Palved röövitud tüdrukute eest. Jennifer Clement
Читать онлайн книгу.
juukseid katkunud. Need turritasid suures krässus puntras. Tõmbasin klapid ja Daddy Yankee muusika kõrvadest välja.
Kuule, Ladydi, ütles ta. Väljas on üks surnud mees ja me peame ta maha matma.
Mis mõttes?
Seal on üks kuradima laip.
Kes ta on?
Ta on alasti.
Alasti?
Sa pead silmad kinni pigistama ja aitama mul ta maha matta. Mine too lusikaid, see suur lusikas, ja võta need riided seljast ära, ma lähen toon maja tagant labida.
Ma tõusin püsti ja vahetasin hommikul kliinikusse minekuks selga pandud puhtad riided vanade teksade ja T-särgi vastu.
Ema tuli tagasi, kaasas labidas, millega me tavaliselt sipelgapesi üles kaevasime.
Hea küll, ütles ta. Tule minu järel.
Kõndisin ema järel. Lugesin meie kohal kokku viis raisakotkast. Ema hakkas kõndides hingeldama, peaaegu ähkima. Jõudsime mõne minutiga laibani.
Siin on ta majale liiga lähedal, ütlesin ma.
Siin on ta majale liiga kuradima lähedal. Sul on õigus.
Jah.
Ta visati siia.
Kes ta on?
Tuleb ta sulle tuttav ette?
Ei tule.
Meie maal võid sa minna õue jalutama ja leida hiiglasliku iguaani, tosinate suurte viljade all lookas papaiapuu, üüratu sipelgapesa, kanepitaimi, moone või laiba.
See oli noore poisi laip. Ta võis olla umbes kuueteistaastane. Ta oli selili, nägu päikese poole.
Vaesekene, ütles ema.
Päike kõrvetab ta näo ära.
Jah.
Ta käed olid maha lõigatud ning valged ja sinised veenid siuglesid ta veristest randmetest mulla sisse nagu pundunud ussid.
Ta otsaesisele oli lõigatud P-täht.
Ta särgi küljes oli kiri, mis oli sinna kinnitatud suure, roosa plastklambriga haaknõelaga. Selliste nõeltega kinnitatakse mähkmeid.
Kas seal on kirjas see, mis ma arvan? küsis ema kaevama hakates. Kas seal on kirjas „Paula ja kaks tüdrukut“?
Jah, on küll.
Tule siia! Hakka kaevama. Peame kiiresti tegema.
Raisakotkad tiirutasid me kohal, kuni me kaevasime labida, suure lusika ja oma kätega.
Sügavamaks, sügavamaks, ütles ema. Peame kaevama sügavama augu, et loomad teda öösel välja ei kisuks.
Kaevasime üle kahe tunni ja maast ilmusid välja läbipaistvad ussid, rohelised põrnikad ja roosad kivid.
Ema kraapis mulda ja kiikas iga natukese aja tagant hirmunult üle õla. Mul on tunne, et meid jälgitakse, sosistas ta.
Kas poleks olnud parem jätta laip džungli hoolde? küsisin ma. Kuid seda öeldes teadsin juba vastust.
Politsei ja narkokaupmehed jälgisid raisakotkaid. Ema ütles, et need linnud on parimad pealekaebajad. Ta ei tahtnud, et keegi tuleks meile ringi nuuskima, tema tütart vaatama.
Kui auk oli piisavalt sügav, lohistasime laiba auku ja ajasime talle mulla peale.
Vaatasin oma käsi. Muld oli kraapimisel tunginud sügavale küünte alla ja pesemisest ei olnud siin mingit abi. Veel mitu nädalat.
Kui olime lõpetanud, ütles ema: ma poleks kunagi arvanud, et sündisid selleks, et koos minuga mingit surnud poissi matta. Sellist asja mulle küll ei ennustatud.
Kui mu ema oli umbes kahekümneaastane, läks ta kord Acapulcosse ja maksis ennustajale, et see räägiks, mida elu talle toob. Ennustaja üüris väikest pinda Acapulco peatänaval kahe baari vahel. Ema ütles, et teda võlus naise reklaamlause, mis ütles: „Tulevik on õnnetu vaid sellele, kes ei tea, mida tulevik toob.“
Ema oli näinud, kuidas kõikjalt maailmast tulnud turistid raha maksid, et kuulda selle naise juttu. Ta teadis, et ta peab minema. Ta kogus aastaid julgust, et astuda ta juurde sisse, maksta ja paluda tal endale ennustada.
