Palved röövitud tüdrukute eest. Jennifer Clement
Читать онлайн книгу.
ka ja et kuigi tal on südamelähedasi pühakuid, ei meeldi talle kogu see andestamise värk. Teadsin, et ta veetis suure osa oma päevast mõtiskledes selle üle, mida ta isaga teeks, kui see kunagi tagasi tuleks.
Vaatasin, kuidas ema niitis matšeetega kõrget rohtu või tappis iguaani, purustades selle pea suure kiviga, või katkus agaavi küljest okkaid või tappis kana, väänates selle kaela kätega kahekorra, ja tundus, justkui kõik teda ümbritsev oli mu isa keha. Kui ta tomatit hakkis, teadsin, et ta viilutab õhukesteks ratasteks hoopis isa südant.
Kord nõjatus ta vastu esiust, surus oma keha vastu puitu, ja isegi uks muutus isa seljaks. Toolid olid isa süli. Lusikad ja kahvlid olid ta käed.
Ühel päeval tuli María joostes minu juurde. Elasime teineteisest vaid kahekümneminutise jalutuskäigu kaugusel, mille käigus tuli läbida kummipuude ja madalate palmide tihnik, kus pruunid ja rohelised iguaanid peesitasid päikese käes lamedatel kividel. Nad suutsid kiiresti ümber pöörata ja hammustada, eriti punastes kummiplätudes jooksvaid ja kepslevaid kaheksa-aastaseid tüdrukuid. Ta tuli üksi, kuna oma jänesemoka tõttu lubati teda ainsa tüdrukuna välja. Me kõik teadsime, et teda ei taha keegi, isegi mitte tasuta. Inimesed kohkusid teda vaadates kohe tagasi. Nähes teda oma ukse taga, teadsin, et midagi tähtsat oli juhtunud.
Ladydi, hüüdis ta. Ladydi!
Mu ema oli läinud Chilpancingosse turule. Meie õrnas eas lasid emad meil veel üksi koju jääda, kui lubasime mitte uitama minna. Niipea kui me rinnad hakkasid vähegi kuju võtma, oli sellega lõpp. Kui pidime välja minema, tehti edaspidi kõik selleks, et me ei näeks kenad välja.
María astus minu suunas, käed välja sirutatud, ja kallistas mind. Teda oli sellisena kummaline näha, kuna muidu varjas ta alati ühe käega oma suud. María libistas vasaku käega pooleldi üle näo ja surus selle vastu suud, nagu üritaks saladust vaos hoida või hakkaks midagi välja sülitama.
Mis lahti?
Ta jäi seisma, hingeldas ja ahmis veidi õhku. Ta istus mu kõrvale põrandale, kus ma lõikasin parasjagu ajakirjast pilte välja, et vihikusse kleepida. See oli üks mu lemmikajaviidetest.
Arstid tulevad!
Mul ei olnud vaja temalt midagi küsida. Pärast kaheksa-aastast ootust tulid need kuulsad arstid, need tähtsad kallid arstid México haiglast Chilpancingosse väärarenguga lapsi tasuta opereerima. María jutustas, et umbes tund aega pärast seda, kui ta oli koolist koju jõudnud, saabus nende juurde õde kliinikust. Ta võttis Maríalt vereproovi ja mõõtis vererõhku, et kontrollida, kas ta on operatsiooniks valmis. Neid oodati kliinikusse laupäeval kell kuus hommikul.
See on kahe päeva pärast! Ma ei jõua ära oodata, et juba Paulale rääkida.
Mulle torkas pähe, et María võis arvata, et pärast operatsiooni võiks ta saada sama kauniks kui Paula. Isegi vanu ajakirju lõikudes ning filmitähtede ja kuulsate modellide nägusid vaadates teadsin, et Paula kõrval kahvatuksid nad kõik. Kuigi Paula ema lõikas ta juukseid lühikeseks ja isegi hõõrus ta nägu tšillipulbriga, et see pidevalt punetaks, kumas Paula ilu ikkagi läbi.
Laupäeva hommikul läksime emaga kliinikusse María emale seltsiks. Ka Estéfani tuli koos oma emaga.
Kohal oli ka María vend Mike. Tõdesin, et ma polnud teda ammu näinud. Ta oli enamiku ajast Acapulcos. Oma kaheteistkümne eluaasta juures näis ta mulle täiskasvanuna. Ta randmete ümber olid nahast käevõrud, mida nägin esimest korda elus, ja ta oli oma pea paljaks ajanud.
Kliiniku ees seisid kolm sõjaväeautot ja kaksteist sõdurit olid valves. Sõduritel olid peas villased suusamaskid, mille silmaavausi katsid tilgakujulised päikeseprillid. Sõdurite kukaldel pärlendas higi. Nad olid väikese maakliiniku ümber piiranud, käes laskevalmis automaadid.
Ühe auto peale oli pandud silt kirjaga „Arstid lapsi opereerimas“.
