Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust. Robert Silverberg
Читать онлайн книгу.
olnud kasutamiseks mõeldud. Mis on evolutsiooni plaanide eiramise hind?
Ma tahaksin nii väga kasutada oma annet, mille Selene’i amulett võimatuks muudab. Isegi jumaliku Selene’i juuresolek ei kompenseeri täielikult (mina–n), (mina) ja (mina+n) harmoonia kaotust.
Võiksin ju korraldada nii, et viibin Selene’ist eemal tunnikese siin ja tunnikese seal, et taastada oma minadega kontakt. Ma võiksin isegi jätkata sel moel börsil mängimist, reserveerides iga neljakümne kaheksa tunni järel sideseansiks tunnikese amuleti mõjupiirkonnast väljaspool. Aga see on just pidev kontakt, millest ma puudust tunnen. Teiste minade pidev kohalolek. Kui ma saaksin selle kontakti tagasi, oleks Selene mõistetud pidevasse võnkumisse, või me oleme sunnitud lahku minema.
Ma tahaksin leida ka talle mingi väljundi, nii et tema anne ei oleks talle õudus, vaid rõõm.
Võib-olla on lahendus olemas. Kas ekstrasensoorseid andeid on võimalik omandada, viibides nende lähedal? Kas Selene’i võnkumine võib minule edasi kanduda? Ma näen vaeva, et seda annet omandada. Me töötame koos selle nimel. Just täna tundsin end liikumas, vast ainult mikrosekundi jooksul ajas edasi ja siis mikrosekundi jooksul ajas tagasi. Selene ütles, et paistsin tõepoolest hetkeks hägustuvat.
Kes teab? Kas meid saadab õnn?
Ma usun, et jah. Ma usun, et armastus võidab. Ma usun, et ma saan selle saladuse jälile ja me saame oma kadumist koordineerida, Selene ja mina, ja me võngume nagu üks, me liigume koos läbi aja, me tõuseme kõrgustesse ja lendame käsikäes läbi aastatuhandete. Tema saab amuletist loobuda ja mina saan temaga rännakutele kaasa minna.
Palveta mu eest, (mina+n), mu vend, minu teine mina, ja võib-olla saabub peagi päev, mil me tuleme su juurde ja surume sul kätt.
HEAD UUDISED VATIKANIST
UNIVERSE 1, 1971
Alates 1955. aastast, kui ma lugesin parun Corvo (Frederick Rolfe’i) tähelepanuväärset romaani «Hadrianus VII» (Hadrian the Seventh; 1904), olen ma lõbustanud ennast fantaasiaga, et mind valitakse paavstiks. Ambitsioon, mida raskendab teataval määral fakt, et ma ei kuulu kristlikku mungaordusse, pole roomakatoliiklane ega tegelikult ju üleüldse kristlane. Nagu mu sõbrad teavad, esitan ma korrakohase avalduse alati, kui Vatikanis vastav vakants tekib, aga tänase päevani pole kirik leidnud endas valmisolekut minu teenuste kasutamiseks.
Ometi hoian ma sündmustel Pühas Linnas oma aega oodates usinalt silma peal ning olen selle püüdluse raames mitte nii tõsise karjäärisihini jõudmiseks õppinud üsna palju neist rituaalidest ja pingetest, mis paavstivalimist ümbritsevad. See pani mind ühel külmal ja reipal veebruarihommikul 1971. aastal kirjutama seda riukalikku ja mängulist lugu esimese roboti asumisest Pühale Toolile. (See robot on tegelikult mõeldud olema minu enda ametijärglane, kuigi see viide on antud ühe kaudse ja vaid mulle teadaoleva vihje läbi loo viimases lõigus.)
Kui ma seda juttu kirjutasin, oli juba poolteist aastat möödunud mu New Yorgi maja remondi valmissaamisest ning see oli veelgi kenam kui enne tulekahjut. Ma eeldasin, et elan seal kuni oma elupäevade lõpuni. Aga mingit tüüpi rahutustunne oli mu hinges juba siis hõõguma hakanud, kuna 1970./1971. aasta talv New Yorgis oli ebatavaliselt lumerohke ning kui valged hanged mu koduukse taha kuhjuma hakkasid, hakkasin mina oma sõpradele rääkima, et igatsen soojema kliima järele. Sel veebruaripäeval, kui Terry Carr helistas ja küsis mult juttu oma uue originaalantoloogia «Universum 1» (Universe 1; 1971) jaoks, kirjutasin mina «Pealuude raamatut» (The Book of Skulls; 1972), romaani, mille tegevus toimub kõrvetavas Arizona kõrbes.
Carr, kes oli siis Ace Booksi ulmeraamatute toimetajana oma karjääri tipus, rääkis, et lähenes tähtaeg, mil ta pidi oma uue originaalantoloogia «Universum 1» materjalid sisse andma ja ta vajas hädasti tekste autoreilt, kelle nimed lugejatele tuttavad olid. Ta oli mult tegelikult juba mitu nädalat lugu küsinud, aga kuna ma olin romaaniga hõivatud, olin selle palve kogu aeg tahaplaanile lükanud, ent nüüd palus ta otsekoheselt, et ta hädast välja aitaksin. Kuna Terry oli veenev mees ja pealegi hea sõber, nõustusin ma romaanikirjutamisse pausi tegema ja talle kiiresti ühe lühijutu kirjutama.