Olin vaid üks maakolkast pärit indiaanlane, ütles ema. Aga see naine suudles mu raha ja sosistas mulle, et rahal ei ole riiki ega rassi. Kui raha on mu taskusse jõudnud, ei tea ma, kes ta mulle andis.
Ema viis alati jutu sellele kogemusele. See ennustaja ei ennustanud midagi. Mis iganes emaga ka ei juhtunud, seda saatsid alati sõnad „sellist asja mulle küll ei ennustatud“. Aastate möödudes pettumus aina süvenes, kuna ema sai aru, et mitte midagi naise öeldust ei olnud täppi läinud.
Pane mu sõnu tähele, Ladydi, ütles ema. Kui me nüüd mõnel nädalavahetusel Acapulcos oleme, lähme ja otsime selle ennustaja üles ja ma küsin talt oma raha tagasi.
Kui poisi surnukehale oli viimane mullahunnik peale lükatud, ütles ema: palvetame.
Loe sina palve, vastasin ma.
Lase põlvili, ütles ema. See on tõsine asi.
Me mõlemad põlvitasime valgete usside, põrnikate ja roosade kivide peal.
Sellel rõõmsal päeval, kui María suu tehti korda ja väikesel titel võeti üleliigne pöial ära, ilmus välja see noor poiss. Me palume vihma. Aamen.
Siis tõusime püsti ja läksime tagasi koju.
Kui köögis käsi pesime, ütles ema: jah, Ladydi, ma räägin sellest Paula emale. Ma pean seda tegema. Ta peab teadma.
Ema seisis köögikraanikausi kõrval. Ta võttis taskust laiba küljes olnud kirja ja pani paberi tikust põlema. Paula nimi põles tuhaks.
Paula ei olnud oma isa kunagi näinud. Uskumatu, et kuskil oli mees, kes ei teadnud, et ta oli isaks kõige ilusamale tüdrukule Mehhikos!
Paula ema Concha ei rääkinud kellelegi, kes Paula isa oli, aga mu emal oli oma teooria. Concha oli kunagi Acapulcos töötanud ühe rikka perekonna juures toateenijana.
Päeval, mil Concha vallandati, oli tal tagasi mäele tulles kaasas kaks asja: beebi kõhus ja rahapatakas peos.
Pole midagi hullemat kui tütar ilma isata, ütles ema. Maailm lihtsalt pistab need tüdrukud elusalt nahka.
Kui olime end puhtaks pesnud, läksime emaga Paula koju, mis asus natuke maad eemal maantee lähedal.
Mina istusin Paula juures, samal ajal kui ema jutustas Conchale laibast. Paula oli üheteistaastasena ikka veel kõhn ja vibalik, aga juba ilus. Kõikjal, kuhu ta läks, pöörasid inimesed päid ja jäid teda jõllitama. Kõigile oli näha, mis oli ees ootamas.
Pärast külaskäiku kõndisime emaga maanteeni ja läksime bensiinijaama kõrvale poodi, mis oli kaua lahti. Ema ostis kuus õlut. Sellest päevast peale ta enam ei söönud, vaid jõi ainult õlut.
Mida Paula ema ütles? küsisin.
Suurt midagi.
Kas ta ehmatas ära?
Ta ehmatas end poolsurnuks. Hommikuks on ta surnud.
Mis mõttes?
Ma ei tea. Need sõnad lihtsalt tulid üle huulte.
Ema magas veel, kui ma järgmisel hommikul kooli läksin. Vaatasin ta nägu. Ma ei leidnud seal peeglit.
4
Me ei rääkinud moonipõllust kellelegi.
Avastasime moonivälja aasta enne María jänesemokaoperatsiooni. Mul on see meeles, sest kui María tol päeval ütles, ma kardan lilli, kattis ta oma suu käega.
Ühel päeval otsustasime Estéfani, Paula ja Maríaga salaja jalutama minna. Salaja, sest meil ei lubatud üldse omapäi uidata ega jalutada. Asusime ühel laupäeva pärastlõunal Estéfani juurest teele.
Estéfani pere elas päris majas. Selles oli kolm magamistuba, köök ja elutuba.