Palved röövitud tüdrukute eest. Jennifer Clement
Читать онлайн книгу.
on.
Mu käed olid mu meelest imeliselt kaunid. Tõstsin need enda näo ette ja vaatasin peeglist.
On alles maailm, ütles ema. Närune on see elu.
Nägime läbi kuulidest purustatud akna kliinikut valvavaid maskides sõdureid. Nad rapsisid oma mundritelt tolmu. Maasturid olid keerutanud üles väiksemat sorti tolmutormi. Kujutlesin, mis toimub kliiniku sees, ja nägin vaimusilmas Maríat lebamas valgel linal eredas lambivalguses, arstid ümberringi ja nägu pooleks lõigatud.
Selja tagant kostis jälle mu ema hääl.
Mõnikord mõtlen, et hakkan kah neid moone kasvatama. Kõik ju niikuinii kasvatavad, eks ole? Lõpuks ootab igal juhul surm, parem siis juba surra rikkana.
Oh, Rita!
Ruth rääkis pehmelt ja aeglaselt, nii et nimi Rita kõlas tema suus nagu Riiiiitaaa. Hea oli kuulda kedagi mu emaga nii õrnalt rääkimas. Ruthi hääl ravis ja rahustas.
Mis sa arvad? küsis mu ema.
Ilusalongi sigines vaikus. Tahtsime kõik kuulda, mida Ruth vastab. Kõik teadsid, et Ruth oli siin meist kõigist targem ja parem. Lisaks oli ta juut. Proua Silberstein kasvatas kõigist oma prügikastiorbudest juudid.
Kujutage ette, ütles Ruth, kujutage ette, mida mina tundma pean. Avasin selle ilusalongi viisteist aastat tagasi ja mis ma sellele nimeks panin? „Illusioon“. Valisin sellise nime, sest mu illusioon või unistus oli midagi ära teha. Tahtsin teid kõiki kauniks teha ja iseennast magusate lõhnadega ümbritseda.
Kuna Ruth oli prügikastilaps, ei suutnud ta iialgi oma mälust pühkida mädanenud apelsinide – kellegi hommikuse mahla lõhna.
Aga selle asemel, et teid kauniks teha, mis hoopis juhtus? küsis Ruth.
Kõik langetasid pilgu ja vaatasid vaikides oma värvitud küüsi.
Mis juhtus?
Keegi ei vastanud.
Pean muutma väikesed tüdrukud poisteks, suuremad tüdrukud säratuks ja kenad tüdrukud koledaks. See siin on kolesalong, mitte ilusalong, ütles Ruth.
Keegi ei osanud selle peale midagi kosta, isegi mitte mu suure suuga ema.
María ema nägu ilmus ilusalongi aknale. Nad said valmis, ütles ta läbi katkise klaasi. María tahab Ladydid näha, ütles ta ja näitas sõrmega minu peale.
Enne ei lähe sa kuhugi, kui see küünelakk on maha võetud, ütles mu ema.
Ruth tõmbas mu endale sülle ja võttis küünelaki maha. Atsetooniaurud tungisid mulle suhu ja jätsid keelele sidrunimaitse.
Väikese kahetoalise kliiniku eesruum oli operatsioonitoaks muudetud. Õde ja kaks arsti panid asju kohvritesse tagasi ja María lamas akna all raami peal. Ta silmad vaatasid valgete marlimähiste kuhja seest vastu nagu kaks väikest musta kivi. Ta puuris mind oma pilguga nii jõuliselt, et teadsin täpselt, mida ta mõtleb. Olin teda terve elu tundnud.
Ta silmad küsisid: kus see poiss on? Kas ta pöial võeti ära? Kas temaga on kõik korras? Mis nad pöidlaga tegid?
Kui ma María küsimused tema eest esitasin, vastas õde, et poiss läks tunni aja eest ära. Pöial võeti ära.
Mis pöidlast sai?
See tuhastatakse, vastas õde.
Põletatakse ära?
Jah, põletatakse.
Kus kohas?
Panime selle jäässe. Võtame Méxicosse kaasa ja põletame seal ära.
Kui tagasi ilusalongi jõudsin, oli kõikidelt küünelakk maha võetud. Ilmselgelt ei riskinud keegi tulla lakitud küüntega meie maailma, kus mehed arvavad, et nad võivad su ära röövida lihtsalt sellepärast, et su küüned on punaseks värvitud.
Koduteel küsis ema, milline María välja nägi. Ütlesin, et ma ei näinud sidemete alla, aga et õe sõnul läks operatsioon hästi.
