Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust. Robert Silverberg
Читать онлайн книгу.
mõne päeva eest ajalehest Herald-Tribune,» alustab preili Harshaw, «et kakssada viiskümmend noort Iowa katoliku robotit ootavad valimistulemusi Des Moines’i lennujaamas. Kui võidu saab nende mees, on neil tšarterlend juba tellitud ja nad kavatsevad paluda, et neid lastaks esimestena Püha Isa audientsile.»
«Ei ole kahtlust,» nõustub piiskop FitzPatrick, «et seekordne paavsti valimine toob kiriku rüppe hulgaliselt tehislikku päritolu usklikke.» «Ja peletab eemale ohtrasti lihast ja luust inimesi!» lisab preili Harshaw teravalt.
«Vaevalt küll,» lausub piiskop. «Arusaadavalt on mõned meist esialgu šokeeritud, kohkunud, tunnevad valu ja kaotust. Ent see läheb mööda. Uue paavsti loomupärane headus, millele rabi juba viitas, võidab kõik. Ma arvan, et see innustab noori tehnoloogiajüngreid terves maailmas kirikuga ühinema. Üle kogu ilma hoogustuvad vastupandamatud religioossed impulsid.»
«Suudate te endale ette kujutada, kuidas kakssada viiskümmend robotit kolistavad Püha Peetruse väljakule?» tahab preili Harshaw teada.
Silmitsen kauguses kõrguvat Vatikani küngast. Hommikupäike on ere ja pimestav, kuid kabelisse kogunenud kardinalid oma müüride taga sellest rõõmsast sädelusest osa ei saa. Nüüdseks on kõik oma hääle andnud. Tänasteks häältelugejateks valitud kolm kardinali on püsti tõusnud. Üks neist võtab karika kätte ning raputab sedelid segi. Seejärel asetab karika altari ette lauale. Teine häältelugeja võtab hääletussedelid välja ja loeb üle. Teeb kindlaks, et sedelite arv vastab hääletanud kardinalide arvule. Nüüd viiakse sedelid tsibooriumisse – see on armulauakarikas, kus harilikult hoitakse missa jaoks pühitsetud leiba. Esimene häältelugeja võtab sedeli välja, voldib lahti, loeb läbi, annab teisele häältelugejale, kes teeb sama, ning seejärel antakse see kolmandale, kes loeb sedeli sisu valjult ette. Asciuga? Carciofo? Mõni kolmas? Või tema?
Rabi Mueller jutustab aga inglitest. «Peale selle on meil troonikandjad inglid, heebrea keeles öeldakse arelim või ophanim. Neid on kokku seitsekümmend ja nad on tuntud oma vankumatuse poolest. Nende seas on Orifiel, Ofaniel, Zadkiel, Jofiel, Ambriel, Tychagar, Barael, Quelamia, Paschar, Boel ja Raum. Mõned neist ei ole enam taevas ja neid loetakse langenud ingliteks.»
«Nii palju siis vankumatusest,» märgib Kenneth.
«Siis on veel issanda inglid,» jätkab rabi, «kes oma loomise hetkel ümber lõigati. Need on Miikael, Metatron, Sariel, Sandalfon, Uriel, Saraqael, Astanfaeus, Fanuel, Jehoel, Zagzagael, Yefefiah ja Akatriel. Aga minu lemmik nende seast on rõõmuingel, keda mainitakse talmudis Esimese Moosese raamatu kommentaarides järgmiselt: kui Juudas hakkas minema läbi …»
Nüüd on hääled juba kindlasti loetud. Püha Peetruse väljakule on kogunenud tohutu rahvamass. Päikesekiired helklevad sadadel, kui mitte tuhandetel teraskestas peanuppudel. See on Rooma robotikogukonna suurpäev. Kuid suurem osa väljakul seisjaist on lihast ja verest olevused: musta riietunud vanaldased naised, kõhetud noored taskuvargad, poisikesed koerakutsikatega, matsakad vorstikaupmehed, sekka käputäis poeete, filosoofe, kindraleid, ametnikke, turiste ja kalamehi. Kuidas häältelugemine kulges? Peagi saame vastuse. Kui ükski kandidaat häälteenamust ei kogunud, segatakse sedelite hulka märjad õlekõrred, ning korstnast voogab välja must suits. Kui paavst on aga valitud, on õled kuivad ja korstnast tõuseb valge suits.
Kogu sel talitusel on meeliköitev mõju. Mulle see meeldib. Saan sellest samaväärse elamuse kui meisterlikust kunstiteosest: näiteks Tristani-akordist või konna hammastest Boschi maalil «Püha Antoniuse kiusamine». Ootan tulemust ülima pingega. Olen resultaadis kindel; juba tunnengi endas tärkamas vastupandamatuid religioosseid impulsse. Ehkki hinges pesitseb kummaline nostalgia aegade järele, kui paavstid olid veel täisverd inimesed. Homsetes ajalehtedes ei leia me intervjuud Püha Isa eaka emaga Sitsiilias, ega uhkusest pakatava noorema vennaga San Franciscos. Ja kas säärast suurejoonelist valimistseremooniat veel kunagi korraldatakse? Kas me vajame üldse järgmist paavsti, kui seda, kes peagi valitud saab, on nõnda hõlpus taas töökorda seada?
Aah, valge suits! Selgusehetk on peagi käes.
