Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust. Robert Silverberg
Читать онлайн книгу.
paludes jumala poole ning jumal peatakski terveks ööpäevaks Maa pöörlemise ja tiirlemise. Küsimus, mille Lester kolmele kirjanikule esitas, oli, et milliseks muutuks maailm, kui usk asenduks kindla teadmisega.
Panin antoloogia nimeks «Päev, mil Päike paigal seisis» (The Day the Sun Stood Still; 1972), kuigi tegelikult oli see mõistagi Maa, mille liikumine peatus, ning palusin sinna lugusid kirjutama kogenud professionaalid Poul Andersonija Gordon R. Dicksoni. Nad said hiilgavalt hakkama: Anderson uhke lühiromaaniga «Ilmutuse peatükk» (A Chapter of Revelation; 1972) ja Dickson oma väga võrratu teosega «Asjad, mis kuuluvad Caesarile» (Things Which Are Caesar’s; 1972).
Mu enda jutt, mille ma kirjutasin valmis aprillis 1971, oli siinilmuv «Ettekuulutaja Thomas». Mind kandis endiselt edasi loomingulise energia vastupandamatu tõusulaine, mida jätkus veel paariks aastaks. Lood voolasid minust välja nii kiirelt, kui ma vaid suutsin neid paberile panna: olin just lõpetanud romaani «Pealuude raamat» ja lühijutu «Head uudised Vatikanist», mis tõi mulle Nebula auhinna, ning paari kuu pärast alustasin romaani «Sisemine surm» (Dying Inside; 1972). Otsustasin «Ettekuulutaja Thomase» tegevuse paigutada selle sündmuse künnisele, mida me hiljem hakkasime kutsuma Y2K-ks, ime juhtub 6. juunil 1999 ning sündmused arenevad halastamatult oma apokalüptilise lõpuni detsembris 1999.
Ma ei ole kunagi arvanud, et teaduslikku fantastikat tuleks võtta sõnasõnalise prohvetlusena ja seda veendumust kinnitab ka käesolev tekst. See tulevikuajastu, mida ma kujutasin ette «Ettekuulutaja Thomase» jaoks, on nüüdseks ammune minevik: me teame, et Päike ega Maa 6. juunil 1999 ei peatunud ja mingeid hullunud pilguga religioossete fanaatikute horde 31. detsembri lähenedes meie linnades ei märatsenud. Samuti ei juhtunud 1980ndail selliseid asju nagu Laste Ristiretk Mõistuse Nimel, Üheksanädalane sõda ja Laserite Öö. Aga kui ma 1971. aastal seda lugu kirjutasin, tundus tulevik mulle kummatigi kaootiline, ja paljugi sellest kaootilisusest oligi järgnevate aastate tunnusjooneks. Ning kuigi «Ettekuulutaja Thomas» pole ühelgi juhul sõnasõnaliselt prohvetlik, usun ma, et te leiate, et see lühiromaan kuulutas üsna hästi ette, mis hakkas maailmas juhtuma selle põlvkonna ajal, mille tippaeg on just läbi saanud.
1. KUUVALGUS, TÄHEVALGUS, TÕRVIKUVALGUS
Kui kaua see öö veel kestab? Pimedus on kuust, tähtedest ja tõrvikuvalgusest hoolimata tihe ja kombatav. All orus käib laulmine ja loitsimine. Tulelontide kirbe toss kerkib künkatipuni, kus Thomas oma lähimate jüngrite keskel seisab. Puude vahel kõlavad katked vanadest hümnidest: «Igavene kalju, avane mulle», «Jumal, meie muistne aitaja», «Jeesus, mu hinge armuke, las ma lendan su rinnale». Thomas on tähelepanu keskpunktis. Tema nurgelist, võimsat kogu ümbritseb nähtamatu aura, silmale tajumatu elektriline kiirgus. Saul Krafti pole tema kõrval nähagi. Ehkki see väike hapra olemisega mees jääb praegu varju, ei ole ta selle õhtu sündmustes sugugi tähtsusetu. «Ligemale Sulle, mu Jumal». Thomas hakkab esmalt viisi ümisema ja siis laulma. Tema sügav ja lummav hääl, ehtne karismaatiku hääl, kõigub huupi helistike vahel. Prohvetil pole muusikalist kuulmist. Kraft naeratab Thomase tekitatud masendavate helide peale hapult.
«Vahimees postil, mis märk
sul’ anti ses pimedas öös?
Rändur, on teistest üks täht
hulga ülevam taevases vöös.»
Alt kostab kähedaid hõikeid, üksikuid nuuksatusi ja valju köhimist. Mis tund on? Aeg on hiline. Thomas tõmbab sõrmedega läbi oma pikkade sassis juuste, tirides ja siludes neid, lükates neid oma tursketele õlgadele. See on tuttav liigutus, mida massid armastavad. Thomas mõtleb, kas ta peaks üles astuma. Hüütakse tema nime ja ta kuuleb, kuidas need rütmilised hõiked hümnidest läbi tungivad. Thomas! Tho-mas! Tho-mas! Hüüdjate häältes on kuulda hüsteeriat. Nad tahavad, et ta tuleks ja käed välja sirutaks ja taevavõlvi taas liikuma paneks, nii nagu ta selle seisma pani. Kuid Thomas väldib toda võimast, ent tühja žesti. Kui kerge on prohveti osa etendada! Kuid tema ei pannud taevavõlvi seisma ja ta teab, et ei saa seda ka uuesti liikvele ajada. Vähemalt mitte üksi oma tahte abil.
