees, Trenchard. Te peate oma annet kasutama, kui sõda on läbi. Usun, et teil on eeldusi kaugele jõuda.”
„Teie Heldus on väga lahke.”
„Aga te ei tohi lasta seltskondlikel kõlinatel-kulinatel ennast segada. Teie olete neist üle – või peaksite olema – ja väärt rohkem kui enamik noist paabulindudest seal ballisaalis. Ärge seda unustage.” Ta näis lausa kuulvat, kuidas sisemine hääl talle ütleb, et aeg on käes. „Kuid aitab. Peame ennast valmis seadma.”
Kui nad uuesti välja ilmusid, oli seltskond juba kihevil ja võis kaugelt näha, et uudised on kohale jõudnud. Lilledest täidetud ruumid, mis õhtu hakul olid nii elegantsed ja lõhnasid nii hästi, olid nüüd täis südantliigutavaid jumalagajätustseene. Emad ja tüdrukud nutsid avalikult, klammerdudes oma poegade ja vendade külge, abikaasade ja armsamate külge, loobudes igasugusest katsest teeselda külma verd. Jamesi hämmastuseks jätkas orkester mängu ja mõned paarid isegi tantsisid, ehkki oli raske aru saada, kuidas nad keset hirmu ja halamist seda suutsid.
Anne oli tema juures enne, kui ta naist rahvasummast otsima jõudis hakata. „Me peame minema,” ütles James. „Pean otse pealattu minema. Panen sinu ja Sophia tõlla peale ja lähen ise jala.”
Anne noogutas. „Kas see on otsustav lahing?”
„Kes teab. Aga ma usun küll. Me oleme endale juba nii palju aastaid iga nagina puhul korrutanud, et see on nüüd lõpulahing, aga seekord ma tõesti usun, et on. Kus Sophia on?”
Nad leidsid ta hallist, kus ta lord Bellasise käte vahel nuttis. Anne tänas mõttes ümberringi voogavat kaost ja segadust, et see nende rumalust ja ebadiskreetsust varjas. Bellasis sosistas midagi Sophiale kõrva ja andis ta emale üle. „Hoolitsege