Haige kogu raha eest. Anekdoote arstidest ja nende patsientidest. Rahvaluule
Читать онлайн книгу.
et su kraadiklaasil puuduvad numbrid, siis süüdista iseennast!”
Arst tütrele:
„Kas sa ütlesid oma Jaanile, mis ma temast arvan?”
„Jah, aga ta ainult naeris ning ütles, et vale diagnoos nagu tavaliselt,” vastab tütar.
Stjuardess pöördub reisijate poole:
„Kas siin leidub mõni arst?”
Üks reisijaist tõuseb ja läheb piloodikabiini. Teine reisija pöördub hirmunult stjuardessi poole:
„Mis lahti on?! Kas piloot on haige?!”
„Ärge muretsege, kõik on korras,” vastab stjuardess. „Piloodid tahavad lihtsalt pisut lõõgastuda ja neile on vaja n-ö kolmandat kätt.”
„Aga miks siis just arsti?” küsib juba pisut rahunenud reisija.
„Teate, pärast eelmise päeva joomingut on meie pilootidel harjumus pisut uimasteid tarbida, arstil aga on ju alati süstal kaasas …”
Keset sümfooniakontserti kostab parterist röögatus:
„Arsti! Kas siin on arsti?”
„Mina olen arst!” vastatakse rõdult. „Mis juhtus?”
„Kolleeg!” hüüatab hääl parterist. „Milline imekaunis muusika!”
Mööda mägiteed sõidab suure kiirusega alla rahvast puupüsti täis buss. Aeg-ajalt ilmnevad bussijuhil lämbumise tundemärgid. Ta laseb roolist lahti, haarab endal kõrist ja kähiseb. Buss hakkab ühest teeäärest teise vänderdama, kuid iga kord hüppab esiistmelt püsti keegi naine ja hakkab bussijuhti vihmavarjuga taguma. See tundub bussijuhi olemise pisut paremaks tegevat. Nii juhtub õige mitu korda. Lõpuks jõuab buss sihtkohta ja hirmunud reisijad komberdavad värisevail jalgel välja. Üks reisijaist astub bussijuhi juurde:
„Ma olen arst. Ma nägin, et teil on probleeme hingamisega. Võibolla saan ma teid aidata?.”
„Jama!“ hüüab bussijuht lõbusalt. „See naine, kes kohe mu taga istus, on mu naaber. Tema mees poos end eile üles ja ma lihtsalt õrritasin teda pisut!”
Tuntud arst räägib seltskonnas:
„Arsti amet on haruldaselt sümpaatne. Meditsiin on unikaalne teadus ja selle juures väga filosoofiline.”
„Millega te seda tõestate?” küsib keegi.
„Noh, näiteks ütled naispatsiendile „Võtke riidest lahti!”, arve aga saadad tema abikaasale.”
Arst otsustab lasta oma õueteele uue katte panna. Kui töölised on plaatide paneku lõpetanud, hakkavad nad ühenduskohti mullaga katma.
„Ah nii!” vihastab arst. „Nüüd matate te oma lohaka töö mulla alla, et keegi seda ei näeks, jah?!”
„Selle poolest on meie ametid väga sarnased,” vastab brigadir.
Arst imestab oma auto remondikulude üle:
„Tund aega tööd – ja nii suur arve?!”
„Aga mida te siis tahate, doktor?” vastab mehaanik. „Teie, arstid, töötate maailma loomisest peale üheainsa mudeliga, aga meie peame iga päev uusi süsteeme õppima.”
Naine küsib oma arstist mehelt pärast ajujahti:
„Kas oli ka edukas jaht?”
„Või veel!” vastab arst. „Kaks jänest ja neli uut patsienti!”
Arst kirub seltskonnas advokaate. Üks advokaat küsib:
„Mis teil õieti advokaatide vastu on?”
„Kui aus olla, siis peate ka ise tunnistama, et teie elukutse ei muuda inimesi just ingliteks,” vastab arst.
