Palved röövitud tüdrukute eest. Jennifer Clement
Читать онлайн книгу.
käis aasta enne Paula röövimist, tahtis teda vaid üle vaadata. Ta tahtis näha, kas kuulujutud vastavad tõele. Vastasid küll.
Kui Paula ära rööviti, oli kõik teistmoodi.
Meie mäel ei olnud mehi. Elasime justkui kohas, kus ei kasvanud puid.
Meil oleks nagu üks käsi puudu, ütles ema. Ei, ei, ei, parandas ta end: elada meeste poolt hüljatud külas on nagu magada ilma unenägudeta.
Meie mehed läksid üle jõe Ühendriikidesse. Nad astusid jõkke ja kahlasid vööni vees, aga teisele kaldale jõudes olid nad surnud. Selles jões raputasid nad endi küljest lahti oma naised ja lapsed ning kõndisid ilmatu suurde USA surnuaeda. Emal oli õigus. Nad saatsid raha; nad käisid veel korra või paar kodus ja siis oligi kõik. Nii täitsid meie maad naiste salgad, me töötasime ja üritasime enda eluga edasi minna. Ainsad kohalikud mehed elutsesid maasturites, sõitsid mootorratastega ja ilmusid välja eikuskilt, AK-47d õlal rippumas, kokaiinikotike teksade tagataskus ja pakk Marlboro Redsi särgi rinnataskus. Nad kandsid Ray-Bani päikeseprille ja me ei tohtinud neile mitte kunagi silma vaadata, mitte kunagi näha väikesi musti pupille, mis sealt vastu vaatasid ja andsid kätte teeotsa nende mõtetesse.
Kord kuulsime uudistest, et rööviti ära kolmkümmend viis farmerit. Farmerid koristasid parajasti põldudelt maisi, kui mingid mehed sõitsid kolme suure kaubikuga kohale ja röövisid nad kõik ära. Röövijad ähvardasid farmereid püssidega ja käskisid neil kaubikutesse ronida. Farmerid olid autodes püstijalu kokku pressitud nagu loomakari. Kahe või kolme nädala pärast tulid farmerid tagasi koju. Neid oldi hoiatatud, et kui nad juhtunust räägivad, tapetakse nad ära. Kõik teadsid, et nad rööviti kanepi saagikoristuseks tööle.
Vaikimine muutis asjad olematuks. Kindlasti kirjutas keegi sellest laulu. Kõik see, millest ei tohtinud midagi teada ega rääkida, leidis lõpuks tee laulu sisse.
Mõni idioot kirjutab nendest röövitud farmeritest veel laulu ja ta lüüakse lõpuks maha kah, ütles ema.
Nädalavahetustel käisime emaga Acapulcos, kus ta töötas ühe Méxicos elava rikka perekonna juures koristajana. Perekond veetis kuurordis paar nädalavahetust kuus. Aastaid sõitis see perekond autoga kohale, kuni nad ostsid helikopteri. Kopteriplatsi ehitamine võttis mitu kuud aega. Kõigepealt tuli bassein täis ajada ja katta ning siis mõne jala kaugusele uus bassein ehitada. Ka tenniseväljakuid nihutati, et kopteriplats jääks elumajast võimalikult kaugele.
Ka mu isa töötas varem Acapulcos. Enne Ühendriikidesse minekut oli ta hotellis kelner. Ta käis meid paar korda Mehhikos vaatamas, aga lõpuks ei tulnudki enam tagasi. Ema tundis viimase korra ära, kui viimane kord kätte jõudis.
See on viimane kord, ütles ta.
Millest sa räägid, ema?
Vaata talle korralikult näkku; neela ta endasse, sest sa ei näe oma isa enam mitte kunagi. Kindel see. Kindel see.
Talle meeldis seda väljendit kasutada.
Kui küsisin, kuidas ta teab, et isa ei tule tagasi, vastas ta: oota ainult, Ladydi, oota ainult ja sa näed, et mul on õigus.
Aga kuidas sa tead? küsisin ma uuesti.
Vaatame, kas arvad ära, vastas ta.
See oli test. Mu emale meeldis teisi testida ja test oli ka see, kas suudan välja mõelda, miks isa tagasi ei tule.
Hakkasin isa jälgima. Vaatasin, kuidas ta meie väikeses majas ja aias toimetas. Käisin tal sabas, nagu oleks ta võõras, kes võib minult midagi varastada, kui ta silmist lasen.
Ühel õhtul sain aru, et emal oli õigus. Ilm oli nii palav, et isegi kuu soojendas meie maanurgakest. Läksin välja isa juurde, kes tegi seal suitsu.
Jumal küll, see peab olema üks kuumemaid kohti maa peal, ütles ta, puhudes tubakasuitsu suust ja ninasõõrmetest korraga välja.
Ta pani mulle käe ümber ja tema nahk oli minu omast veelgi kuumem. Oleksime võinud särinal üheks sulada.
Ja siis ta ütleski seda.