Millest talle kirjutada? Hüva, mõtlesin ma, genereerides kiiruga idee roboti valimisest paavstiks. Sellest arulagedast narrusest peaks 3000 sõna täis tulema küll? Mu enda teeseldud huvi paavstiks saamise vastu ning mu teadmised paavstivalimise süsteemist pidid aitama mul loo piisavalt usutavaks teha. Paar tundi tööd ning Terry ja tema uus antoloogia oleksid mu kaela pealt ära.
Nii ma siis istusingi maha ja kirjutasin «Head uudised Vatikanist» (Good News from the Vatican) valmis enam-vähem nii kiiresti, kui ma suutsin trükkida. Terry’t lõbustas selle lahe ja kuidagi eemalviibiv iroonilisus, millist laadi ma hakkasin oma kirjanikukarjääri kolmandasse kümnendisse jõudes üha enam ja enam kasutama. Ta avaldas loo oma antoloogiasarja esimeses köites, märkides lühikeses sissejuhatuses, et kuigi mu lood on enamasti küllalt tõsise tooniga, siis see tundub esmapilgul pigem lihtsameelsevõitu, kuigi tekst on samas ka piisavalt mõtlik ja geniaalne ning muud taolist.
Sellest ettevõtmisest tulenes mitu iroonilist asja. See väike pala, mille olin kirjutanud hästi kiirelt tollel lumisel veebruaripäeval, pälvis kõigi tähelepanu, nomineeriti Nebula auhinnale ja võitiski järgmisel kevadel auhinna – minu teise viiest Nebulast. (Kolmanda võitsin samal galal romaaniga «Muutuste aeg» (A Time of Changes; 1971, ek. 2000).) Auhinnatseremoonia ei toimunud New Yorgis, vaid Californias, kuhu ma tolleks ajaks oma suureks üllatuseks kolinud olin. See veebruarikuine rahutus oli päädinud suvel mitme plahvatusliku murranguga isiklikus elus, mis olid pannud mind oma New Yorgi maja maha müüma ning kolima Californiasse kõigest paar kuud hiljem, kui Terry Carr oli sedasama teinud.
Ja veel – küllaltki kurva faktina –, poolteist aastakümmet pärast seda, kui ma olin aidanud Terry’l käima lükata tema antoloogiasarja, kirjutades kiiruga tema sarja esimesse köitesse selle auhinnatud loo, sattusin ise «Universumi» toimetajaks, kui tema kirjastaja otsustas Terry liigvarajase surma järel 1987. aastal seeriat tema mälestuseks jätkata.
Seda hommikut oleme kõik oodanud – lõpuks ometi saab paavstiks robotkardinal. Valimistulemustes ei ole enam mingit kahtlust. Kahe kardinali – Asciuga Milanost ja Carciofo Genuast – kangekaelsed pooldajad on ajanud konklaavi päevi kestnud ummikusse ning liikvel on kuuldus, et otsitakse kompromisslahendust. Kõik fraktsioonid on nüüdseks jõudnud üksmeelele selles, et paavstiks valitakse robot. Lugesin täna hommikul Osservatore Romanost, et arutelus lööb kaasa Vatikani tipparvuti ise. Arvuti on roboti kandidatuuri tugevasti toetanud. Masinate lojaalsus üksteisele ei peaks meid ilmselt üllatama. Ega tohiks ka meelehärmi valmistada. Ei tohiks meile vähimalgi määral meelehärmi valmistada.
«Iga ajastu saab enesele väärilise paavsti,» tähendas piiskop Fitz-Patrick hommikulauas võrdlemisi süngelt. «Meie ajastule kohane paavst ongi robot, selge see. Kunagi tulevikus võidaks paavstiks ihata vaala, autot, kassi, mäeküngast.» Piiskop FitzPatrick on tublisti üle kahe meetri pikk ja harjumuspäraselt lehvib ta näol morbiidselt leinalik ilme. Seepärast on meil pea võimatu otsustada, kas tema arvamusavaldused väljendavad eksistentsiaalset ängi või hoopis tasast alistumist. Aastaid tagasi oli ta Püha Risti karikavõistlustel korvpallimeeskonna staarmängija. Rooma on ta tulnud seoses uurimistööga Püha Marcellus Õiglase biograafia tarvis.
Valimisdraama lahti sõlmumist oleme jälginud Püha Peetruse väljakust paari kvartali kaugusel asuvas tänavakohvikus. See on olnud meie Rooma puhkuse ootamatu boonus, eelmine paavst oli kuuldavasti hea tervise juures ja polnud mingit põhjust kahtlustada, et juba sel suvel tuleb valida talle järglane.
Igal hommikul sõidame taksoga Via Veneto lähistelt hotellist kohale ning võtame platsi oma tavalise laua taga. Siit on meil hea vaade korstnale, kust hakkab tõusma põlevate hääletussedelite suits – musta värvi, kui paavsti ei valitud, ning valge, kui konklaavi töö oli edukas. Kohviku omanik ja ülemkelner Luigi toob meile kohemaid meie lemmikjoogid: piiskop FitzPatrickule Fernet-Branca, rabi Muellerile campari kokteili ja soodavee, Türgi kohvi preili Harshaw’le, värske sidrunimahla Kennethile ja Beverlyle, ja mulle Pernod’d jääga. Arve eest