Neid meetmeid oli vaja selleks, et narkokaupmehed ei saaks arste jalust maha paisata ja ära röövida. Narkokaupmehed röövisid arste kahel põhjusel. Neil oli vaja lasta kedagi omadest opereerida, tavaliselt kuulihaava tõttu, või siis nõudsid nad röövitud Mehhiko arstide eest lunaraha. Teadsime, et arstid ei tule meie mäele, kui neile kaitset ei pakuta.
Üritasime sõduritest mööda pääseda, aga kuna nad ei lasknud meid kliinikusse sisse, pidime ootama nurga peal Ruthi ilusalongis. Teadsime, et peale María opereeritakse veel ainult ühte last, kaheaastast poissi, kellel oli sündides lisapöial. Kaks aastat oli see lisapöial tähtis vestlusteema. Kõigil oli selle kohta oma arvamus.
Tegelikult me teadsime, mis meie mäel neid väärarenguid põhjustas. Kõik teadsid, et mürkide puistamine kanepi- ja moonisaagi hävitamiseks mõjus meie inimestele kahjulikult.
Päev enne operatsioone ütles ema vihahoos, et María tuleks lihtsalt jätta nii, nagu ta on. Ja sellel pöidlapoisil võiks juba terve käe maha lõigata! Ehk püsib ta siis suureks kasvades kodus.
Ilusalongi ees seistes kuulsime kauguses müra, mis kostis nagu edasitormav loomakari või maapinnale liiga lähedalt lendav lennuk. Jalamaid saime aru, et tegemist oli maasturite konvoiga.
Kliinikut valvavad sõdurid varjusid välkkiirelt oma autode taha.
Jooksime salongi sisse ja tormasime ruumi kaugemasse soppi, akendest võimalikult eemale. Mina pugesin kraanikausi alla.
Siis jäi maailm vaikseks. Isegi koerad, linnud ja putukad näisid hinge kinni hoidvat.
Keegi ei öelnud, et olge kuss.
Olime kuulirahe ootel.
Peatänaval, mis oli ühtlasi linna läbiv maantee, olid kõik seinad, aknad ja uksed kuuliauke täis. Meie rõugearmilises maailmas ei vaevunud keegi kuuliauke parandama ega seinu värvima.
Meist kihutasid mööda kaksteist musta maasturit, ületades kõiki kiirusi, justkui võidu sõites. Aknaklaasid olid toonitud ja esilaternad põlesid, ehkki oli päevane aeg.
Maasturite kiirus vihises läbi me kehade ja maa meie jalge all rappus. Suured masinad jätsid endist maha tolmu- ja heitgaasipilve ning keerutasid meie peades üles üheainsa mõtte: ärge siin seisma jääge.
Kui viimane maastur oli läinud, järgnes hetk vaikust, kuulatamist, ja siis ütles Ruth: hea küll, nad on läinud. Nii, kes soengut tahab?
Ruth naeratas ja lubas kõikidele tasuta maniküüri, kuni me operatsioonide tulemusi ootame.
Ruth oli prügikastilaps. Ta pidi olema sündinud mingist suurest veast. Miks küll viskas keegi oma lapse prügikasti nagu banaanikoore või mädamuna?
Mis kuradi vahet seal on, kas tapad oma lapse ära või viskad ta prügikasti, ah? küsis mu ema.
Mõtlesin, kas see küsimus on mingi test.
Suur vahe on, ütles ema vastuseks iseenda küsimusele. Tappa saab vähemalt halastusest.
Ruth oli üks proua Silbersteini prügikastilastest. Proua Silberstein oli Los Angelesest pärit juudi naine, kes oli viiekümne aasta eest Acapulcosse kolinud. Kui ta imikute prügikastidesse viskamisest kuulis, andis ta kõikidele Acapulco prügikorjajatele teada, et ta on valmis neid enda hoole alla võtma. Viimase kolmekümne aasta jooksul oli ta vähemalt nelikümmend last üles kasvatanud. Üks neist lastest oli Ruth.
Ruth sündis mustast prügikotist, kus teda ümbritsesid mustad mähkmed, mädanenud apelsinikoored, kolm tühja õllepudelit, Coca-Cola purk ja ajalehtedesse mähitud surnud papagoi. Prügimäel oli keegi kuulnud kotist kostvat nuttu.
Ruth värvis me küüsi ja pistis meile kartulikrõpse otse suhu, et kuivav lakikiht me küüntel koledaks ei läheks. Ta oli tihti lõiganud mu juukseotsi, aga küüsi ei olnud mitte keegi mul varem lakkinud. See oli esimene sündmus mu elus, mis määratles mind tüdrukuna.
Ruth hoidis mu kätt õrnalt enda omas ja kattis mu ovaalseid lapseküüsi ükshaaval punase lakiga. Kui ta mu pöidlaküünt lakkis, mõtlesin vaid ühe tänavavahe kaugusel olevale poisile, kelle pöialt parajasti eemaldati.
Ruth puhus mu kätele, et lakki kuivatada.
Puhu sina