Kas kõrged kalju mäed

      Peaks pehmeks sulama?

      Kas rööwijate käed

      Ei saagil’’ siruta?

      Kas kaarnad, kullid kiitwad,

      Et nad on mõrtsukad?

      Kas papstikesed wiitwad,

      Kui rahwast rõhuwad?

      Kas rikkad meeles kandwad,

      Et nähtaw – ajalik?

      Kas ahned waestel’ andwad,

      Ehk neil kül wõimalik?

      Ei ole ilmas head,

      Ei õigust olemas,

      Kuid elama sa pead,

      Kui ilm ka waletas.

      Weel wihawaenu aiad

      Liig kõrged, kõwerad,

      Need teera’ad on laiad,

      Kus õelad tallawad.

      Weel kiusu-köied kõwad

      Siin siidil sidumas,

      Sell’ lubatakse taewas,

      Kes süita kannatas!

      Weel pilwes seisab taewas

      Ja udu warjab maad,

      Siin õigus nutab nurgas

      Ja – wõerad wägewad!

      Mu kannel kaebab, kurdab

      Su pärast, isamaa!

      Ta keelel leinakõla:

      Oh Jumal, halasta!

      Mu kodutaewas pikse pilwis

      Ja surmaw nool on siin ja seal,

      Kõik wõitlejad on ära läinud,

      Ma seisan haua ääre peal!

      Siin, Isa, sinu trooni ette,

      Su tähte poole tõstan käed,

      Sa waatad iga südamesse,

      Sa minu puhtad palwed näed!

      Oh Isa, ära jäta maha

      Mu Eesti rahwast ilma peal!

      Su tähed langewad ja tõuswad,

      Sa igaweste seisad seal.

      Oh Isa, hoia warjupaika

      Weel Wene kotka tiiwa all:

      Las’ minu rahwast mööda minna

      Kõik sõjamarud mürinal!

      Oh Isa, lase waimutähti

      Weel tõusta kodu taewasse,

      Kes walgustawad Eesti rada,

      Ei tõetee pealt tagane!

      Oh Isa, lase igaweste

      Mu kodus kosta Eestikeel,

      Et tema kallist, püha kõla

      Mu lastelapsed kuuleks weel!

      Oh Isa, jäta rahwa nime

      Siin põhjailmas paistma weel –

      Mis aastasadad ehitanud,

      Wõib hoida sinu helde meel! –

      Oh Isa, anna waimuwihma,

      Sest põuast põleb Eesti hiis

      Su taewa kastel läheb õitsma

      Ta igaweste jälle siis.

      Oh Isa, põhjamata rikas

      Sa halastusest, heldusest:

      Too tagasi mu langend lapsed

      Mu rahwa sülle igawest!

      Et Eestimaa ja Eesti rahwas

      Käiks kindlas seisus kõrgemal,

      Et nad nii kaua kestma jäeksid,

      Kui päike paistab taewa all!

      Su trooni ette alanduses

      Ma langen maha põlwili,

      Sa, Isa, kuuled minu palwet –

      Su saatus juhib ilmasi.

      Ma oot’sin koju kangelast

      Ju ammu põrgu wärawast,

      Sest lausa leekis tuluke

      Siit Eesti õuest ülesse.

      Nüid mures kurdab minu meel:

      Ei wõi sa, Kalew, tulla weel,

      Peerg kaotanud tule jõu

      Ja wingu täis on Eesti õu!

      Kui jõuaksid mu kodu sa.

      Siis läeks su wiha leekima,

      Sest sinu lapsed siin ja seal

      On käimas sortsi teede peal.

      Sa küsiks kohe, kallis kaim:

      Kus on mu wana kaljuwaim?

      Kus ühendus ja wennameel?

      Kus solkimata Taara keel?

      Ja nüid sa näeks, mis uskmata:

      Kõik lagunemas korraga,

      Kõik maha murdnud tormijõud

      Ja ära põletanud põud!

      Su laste püided pilwe peal,

      Nad ots’wad õnnetähti seal –

      Neil unustud on põhjanael

      Ja linnuteeks on petupael.

      Kül sortsilased kolki saaks,

      Sa kodumaalt neid wälja a’aks,

      Sest sul on, Kalew, rusikas,

      Mis põrgu müiril raksatas!

      Ja palju minu wendadest

      Saaks wärisema südamest,

      Saaks