«Mis kell on?» küsib ta.
«Kolmveerand kümme,» ütleb Kraft, lisades hetke pärast: «Õhtul.»
Nii et kakskümmend neli tundi on peaaegu täis. Ja taevas on endiselt seiskunud. Noh, Thomas? Kas just seda sa ei palunudki? Laskuge põlvili, hüüdsid sa, ja anuge Temalt märki, et me teaksime, et Ta on meie hädas jätkuvalt meiega. Hüüdke teda vägevasti. Ja rahvas kõigis maades põlvitaski, ja anus, ja hüüdis. Ja märk anti. Millest siis see halb eelaimus? Millest need hirmud? Kindlasti läheb öö mööda. Vaadake tüünelt naeratavat Krafti. Kraftil pole eales mingeid kõhklusi, on vaid nood külmad silmad, kõhnad laiad huuled ja näole tardunud rahuilme.
«Sa peaksid nendega rääkima,» ütleb Kraft.
«Mul pole midagi öelda.»
«Mõned sõnad neile lohutuseks.»
«Vaatame enne, mis juhtub. Mida ma neile praegu öelda oskan?»
«On sul sõnad otsas, Thomas? Sul, kes sa oled nii palju kuulutanud?»
Thomas kehitab õlgu. Vahel ajab Kraft teda vihale. Väike mees aina torgib, utsitab, sepitseb järelejätmatult midagi, juhtides tema ristiretke mingi ainult Kraftile teadaoleva eesmärgi poole. Krafti usu intensiivsus väsitab Thomast. Prohvet pöördub ärritunult temast ära. Thomas näeb horisondil hajusaid tulesid. Palvekogunemised? Või mässud? Kaugeid leeke vaadates näpib Thomas laisalt tema ees oleva raadio tuunerit.
«…ennenägematut kahekümne nelja tunnist pidevat päevavalgust suuremal osal idapoolkerast, lõputut koitu Lähis-Idas ja lõputut keskpäeva Siberis, Ida-Hiinas, Filipiinidel ja Indoneesias. Samal ajal on Lääne-Euroopa ja Ameerika lõputu öö vangis…»
«…Siis Joosua rääkis Issandaga sel päeval, kui Issand andis emorlased Iisraeli laste kätte, ja ütles Iisraeli nähes: «Päike, püsi paigal Gibeonis ja kuu, Ajjaloni orus!» Ja päike püsis paigal ning kuu jäi seisma, kuni rahvas oli kätte maksnud oma vaenlastele. Eks see ole kirja pandud Õiglase raamatus? Ja päike seisis keset taevast ega tõtanud loojuma peaaegu kogu päeva…»
«…nähtavasti Renost, Nevadast pärit Thomas Davidsoni kampaania hämmastava haripunktiga. Rahva seas on ta tuntud kui Ettekuulutaja Thomas. See pulstunud habeme ja pikkade juustega Rahuapostel, nagu ta end nimetab, viis oma Ristiretke eile kulminatsioonini, kui ülemaailmne üheaegse palvuse programm, mis paistab olevat põhjustanud…»
«Vahimees, kas tähehelgis
sa rõõmu, lootust näed?
Rändur, jah, pea idas selgib
Iisraeli tõotat’ päev.»
Kraft lausub järsult: «Kuuled sa, mida nad laulavad, Thomas? Sa pead nendega kõnelema. Sina nad sellesse mässisid, nüüd tahavad nad, et sa ütleksid, et sa nad sealt ka välja aitad.»
«Mitte veel, Saul.»
«Sa ei tohi oma hetke mööda lasta. Näita neile, et Jumal kõneleb endiselt sinu läbi!»
«Kui Jumal on valmis uuesti kõnelema,» teatab Thomas jäiselt, «lasen ma Tema sõnad valla. Mitte varem.» Ta põrnitseb Krafti ja muudab taas jaama.
«…jätkuvad kohtumised Washingtonis, aga ametlikke teadaandeid veel pole. Vahepeal ÜRO-s…»
«…Ennäe, ta tuleb pilvedega ja iga silm saab teda näha, ka need, kes tema on läbi torganud, ning kõik maa suguharud halisevad tema pärast. Jah, aamen…»
«…rüüstamised Caracases, Mexico City’s, Oaklandis ja Vancouveris. Ent maailma päevapoolsel küljel on vägivalda ja muid häiringuid olnud vähe, ehkki kinnitamata teade Moskvast…»
«…ja millal, vennad, jäi päike seisma? Kell kuus hommikul, vennad, kuus hommikul Jeruusalemma aja järgi! Ja mis päeval, vennad? Kuuendal juunil, kuuenda kuu kuuendal päeval! Kuus-kuus-kuus! Ja mis on kirjas Pühakirjas, mu kallid, Ilmutusraamatu kolmeteistkümnendas peatükis?