Ära ole selles nii kindel, ütles ema. Talle jääb veel sellest arm.
Ületasime ettevaatlikult México ja Acapulco vahelise maantee ja kõndisime mööda teerada üles oma väikese osmikuni hiiglasliku banaanipuu varjus.
Poole tee peal ilmus võsast välja suur iguaan ja läks meie ees üle teeraja. Kui me ta liikumise peale maha vaatasime, nägime pikka erepunaste sipelgate rodu marssimas teerajast vasakule. Jäime mõlemad seisma ja vaatasime ringi. Teisel pool teerada kulges teine rodu sipelgaid samas suunas.
Midagi on ära surnud, ütles ema.
Ta vaatas üles. Meie kohal õhus tiirutas viis raisakotkast. Linnud lendasid muudkui ringiratast, sööstsid alla maapinna lähedale ja tõusid siis jälle õhku. Nende tiivad lõhnasid surma järele.
Kui koduni jõudsime, tiirutasid linnud ikka veel kõrgel meie kohal.
Tuppa jõudes läks ema kööki ja võttis oma varrukast välja neli väikest küünelakipudelit. Ta pani köögilauale ühe punase pudeli ja kolm roosat pudelit.
Sa varastasid Ruthi tagant küünelakki?
Mingil põhjusel see ei üllatanud mind. Ema varastas midagi kõikjalt, kus me käisime. Ma ei suutnud aga uskuda, et ta varastas isegi Ruthi tagant.
Jää vait ja mine hakka koduseid ülesandeid tegema, ütles ema.
Mul ei koduseid ülesandeid.
Jää siis lihtsalt vait, ütles ema. Mine pese käed ära, et saaksid need siis jälle mustaks teha.
Ema läks akna juurde ja vaatas üles taevasse.
Kuskil on surnud koer, ütles ta. Surnud hiire kohta on neid kuradima raisakotkaid liiga palju.
3
Me elasime ema koristajapalgast. Igal reedel läksin pärast kooli koos emaga maantee äärde ja ootasime seal bussi, mis sõidutas meid tunni ajaga sadamasse. Emal ei olnud mind kellegagi koos koju jätta. Pidin temaga igal pool kaasas käima.
Enne kui perekond Reyes Méxicost kohale jõudis, pidi ema pesema majas põrandad, vahetama voodipesu ja panema kõikjale putukamürki, et tappa sipelgaid, ämblikke ja eelkõige skorpione.
Kui olin väike, usaldas ta putukamürgi pihustamise mulle. Sellal, kui ema koristas, pritsisin mina mürki nurkadesse, voodite alla, riidekappidesse ja vannitubades kraanikausside ümber. Mulle jäi sellest mitmeks päevaks imelik maitse suhu, justkui oleksin lutsutanud vasktraati.
Meie kasutada oli garaažitagune teenijatuba. Ema sidus mind tavaliselt nööriga voodi külge kinni. Ta tegi seda selleks, et ta saaks rahus töötada ega peaks muretsema, et ma lähen omapäi uitama ja kukun basseini. Ta sidus mind voodi külge tundideks, jättes mulle saiapätsi, klaasi piima, mõned värvipliiatsid ja veidi paberit.
Mõnikord tõi ta mulle maja pealt raamatuid vaadata. Tavaliselt olid need arhitektuuriraamatud maailma uhkeimatest villadest või raamatud muuseumidest.
Loomulikult varastas ema ka perekond Reyesi tagant. Pühapäeval koju tagasi sõites nägin ma, mis ta oli kaasa võtnud. Sellal kui buss kihutas mööda põlevat asfalti punaste putukate ja naiste maa poole, võttis tema aeglaselt taskutest asju välja ja vaatas neid.
Nägin pimedas bussis, kuidas ta pluusi alt ilmusid välja pintsetid ja varrukast kolm pikka punast küünalt.
Ühel õhtul, kui vastutulevate autode tuled bussi sisemuse valgeks lõid, ulatas ema mulle väikese koti šokolaadimunadega.
Näe, võtsin need sulle, ütles ta.
Hakkasin neid bussis sööma ja vaatasin aknast tihedat maanteeäärset džunglit.
Pärast María jänesemokaoperatsiooni muutus kõik. Ilma Maríata ei pruukinuks me märgata maja kohal tiirutanud raisakotkaid, keda kliinikust tagasi tulles nägime.
Lähen ja uurin, mis seal ära surnud on, ütles ema ja astus eemale aknast, kust ta oli taevasse vaadanud.
Sina jää siia, ütles ta.
Ootasin