.
Читать онлайн книгу.
poole pressivas inimsummas. Hertsoginnat ei olnud kuskil näha. Anne loobus teda otsimast ja otsustas, et kirjutab hommikul, ehkki eeldas tunnustavalt, et sellises olukorras ei pööra hertsoginna seltskondlikele pisiviisakustele erilist tähelepanu.
Lõpuks jõudsid nad eeskotta, välisuksest välja ja viimaks tänavale. Siingi oli ummik, kuid väiksem kui majas. Mõned ohvitserid istusid juba sadulas. Anne jälgis keset möllu salamisi Bellasist. Teener oli talle hobuse toonud ja hoidis valjaid, kuni peremees sadulasse hüppas. Anne jäi neid hetkeks vaatama. Bellasis paistis pilguga kedagi otsivat, ent kui see oli Sophia, siis ta pilk teda ei leidnud. Täpselt selsamal hetkel kuulis Anne kedagi selja taga õhku ahmivat. See oli tema tütar, kes vahtis üht gruppi ohvitsere. „Mis on?” Anne ei tundnud neist ühtki. Kuid Sophia raputas vaid pead, ehkki oli raske aru saada, kas kurvalt või ehmunult. „Sa ju tead, et ta peab minema.” Anne võttis tütrel õlgade ümbert kinni.
„Asi pole selles.” Sophia ei suutnud oma ainitist pilku univormis meeste salgalt ära pöörata. Nad hakkasid liikuma. Sophia võdistas õlgu ja lasi kuuldavale nuukse, mis näis tulevat kõige sügavamalt hingepõhjast.
„Kallikene, sa pead ennast kontrollima.” Anne vaatas ringi, et teha kindlaks, ega keegi neid ei vaata. Tema tütar oli endast täiesti väljas ega kuulanud enam kedagi. Ta vappus nagu malaariahaige, värises ja higistas ning pisarad voolasid mööda ta põski alla. Anne võttis ennast kokku. „Tule nüüd. Ruttu. Me peame tagasi saama, enne kui sind ära tuntakse.”
Koos Jamesiga vedasid nad oma vappuva tütre ootevalmis tõldade rivi juurde, leidsid üles enda oma ja lükkasid ta sisse. James kiirustas minema, kuid kulus veel tund, enne kui Anne ja Sophia tõldadeummikust pääsesid ning koju võisid sõita.
Järgmisel päeval Sophia oma toast ei lahkunud, kuid sellest polnud midagi, sest kogu Brüssel oli nagu nõeltel ja keegi ei märganud tema puudumist. Kas invasiooniarmee hõivab linna? Kas kõik noored naised on ohus? Linnakodanikud olid kahevahel. Kas tuleks loota võitu ja peita oma kallisvara tagasisaabuvate vägede eest või arvestada kaotusega ja põgeneda? Anne veetis suurema osa päevast mõtiskledes ja palvetades. James ei olnud tagasi jõudnud. Ta oli läinud pealattu ning võtnud kaasa vahetusriided ja toidukorvi, ehkki Anne’i pani peaaegu muigama mõte, kui narristi see välja kukub – ta saadab varustust peavarustajale.
Siis jõudis kohale uudis kokkupõrkest Quatre Bras’ juures. Braunschweigi hertsog oli langenud – ta oli kuuli südamesse saanud. Anne meenutas tumedajumelist, elumehelikult kena meest, keda ta oli alles eelmisel õhtul näinud hertsoginnaga valssi keerutamas. Enne kui kõik läbi saab, tuleb selliseid uudiseid veel. Ta vaatas oma üürivilla võõrastetoas ringi. See oli päris ilus: tema maitse jaoks veidi liiga uhke, kuid Jamesile mitte piisavalt, tumeda mööbli ja valgete muareekardinatega, paksult drapeeritud ning narmastatud ääreliist ülaservas. Ta võttis oma tikandi ja pani samas ära. Kuidas saab ta tikkida, kui vaid mõne miili kaugusel võitlevad elu ja surma peale mehed, keda ta tunneb? Sama liigutuse tegi ta raamatuga. Ta ei suutnud isegi teeselda, et on süvenenud mingisse väljamõeldud loosse, kui talle nii lähedal, et võis kuulda kahurimürinat, mängiti maha palju metsikumat lugu? Sisse astus poeg Oliver ja viskus tugitooli. „Miks sa koolis ei ole?”
„Meid saadeti koju.” Anne noogutas. Muidugi saadeti. Õpetajad valmistuvad ise põgenema. „Isast ei ole uudiseid?”
„Ei, aga ta ei ole ohus.”
„Miks Sophia voodis on?”
„Ta ei tunne ennast hästi.”
„Kas lord Bellasise pärast?”
Anne vaatas pojale otsa. Kuidas noored neid asju teavad? Poiss oli kuusteist. Ta ei olnud kunagi viibinud keskkonnas, mida võinuks kaugeltki seltskonnaks nimetada. „Muidugi mitte,” vastas ema. Kuid poiss üksnes muigas.