Teie emaga olete minu jaoks liiga head. Ma ei vääri teid.
Läbisin testi hindele viis.
Sitapea, ütles ema, ikka ja jälle, aastast aastasse. Ta ei võtnud isa nime enam kunagi suhu. Isast sai igaveseks Sitapea.
Nagu paljud teisedki meie mäel, uskus ka ema needmisse.
Kustutagu tuul ta südameküünal. Hakaku ta nabas kasvama hiiglaslik termiit, või kõrvas sipelgas, ütles ta. Söögu ussid ta peenis ära.
Siis ei saatnud isa enam igakuist toetust USAst. Ilmselt olime ka tema raha jaoks liiga head.
Loomulikult oli USA ja Mehhiko vaheline kuulujututee kõige võimsam kuulujututee terves maailmas. Kes tõde ei teadnud, teadis kuulujuttu, ja kuulujutt oli alati midagi palju-palju enamat kui tõde.
Parem kuulujutt kui tõde, ütles ema.
Kuulujutt, mis kandus ühest Mehhiko restoranist New Yorgis tapamajja Nebraskas, sealt Wendy’se kiirsöögikohta Ohios, sealt apelsiniistandusse Floridas, sealt hotelli San Diegos, ületas seejärel jõe ja taaselustus ühes Tijuana baaris, ja mis liikus edasi kanepipõllule Morelia lähistel, sealt klaaspõhjaga laevale Acapulcos, sealt sööklasse Chilpancingos ja sealt ülesmäge mööda meie koduteed meie apelsinipuu varju, rääkis, et isal oli „teisel pool“ teine perekond.
„Siin pool“ oli meie lugu, aga see oli ühtlasi kõigi lugu.
Siin pool elasime üksi oma majalobudikus keset kõiki asju, mis ema oli aastate jooksul varastanud. Meil oli hunnikutes pastakaid ja pliiatseid, soolatopse ja prille, ning üks suur prügikott oli täis söögikohtadest varastatud väikesi suhkrupakikesi. Kuskil WCs käies pistis ema paberirulli alati oma kotti. Ta ise ei nimetanud seda varastamiseks, küll aga tegi seda isa. Kui isa elas veel meie juures ja kui nad tülitsesid, ütles isa, et elab koos vargaga. Ema pidas end laenajaks, aga mina teadsin, et ta ei andud kunagi midagi tagasi. Ta sõbrad teadsid, et kõik asjad tuleb ära peita. Kust iganes me koju jõudsime, hakkasid ema taskutest, rindade vahelt ja isegi juustest asjad välja ilmuma. Ta oskas eriti hästi asju juuste sisse lükata. Olen näinud, kuidas ta tõmbab oma kahupeast välja väikesi teelusikaid ja niidirulle. Kord oli tal seal Snickersi šokolaad, mille ta oli Estéfani juurest varastanud. Ta oli selle lükanud hobusesaba alla. Ta varastas isegi oma lihase tütre tagant. Lõpuks ei pidanud ma enam miskit enda omaks.
Kui isa ära läks, ütles ema, kes ei hoidnud kunagi keelt hammaste taga: kuradi sitapea! Siin jääme me oma meestest ilma, nad toovad oma USA hooradelt meile AIDSi, meie tütred röövitakse, meie pojad lähevad minema, aga ma armastan seda maad rohkem kui oma elu.
Siis lausus ta väga aeglaselt: Mehhiko, ja siis veel kord: Mehhiko. Ta justkui lakkus seda sõna taldrikult.
Lapsest peale käskis ema mul palvetades asju paluda. Tegime seda alatasa. Olen palvetes palunud pilvi ja pidžaamasid. Olen palunud lambipirne ja mesilasi.
Ära kunagi palu armastust ega tervist, ütles ema. Ega raha. Kui jumal kuuleb, mida sa päriselt tahad, ei anna ta seda. Kindel see.
Kui isa ära läks, ütles ema: lase põlvili ja palu lusikaid.
2
Ma käisin koolis ainult algkooli lõpuni. Enamiku sellest ajast olin poiss. Meie kool oli väike tuba mäejalamil. Mõnel aastal ei ilmunudki õpetajad kohale, sest nad kartsid meie kanti tulla. Ema ütles, et kui mõni õpetaja tahabki meile tulla, peab ta olema narkokaupmees või idioot.
Keegi ei usaldanud kedagi.
Ema ütles, et igaüks on narkodiiler, sealhulgas muidugi politsei, ka linnapea, kindel see, isegi meie kuradima president on diiler.
Emale polnud vaja küsimusi esitada, ta esitas neid ise.
Kust ma tean, et president on narkoärikas? küsis ta. Ta laseb ju kõik relvad Ühendriikidest üle piiri. Miks ta ei või panna sõjaväelasi piirile ja relvaäri peatada, ah? Ja üleüldse, mida on hullem käes hoida, taime – kanepit või mooni – või relva? Taimed lõi jumal, relvad