Suur nurin sortsilaste tõust,

      Kui tuleks pime põrgu jõust,

      Käib sala suure wihaga

      Siit läbi armsa Lääne maa.

      Waik, soowil seisab Taara salk:

      See piinajatel paras palk,

      Nüid ülekohtu lõeg on täis –

      Kas tuleb ette kodureis?

      Nad puha, wiimane kui maik –

      Kus on sell’ põrgul pesapaik!

      See muistselt maha jäetud maa

      Ei tereta neid saagiga.

      Sest kindlast kinni hoiawad

      Nad maha murtud Maarja maad,

      Ei tahaks siit nad lahkuda,

      Kus rahwas õppin’d orjama.

      Neid aga waewab külma rõhk

      Ja päewatõusu tuuleõhk –

      Meil’ Ukku uue õnne toob

      Ja ilusama ilma loob!

      Hing, oh jäta muret ruttu

      Muistse maale magama,

      Tõtta uuest tööle ruttu

      Walju, kindla waimuga!

      Pikka teed sa pead käima –

      Jõua uhkelt edasi –

      Maha murdma leina-äima,

      Kes ei aita tedagi.

      Tõsi, toona tuleb meele,

      Paisub silmi pisaraks,

      Jääma nõretuse weele –

      Oh et siin sa unustaks!

      Tugewaste töös ja teos –

      Näita neil’ kui magaja –

      Õigus südames ja peos

      Siis su õnn ei wiiwita!

      Kus kallim koht kui Lindanisa,

      Kus püham mälestuse paik?

      Seal hingab Kalewite isa

      Ju aastasajad rahus, waik;

      Seal ema Linda leina walus

      On järwe jätnud murule

      Ja selles kuninglikus talus

      Meil kaswis Kalew ülesse.

      Mull’ tihti rääkis isa pere,

      Kui alles hällis kiikusin,

      Et üle maa ja üle mere

      On Tall’na üksi neitsi-linn;

      Nad teadsid pikka juttu westa,

      Kuis teda piir’tud asjata

      Ja et ta igaweste kesta,

      Kui kestab ilm ja ilmamaa.

      Kuis on seal kuulsas paigas lugu

      Nüid Taara tõu ja waimuga:

      Kas mäletab weel Eestisugu,

      Et pühas paigas rändab ta;

      Et tema tõstab oma kanda

      Nüid Kalewite rinna peal

      Ja et wõib tema mereranda

      Weel eluks tõusta taadi heal?

      Oh mäletaks sa, kes su põues

      On ammu, ammu hingamas!

      Oh teaksid sa, mis Eesti õues

      Kord Linda silmist laenetas!

      Nüid aga piad sa tõusma üles

      Ja südameks meil olema,

      Sest sinu põues, sinu süles

      Meil magab armu otsata!

      Ja mis see on, mis mina nõuaks

      Mu Lindanisa, sinu käest?

      Et sina kõigist mööda jõuaks,

      Ja lahti peaseks sortsi käest;

      Et sina käiksid Eesti hõimus

      Ja Keisri armus kõigist eel,

      Et su sees elaks auus ja wõimus

      Mu püha Eesti emakeel!

      Kuldne Kalewite kodu,

      Taaralaste lõbus maa:

      Sulle laulab lahkest kägu,

      Ööpik suure healega!

      Lõuna wõlwist päikse palge

      Särab sinu oru öös,

      Põhja wirmaliste walge –

      Selle paistel palju töös!

      Lääne lained laks’wad lusti,

      Rõõmsalt kuulab rand ja raud,

      Wana waime jälle us’ti,

      Wõrsub Kalewite kand.

      Jälle rääk’wad rindus healed

      Wanast wabaduse a’ast,

      Laulikute kandle keeled

      Kõlisewad kodumaast.

      Jälle kuuluks kanget kuha

      Ennemuistse hiie puist,

      Õitseb Emajõe luha,

      Lehkab lillelisest suist.

      Kas tuleb koju kuningas,

      Kes Põhja-merel purjetas –

      Sest kägu kukub koidu a’al,

      Koer haugub haljal Murumaal?

      Ei wennad, ei see rõõmuheal,

      Koer uriseb ju meie peal

      Ja tahab salwa walusast,

      Kui peaseks lahti ahelast.

      Kui libiseb ta sabaga.

      Siis tahab saaki meelita:

      Mis ettewaates anna sa,

      Sest – maru möllab üle maa.

      Weel elab kõrge kaljuwaim

      Siin Eesti pinna peal;

      Ta suigub sala udu sees

      Ja mängib, läigib Lääne wees –

      Üks imeline heal.

      Poeg, hoia pehme käte