Anne nägi abikaasat uuesti alles teisipäeva hommikul. Ta sõi oma toas hommikust, ehkki oli täiesti üleval ja riides, kui sisse astus mees, kes nägi välja, nagu oleks temagi lahinguvälja porist ja tolmust läbi käinud. Anne’i teretus kõlas lihtsalt. „Jumal tänatud,” ütles ta.
„Ära tegime. Boney põgeneb. Aga kõigil ei vedanud.”
„Arvata võib, vaesed hinged.”
„Braunschweigi hertsog on surnud.”
„Ma kuulsin.”
„Lord Hay, Sir William Ponsonby …”
„Oh.” Anne mõtles vaikselt muigavale mehele, kes oli teda narritanud tema mehe punktuaalsuse pärast. „Kui kahju. Kuulsin, et mõni suri sellessamas paraadmundris, mida ta ballil kandis.”
„Nii see oli.”
„Peame nende eest paluma. Ma nagu tunnen, et meie kohalviibimine tol õhtul seob meid kuidagi kõigi nende vaeste meestega.”
„Tõsi. Kuid on veel üks langenu, kellega sinu seos ei ole nii kaudne.” Anne jäi talle ärevalt otsa vaatama. „Vikont Bellasis on surnud.”
„Oh, ei.” Ta tõstis käe näo ette. „On see kindel?” Ta magu tõmbus krampi. Miks õieti? Seda oli raske öelda. Kas arvas ta, et eksisteeris väike võimalus, et Sophial oli siiski õigus – ja nüüd on tema suur võimalus kadunud? Ei. Ta teadis, et see oli vaid fantaasia, kuid ometi … Kui kohutav.
„Käisin eile seal. Lahinguväljal. See oli väga kole vaatepilt.”
„Miks sa läksid?”
„Vaja oli. Miks ma üldse igasugu asju teen?” Ta kahetses kohe oma salvavat tooni. „Kuulsin, et Bellasis on langenute nimekirjas, ja palusin luba tema surnukeha näha. Jah, see oli tema, nii et ma olen kindel. Kuidas Sophiaga on?”
„Ballist saadik iseenda vari, kahtlemata õudusega ootamas neidsamu uudiseid, mida me talle praegu peame viima.” Anne ohkas. „Ma arvan, et talle tuleb öelda, enne kui ta seda kellegi teise käest kuuleb.”
„Ma räägin talle.” Anne üllatus. Tavaliselt James selliseid ülesandeid vabatahtlikult enda kanda ei võtnud.
„Arvan, et see peaksin olema mina. Ma olen ta ema.”
„Ei. Räägin talle ise. Sa võid pärast tema juurde minna. Kus ta on?”
„Aias.”
Mees kõndis toast välja ja Anne jäi nende vestluse üle järele mõtlema. Nii et siin Sophia lapsikud unelmad lõpevadki: õnneks mitte skandaaliga, küll aga leinaga. Tüdruk oli oma unistusi hellitanud ja James teda julgustanud, kuid nüüd peavad need põrmuks pudenema. Nad ei saa kunagi teada, kas Sophial oli õigus ja Bellasisel olid ausad kavatsused, või oli Anne tõele lähemal, kartes, et Sophia on kõigest võluv mängukann, millega lustida seni, kuni nad on Brüsselis. Ta läks ja istus akna alla. Aed oli kujundatud geomeetriliselt, millest inglased olid juba loobunud, kuid mis Madalmaades oli endiselt au sees. Kui isa majast väljus, istus Sophia kruusaga kaetud teeraja ääres pingil, avamata raamat kõrval. James ütles midagi lähemale jõudes, istus tütre kõrvale ja võttis ta käe. Milliseid sõnu ta kasutab, küsis Anne endalt. Tundus, nagu poleks James kiirustanud, ta rääkis mõnda aega üsna tasapisi, enne kui Sophia korraga võpatas, nagu oleks teda löödud. Siis võttis James ta oma embusse ja tüdruk hakkas nuuksuma. Anne võis vähemalt selle üle rõõmustada, et tema abikaasa käitus kohutavat surmasõnumit tuues nii kenasti, kui vähegi oskas.
Hiljem küsis Anne endalt, kuis võib ta nii kindel olla, et sellega Sophia lugu lõpeb. Samas ütles ta endale, et vaevalt on keegi temast põhjalikumalt kogenud, et tagantjärele vaadates näivad kõik olukorrad teistmoodi. Ta tõusis. Oli aeg alla minna ja lohutada tütart, kes oli ärganud kaunist unenäost ja sattunud kurja maailma.
2
JUHUSLIK KOHTUMINE
Tõld peatus. Tundus, nagu oleks ta alles äsja peale roninud. Teekond Eatoni väljakult Belgrave’i väljakule oli nii lühike, et polnud õieti tarvidust selleks tõlda ette ajada, ja kui ta oleks oma tahtmist saanud, oleks ta jala tulnud. Kuid otse loomulikult ei saanud ta sellistes asjades oma tahtmist. Mitte kunagi. Hetke pärast oli ratsakutsar sadulast