„Ei muuda tõesti. Selles asjas olete teie, arstid, advokaatidest ees.”
Külaarsti poeg räägib sugulastele pärast autosõitu:
„Algul kihutas isa kõigist autodest mööda, aga siis sai meid kätte keegi mees mootorrattal ja kirjutas isale retsepti.”
Inglise psühhiaatri poeg küsib isalt:
„Isa, kas sa poliitikas orienteerud?”
„Mitte väga, ma olen ju arst, mitte poliitik.”
„See on halb, kuna koolis anti meile ülesanne kirjeldada, mille poolest erineb Alamkoja liige Ülemkoja liikmest.”
„Sellele lihtsale küsimusele võin ma küll vastata: kui tegemist on mitmekorruselise hullumajaga, siis paigutatakse ülemisele korrusele need, kes kannatavad suurushullustuse all, alumisele aga märatsejad.”
Noor kunstnik küsib sõbralt:
„Ja kuidas sulle siis mu uus maal meeldib?”
„Inimesena ma sellest sinu maalitud tüübist küll aru ei saa,” vastab sõber, „aga arstina ütleksin, et tal on malaaria.”
Külaarst kihutab autoga kohalikku kauplusse.
„Aeglasemalt,” palub kõrvalistmel olev naine. „Kui meie konstaabel seda nägema juhtub, saad sa kiiruse ületamise eest trahvi.”
„Ära muretse, kallis,” vastab arst, „ta käis hommikul vastuvõtul ja ma käskisin tal terveks päevaks voodisse jääda.”
Kuidas arstid duelli peavad?
Kirjutavad teineteisele retsepti.
Tartu–Tallinna rongis istuvad vastamisi abielupaar ja kaks arsti. Naine vingub ja tänitab oma abikaasa kallal kogu aeg. Kui mehed tamburisse suitsu lähevad tegema, avaldavad arstid teekaaslasele kaastunnet.
„Kuulge, nii ei saa ju ometi elada,” hüüab üks meedik. „Viige oma naine Tallinnas haiglasse. Praegu tehakse seal odavalt ajuoperatsioone. Kõigest 1000 eurot – ning naine muutub lahkeks ja vaguraks.”
„Milleks?” küsib mees rahulikult vastu. „Ma viin ta parem Tapale, seal lubati ta 100 euro eest maha lüüa.”
Lennuki salongis kostab kõlaritest stjuardessi hääl:
„Lugupeetud reisijad! Kui teie seas on mõni arst, siis palutakse tal kiiresti piloodikabiini tulla!”
Üks reisijaist tõuseb ja läheb. Mõne aja pärast kõlab kõlaritest tema hääl:
„Lugupeetud reisijad! Kas teie hulgas on mõni piloot?”
Psühhiaatrid arutavad seltskonnas närvihaiguste probleeme. Lühikese kokkuvõtte teeb inglane, kes ütleb:
„Neurootik on inimene, kes ehitab õhulosse. Vaimuhaige elab neis. Psühhiaater aga kasseerib üüriraha.”
Doktor Tamme lõunalaual seisab alati kaks karahvini. Veinikarahvinil on silt „Seespidine”, veekarahvinil „Välispidine”.
Tänaval kohtuvad arst ja notar.
„Kuhu te kiirustate?” küsib arst. „Kas testamenti tegema?”
„Ei,” vastab notar, „aga kui te olete parajasti kellegi niikaugele saanud, eks lähme siis koos!”
Seltskonnas filosofeerib keegi:
„Elus on kolm etappi: lapsepõlv, noorus ja vanadus.”
Samuti kohal viibiv arst noogutab ja lisab:
„Õige: hambakivi, sapikivi ja hauakivi.”
Ühel banketil kelgib keegi arst:
„Juba 25 aastat ravin ma inimesi ja keegi pole kunagi minu peale kaevanud. Mida see tõendab?”
„Et