Et oma kogemusi juhtida, tuleb kõigepealt aru saada, kuidas kogemus tekib. Nagu kõik imetajad, võtavad inimesed keskkonnast vastu infot ja loovad selle kohta vastavalt kohandunud retseptorite ja meeleorganite kaudu kujutluspilte. Meeli on viis: maitsmis-, haistmis-, nägemis-, kuulmis- ja kompimismeel. Enamiku oma käitumist mõjutavatest otsustest teeme me ainult kolme meele abil: nägemis-, kuulmis- ja kompimismeelt kasutades.

      Retseptorid juhivad väliste ärritajate signaali ajju. Ajus toimub üldistamine, moonutamine ja kustutamine ning seejärel võtab aju need elektrilised signaalid ja filtreerib sisemiseks kujutluspildiks.

      Seega ei ole sisemine kujutluspilt, teie poolt sündmuse kogemine, täpselt see, mis toimus, vaid pigem isikupärastatud sisemine ettekujutus toimunust. Inimese teadlik mõistus ei saa kasutada kõiki signaale, mis talle saadetakse. Te läheksite otsekohe hulluks, kui peaksite teadlikult aru saama tuhandetest signaalidest alates pulsilöökidest vasakus sõrmes kuni vibratsioonini kõrvas. Sellepärast filtreerib ja säilitab aju informatsiooni, mida tal on vaja või mida võib vaja minna hiljem, ning lubab inimese teadvusel ülejäänut ignoreerida.

      Selle filtreerimisprotsessiga saab selgitada tohutut inimtajumuste erinevust. Kaks inimest võivad pealt näha sama avariid, kuid anda selle kohta absoluutselt erinevaid selgitusi. Üks võis rohkem tähelepanu pöörata sellele, mida ta nägi, teine aga sellele, mida ta kuulis. Nad tajusid seda erinevatest vaatenurkadest. Neil on erinevad füüsised, kuid see on just see, millest tajumisprotsess alguse saab. Ühel võib olla sajaprotsendiline nägemine, teine võib aga lihtsalt olla füüsiliselt üliheas vormis. Üks võib olla ise kunagi avarii läbi elanud ja tal on sellest salvestunud ere mälupilt. Kuidas asi ka ei oleks, neil kahel on sündmuse kohta väga erinevad kujutluspildid. Nad salvestavad need tajumused ja sisemised kujutluspildid uute filtritena, mille läbi nad tulevikus uusi asju kogevad.

      NLP-s on kasutusel üks tähtis kontseptsioon – “Kaart ei ole territoorium”. Ka Alfred Korzybski on kirjutanud oma raamatus Science & Sanity:7 “Kaardil on väga olulised iseloomulikud jooned. Kaart ise ei ole territoorium, mida ta kujutab, aga kui ta on õige, siis on tal territooriumile sarnane struktuur, mis muudab ta kasulikuks.” Inimese kohta paralleele tõmmates on siin tähtis see, et inimese sisemine kujutluspilt ei ole sündmuse täpne esitamine. See on lihtsalt üks tõlgendus, mida filtreeritakse sellele inimesele iseloomulike veendumuste, hoiakute, väärtushinnangute ja veel millegi kaudu, mida kutsutakse metaprogrammideks. Võib-olla sellepärast Einstein ütleski kunagi nii: “Selle, kes peab end tõe ja teadmise valdkonnas otsustajaks, hukutab jumalate naer.”

      Kuna me ei tea, kuidas asjad tegelikult on, vaid ainult seda, kuidas me neid endale ette kujutame, siis miks ei võiks me neid ette kujutada viisil, mis annab jõudu nii meile endile kui teistele, selle asemel et nendega endale piiranguid luua? Seda on kõige õigem teha mälu juhtimise abil – selliste kujutluspiltide loomisega, mis pidevalt tekitavad kõige võimekamaid seisundeid inimese jaoks. Iga kogemuse juures on palju asju, millele tähelepanu pöörata. Isegi kõige edukam inimene võib mõelda, et asi ei toimi, ja sattuda masendus-, frustratsiooni- või vihaseisundisse – aga ta võib ka keskenduda kõigile nendele asjadele, mis tema elus toimivad. Ükskõik kui halb olukord ka ei oleks, te võite seda ette kujutada nii, et see annaks teile jõudu.

      Edukad inimesed on võimelised oma kõige võimekamat seisundit pidevalt esile kutsuma. Kas selles mitte ei peitugi edukate ja mitteedukate inimeste erinevus? Mõelgem uuesti W. Mitchellile. See, mis temaga juhtus, ei lugenud. Luges see, millise pildi ta endale juhtunust maalis. Hirmsatest põletushaavadest ja hiljem ka halvatusest hoolimata leidis ta viisi, kuidas luua endas kõiki sisemisi ressursse kasutav seisund. Miski ei ole iseenesest halb või hea. Asja väärtus oleneb sellest, kuidas me seda endale ette kujutame. Me võime seda kujutleda viisil, mis tekitab positiivse seisundi, aga võime teha ka vastupidist. Tuletage näiteks meelde mõnda hetke, kui te olete olnud eriti võimekas seisundis.

      Sütel kõndimisel on see just nii. Kui ma paluksin teil selle raamatu käest panna ja üle hõõguvate süte kõndida, siis vaevalt te seda teeksite. See ei ole midagi sellist, milleks te usute end võimeline olevat ja te ei ole tõenäoliselt oma sisemisi ressursse kasutavaid tundeid ja seisundeid selle ülesandega seostanud. Nii et kui ma sellest räägin, siis tõenäoliselt te ei satu seisundisse, mis aitaks seda tegevust ellu viia.

      Sütel kõndimine õpetab inimestele, kuidas muuta oma seisundeid ja käitumist nii, et see annaks neile jõudu hirmust või muudest piiravatest teguritest olenemata tegutseda ja uusi tulemusi saavutada. Sütel kõndivad inimesed on ju samad inimesed, kes enne uksest sisse astusid ja mõtlesid, et see on võimatu. Aga nad on õppinud muutma oma füüsist ja sisemisi kujutluspilte selle kohta, mida nad suudavad või ei suuda, ning seetõttu on sütel kõndimine muutunud millestki kohutavast millekski, mida nad teavad end olevat võimelised tegema. Nüüd suudavad nad end viia oma kõiki sisemisi ressursse kasutavasse seisundisse ja sellest seisundist on juba võimalik saavutada mitmeid tegevusi ja tulemusi, mida nad varem pidasid võimatuks.

      Sütel kõndimine aitab inimesel oma võimete kohta uusi sisemisi kujutluspilte kujundada. Kui asi, mis tundus nii võimatu, oli ainult piirang inimese psüühikas, siis millised teised “võimatud asjad” võiksid samuti võimalikud olla? Seisundi võimsusest rääkida on muidugi üks asi. Teine asi on seda kogeda. Sütel kõndimine seda just annabki. See annab uue mudeli uskumuste ja võimaluste jaoks ning loob inimestes uue sisemiste tunnete ja seisundi seostatuse, mis teeb nende elu palju paremaks ja võimaldab neil teha rohkem, kui nad kunagi “võimalikuks” on pidanud. See näitab kindlalt, et käitumine on seisundi