Ado Reinvald'i Laulud. Ado Reinvald
Читать онлайн книгу.
aga ei wõi tulla sa
Weel oma lapsi waatama:
Sa pead kaua kurtma weel,
Ehk pöörab ilm ja laste meel.
Kül jõuab sinna kotka tiib,
Kül tuulehoog sull’ teatust wiib,
Kui lausa lõkkes isamaa
Siis, Kalew, koju tuled sa!
Kodukeel
Kui kuninglikult kõliseb
Mu ema kodukeel,
Mis weikses sauna-urtsikus
Ma kuulsin eluteel!
Sell’ keelel ema kiigutas
Mind õhtul magama,
Sell’ keelel rääk’sin eluaeg
Ma armsa isaga!
Nüid igakord, kui kewade
Mull’ laulab linnusuu,
Siis nagu Eestikeelega
Tall’ kostaks iga puu.
Kui jõuab kätte talwekuu
Ja sume sügise,
Siis nagu Eestikeelega
Mind hüiaks eideke.
Ja nagu manitseks ta mind
Sealt haua põhjast weel:
Laps, pea ehteks surmani
Su ema kodukeel!
Ärge riielge!
Ma tõstan tihti omad silmad
Siit tolmust, tülist ülesse,
Sealt paist’wad mulle armsad ilmad,
Sealt woolab rahu hingesse.
Mu isa elab tähte taga,
Ta kõneleb mull’ armsaste:
Ma olen püha, olen waga,
Mu lapsed, ärge riielge!
Riid mustas madaluses lasub
Ja tüli tõuseb taewa all,
Suur rahu pealpool tähti asub,
Kõik kiusud kadun’d kõrgemal.
Maas keeb ja kohab mulla süli
Ja rahwas tapleb rahwaga:
Ma põlgan teie riidu, tüli,
Teilt armu, rahu nõuau ma!
Need Isa healed kost’wad mulle
Sealt tagant tähti südame’
Ja, isamaa, ma hüian sulle:
Mu lapsed, ärge riielge!
Musta kuube
Mu musta kuube kanda
Ma tahan auuga
Ja kätt see peale anda
Sull’, armas isamaa!
Mu isaisad käisid
Kõik musta kuue sees,
Sest jäägu uued wiisid:
Ma olen Eesti mees,
Ja tahan julgest astu
Siin musta kuue sees,
Las’ tulla kadak wastu –
Ei kohku tema ees!
Sakalamees
Ma olen sündinud Sakalamees
Ja elan kesk isamaa südame sees!
Las’ läikida lõunapool päikesed puha
Ja läänepool mängida laenete kuha,
Mu ümber on isamaa hiilgawad piired,
Ja walwaja wendade sõbralik truu
Mu orusse wälguwad walguse wiired,
Sest kodukest kiidab mu süda ja suu.
Ma olen sündinud Sakalamees
Ja kõnnin ta kullaste piirete sees.
Siin leian ma lilledest läikijad ra’ad
Ja sinajat, rohelist wiljakat maad;
Siin lendawad linnud ta metsade põues
Ja loowad mull’ lehekuus laulusi küll,
Siin särawad tähed ta toredas õues
Ja kõnniwad koidud ta kaarete eel!
Ma olen sündinud Sakalamees
Ja seisan kui sammas siin marude ees,
Las’ kiita, kohada, hulguda nad,
Ei jalge alt kiiguta kaljulist maad!
Kus rahwuse jälgi mu isade jalad
On astund ta muistese mägede peal,
Seal niidawad minugi sammude salad,
Ehk wuhiseb, mürised marude heal.
Ma olen sündinud Sakalamees
Ja kõnnin weel kuninga, Kalewi, tees,
Kui kullased kujud ei peta siin mind,
Siin kergib weel kodumaa kaljune rind.
Meil sügawas südames sooja weel õhkub,
Mis toonase tulede leekidest jäi;
Ta ajuti põrinal põlema lahkub,
Ehk kollete põhja kül maetud sai.
Ma olen sündinud Sakalamees!
Ju muiste mu isade rahwus siin kees,
Kui sõjad ja katkud kõik keerasid tantsil
Ja wägewast wõideldi Wiljandi kantsil.
Oh nüid on kõik kadunud, warmetes magab,
Ja haljendab werega wäetud muld!
Sealt Ukku meil õhtutel õnne weel jagab,
Sest olgu see koht meile kallim kui kuld!
Ma olen sündinud Sakalamees
Ja läigin, kui koidikul kullatud prees.
Ja waatan ma wendasi siia ehk sinna,
Kõik wiiwad weel ohwrid mu hiie ja linna
Sest kindlaste seisab, ei karda nüid kõdu,
Ta põhi on wahwuse wägedest paas.
Oh keeda meel, katel, kui muiste, meil’ mõdu.
Me joome ta terwiseks põhjani klaas!
Kodust lahkudes
Nüid lahkun sinust ära,
Mu kallis kodumaa,
Weel paistab päik’se sära
Mull’ wiimse iluga!
Mu tutwad orud, mäed,
Mu tuttaw murumaa,
Silm, wiimast korda näed –
Oh nuta, nuta sa!
Siin kiigutas mind kätel
Mu hella eideke,
Siin õnne keskel lätel,
Suud andsin taadile:
Nüid jääwad minust maha,
Nüid pean lahkuma,
Ei enam sa neid näha –
Silm, nuta, nuta sa!
Siin