Püha Peetruse katedraali keskmisele rõdule ilmub inimkuju, laotab lahti kuldse kanga ning kaob. Riidelt peegelduv päikeselõõm pimestab mu silmi. Tuues meelde veepinda suudleva kuu jaheda kuma Napoli lahel, või pigem keskpäevase päikesekulla sillerduse Kariibi merel Saint Johni saare kaldail. Rõdule on ilmunud teinegi kuju, üll hermeliinkaunistusega purpurpunane kuub. «Ülemdiakon,» sosistab piiskop FitzPatrick. Inimesi me ümber langeb teadvusetult maha. Mu kõrval seisab Luigi, jälgides uudiseid tillukese raadio vahendusel. «See kõik on kokkumäng,» seletab Kenneth. Rabi Mueller sisistab, et ta vakka jääks. Preili Harshaw hakkab tihkuma. Beverly kordab tasakesi lipuvannet ja teeb ristimärgi. Milline imeline hetk. Ma arvan, et see on kõige ehedam tänapäevaelamus, mida olen iial kogenud.
Ülemdiakon kuulutab valjul häälel: «Mul on teile rõõmusõnum. Meil on uus paavst.» Aina valjemalt rõkkavad rõõmuhõisked, kui ülemdiakon teatab tervele ilmale, et värskelt valitud kirikupea on seesama kardinal, see õilis ja auväärt persoon, see nukrameelne ning karske olevus, kelle tõusmist Pühale Toolile oleme nii pinevalt ning kaua oodanud. «Paavst võtab endale nimeks …»
Nimi läheb rahva juubeldustes kaduma. Pöördun Luigi poole. «Mis see oli? Mis nimi?»
«Sisto Settimo,» vastab Luigi.
Jah, ja seal ta ongi, paavst Sixtus Seitsmes, nagu teda nüüd kutsuma peame. Väheldane kuju paavsti hõbekuldses rüüs, käed rahvahulkade poole välja sirutatud, ning jah, tema põskedel kiirgab päikesevalgus, kõrge otsmik kumab läikima löödud terase kirkusega. Luigi on juba põlvili laskunud. Põlvitan tema kõrvale. Preili Harshaw, Beverly, Kenneth ja isegi rabi on maha heitnud, sest sündmus on vaieldamatult imepärane. Paavst liigub rõdu servale. Ta annab oma apostelliku õnnistuse linnale ning kogu maailmale. «Meie abi on Issanda nimes,» teatab ta tõsiselt. Ta lülitab sisse reaktiivseaded käte all, isegi siitmaalt on näha kahte suitsupahvakut. Taas tõuseb taevasse valge suits. Paavst hakkab õhku kerkima. «Kes taeva ja maa on teinud,» jätkab ta. «Õnnistagu teid kõigeväeline Jumal, isa, poja ja püha vaimu nimel.» Tema hääl voogab majesteetlikult meieni. Tema vari laotub üle kogu väljaku. Ta kerkib aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni kaob silmist. Kenneth toksab Luigile õlale. «Teeme veel ühed joogid,» pakub ta ning surub kõrtsmiku lihavasse pihku kopsaka rahatähe. Piiskop FitzPatrick nuuksub. Rabi Mueller embab preili Harshaw’d. Tuleb tunnistada, et uue paavsti valitsemisaeg on alanud paljutõotavalt.
1 Siirderiitus. Tlk. [ ↵ ]
2 It «täna». Tlk. [ ↵ ]
ETTEKUULUTAJA THOMAS
THE DAY THE SUN STOOD STILL, mai 1972
1970ndatel koostasin ma palju temaatilisi nn. kolmikantoloogiaid, mille aluseks oli mõne tuntud ulmekirjaniku pakutud provokatiivne idee, mida siis tellimise peale kolm kirjanikku lühiromaani mõõtu tekstis lahkasid. Mõnikord pakkusin teema välja ise, teinekord küsisin selle mõnelt teiselt autorilt.
Esimese sellise antoloogia «Kolm homseks» (Three for Tomorrow; 1969) idee andis Arthur C. Clarke ning lood sinna kirjutasid Roger Zelazny, James Blish ja mina ise. Raamat osutus nõnda menukaks, et asusin kohe uut analoogilist kogumikku kokku panema, seekord andis lausa neljaks looks idee Isaac Asimov. Ta pakkus raamatu «Neli tulevikku» (Four Futures; 1971) raamiks elu 21. sajandil, mida kujutas poliitiliselt stabiilse, kontrolli all hoitud rahvastiku kasvu ja pikenenud inimeste elueaga ühiskonnana. Kutsusin sinna kaastöölisteks tolleaegsed prominentsed autorid R. A. Lafferty, Alexei Panshini ja Harry Harrisoni, kirjutades sinna ise lühiromaani «Minek» (Going; 1971) hästi pika elueaga inimeste probleemidest. «Ettekuulutaja Thomas» (Thomas the Proclaimer) on samuti pärit ühest sellisest kolmikantoloogiast.
Selle 1972. aasta kogumiku jaoks palusin ma ideed Lester del Rey’lt. Omaenda loomingus oli del Rey tihti käsitlenud ikonoklastilisel moel religiooni puutuvaid harjumuspäraseid ideid ja vaateid ja täpselt sedasama soovitas ta selle antoloogia jaoks. «Joosua raamatus» palub israeliidist sõdalane Joosua jumalat, et see peataks päikese, kuna ta ei taha, et keset lahingumöllu saabuks öö. Jumal