Mu kallis Eesti kodumaa,

      Su auu ma tahan kuuluta:

      Su sees ma sünd’sin ilmale

      Ja nägin taewa walguse,

      Siin ema kandis kätel mind,

      Ma kaswasin kui pesas lind –

      Mu armas, kallis kodumaa!

      Mu kallis Eesti kodumaa,

      Kuis wõib su laps sind unusta!

      Su armu olen joonud ma

      Ju sisse ema piimaga;

      Kui noorepõlwe eluteel,

      Nii rõõmustad mind täna weel –

      Mu armas, kallis kodumaa!

      Mu kallis Eesti kodumaa,

      Kui uhke, ilus oled sa!

      Su lehtis metsad kohawad,

      Su aasad haljad ilusad,

      Su päike paistab heledast,

      Su linnud laulwad ilusast –

      Mu armas, kallis kodumaa!

      Sa, kallis Eesti kodumaa,

      Ei lapsi saalis kaswata:

      Su tütred siiski ilusad,

      Kui roosililled rõkkawad,

      Su pojad prisked, tugewad,

      Ja sirged nagu oblikad –

      Mu armas, kallis kodumaa!

      Ei armsamat kui kodumaa,

      Siit taewa alt ma himusta,

      Sa kannad, katad, toidad mind,

      Sest püha on mul sinu pind.

      Su põrmust ilma sünd’sin ma,

      Su põrmus tahan puhata –

      Mu armas, kallis kodumaa!

      Oh armas Eesti piireke

      Kui taewa-koidu wiireke

      Mu elu õhtul paista weel,

      Kui paistsid wara hälliteel,

      Siis kata, kallis Maarjamaa,

      Mind oma pehme mullaga –

      Mu armas, kallis kodumaa!

      Oh wõeras maa kuis sina

      Mind petsid rängasti!

      Sind ikka nägin mina

      Täis õnne, kullane,

      Sest jätsin maha Eestimaa,

      Ja pean nüüd raskest kaebama!

      Ma jätsin kodu maha,

      Kus toitis tööga muld,

      Sealt lootsin leida raha,

      Mu silmis säras kuld,

      Sest jätsin maha, Eestimaa,

      Ja pean nüüd raskest kaebama!

      Siin wõeras keel ja rahwas,

      Siin wõeras iga koht,

      Mu elu on kui pahmas,

      Siin tuleb hädaoht!

      Sind jätsin maha, Eestimaa

      Ja pean nüüd raskest kaebama!

      Rist, wiletsus ja walu

      On siin mu waewapalk,

      Siin mulla urtsik, talu

      Ja wõera rahwa salk!

      Sind jätsin maha, Eestimaa,

      Ja pean nüüd raskest kaebama!

      Ma jätsin sõbrad maha –

      Kes kullast kallimad,

      Kõik koduraja taha,

      Kus armud õitsewad –

      Sind jätsin maha, Eestimaa,

      Ja pean nüüd raskest kaebama!

      Seal hing’wad Maarja mullas

      Mu armsad wanemad,

      Seal Eesti koidu-kullas

      Nad jälle ärkawad –

      Sind jätsin maha, Eestimaa,

      Ja pean nüüd raskest kaebama!

      Seal kohiseb weel oja,

      Kui nutaks taga mind,

      Lein katab isakoja,

      Kurb seisab laululind –

      Sind jätsin maha, Eestimaa,

      Ja pean nüüd raskest kaebama!

      Oh et weel silmad näha

      Sind saaksid, kodumaa!

      Mu kõrwad enne eha

      Su keelt weel kuulata!

      Sind jätsin maha, Eestimaa,

      Ja pean nüüd raskest kaebama!

      Oh et weel saaksid jalad

      Su murul kõndima,

      Sa maa, kes õnne walad

      Ja armas otsata!

      Sind jätsin maha, Eestimaa,

      Ja pean nüüd raskest kaebama!

      Kuule õde, wennake,

      Jääme jälle rahule,

      Kui on taewas pilwi täis,

      Nende wahel wälku näis.

      Kuule õde, wennake

      Jääme jälle rahule,

      Kui on wõimus teiste käes,

      Midagi ei meie wäes.

      Kiirest lendab aja woog –

      Küllap tõuseb tuule hoog,

      Ajab ära siit ja sealt,

      Pikse pilwed taewa pealt.

      Wälk siis kaob kahjuta,

      Õnnes õiskab isamaa –

      Wõimus jälle meie wäes,

      Kitsikus on teiste käes.

      Seni, õde, wennake

      Jääme jälle rahule –

      Segane on aja sõit,

      Tõe päralt wiimne wõit!

      Kui Wanemuine peidu a’alt

      Mull’ kannelt lainaks kõrgelt maalt,

      Siis Wiljandi, mu Eesti linn,

      Sull’ kaunist kiitust laulaksin.

      Kui pruut seal mäe peal paistad sa,

      Su ümberringi wiljamaa;

      Ju õisi kannab nurm ja aas,

      Sull’ rahwas peiuks ärkamas.

      Ei õitsenud sul läinud a’al

      Üht roosilille rinna na’al,

      Waid leinalaulu hüüdis lind,

      Ja orjawitsad peksid sind.

      Nüüd Maarja rüpes magawad

      Need orjapõlwe pimedad

      Ei