Kewadise koidu a’al

      Wara kõndsin niidu ra’al:

      Tuhat, tuhat pisarad

      Kasteheinas kiik’siwad.

      Küsin ühelt sedamaid:

      „Pisar, kust sa siia said?

      Kiigud tormi, tuule ees,

      Koidu paistel rohu sees?“

      Kostab wastu: „Kuuled sa,

      Muru all mu kodumaa;

      Sinna sinu wanemad

      Muistena meid külw’siwad.

      Tasa õhtul tuleme

      Mustast kodust murule,

      Ööse teine teisega

      Nutu külwi mõtlema.

      Paistab taewas päikene,

      Lähme jälle mullasse –

      Öö meid walus ilma lõi,

      Sest ei walgust näha wõi.“

      Kuulsin kurba kaebamist:

      Silmad läik’sid pisarist –

      Palju neist siis nutsin ma

      Tõiste hulka kastessa!

      Sa pühid palgelt pisarad,

      Su silmalaud on ligedad,

      Ja rinna põhjas sügawas

      Su hinge kuulen ohkamas.

      Kus, neitsi, kõik su kallid jään’d,

      Su luulelised looted lään’d,

      Mis pesitasid targas peas

      Ja reisid taewatähte seas?

      Nüüd kaebad kurwalt ilmale:

      Siin aiman hauaaseme –

      Mull’ saatus jagab pisarad,

      Mis tema rüppe langewad!

      Sind trööstin ma, mu neitsike:

      Koit punab weel su pärjale

      Ja kõrgel käiwad kallid wäed –

      Oh oota, ehk weel peiu näed!

      Oh looda, usu, armasta,

      Su saatus saab weel leppima –

      Sind armast, waga neitsikest,

      Truu Jumal aitab ülewest!

      Wõi wõerasisa hea –

      Ma kuulsin seda s’uld –

      Mu sõber, meeles pea:

      Kuis andis sulle tuld!

      Sa ise seda tead,

      Ei tohi tunnista,

      Waid oma teada pead,

      Et wihaseks ei saa.

      Kus on su poja lugu,

      Su auu, su warandus?

      Su waba maa ja sugu,

      Su priius, wägewus?

      Kõik see on wõeraisa,

      Kõik see on tema käe,

      Weel nõuab juure lisa

      Ta sinult iga päe.

      Wõi wõerasisa hea –

      Kül teda tunnen ma!

      Ta süda külm kui ea,

      Ta rõõm sind rõhuda!

      Kui surma jõgi, sügaw

      Ta nõu ja kawalus,

      Oh pojandil on igaw –

      Mill’ lõpeb kannatus?

      Orjaöösel surmawikat niitis,

      Koidu piirel päike tõusta wiitis,

      Lootus langes hauda silmaweel,

      Tulesambad paistsid surmateel!

      Tondid tantsisid, su haua peale

      Panti ilmasüita ristike,

      Osaks said sa palwe, laulu heale –

      Maga ori, nagu Eestlane!

      Õnn ja noorus – walulilledega kaetud,

      Kurwalt Marja maale maha maetud,

      Hingab ööde wilus surma wäsimust,

      Surnud lootuseta, kaugel hommikust!

      Haua pimeduse pehmed ilmad

      Kooljat ema armul katsiwad,

      Kuiwatasid pisarates silmad,

      Mured, walus maha matsiwad.

      Hirmuks kõik su ihkamised jõudsid,

      Surma hellad soowimised sõudsid:

      Wahwus wangis, raudus wärises,

      Tarkus taga taewa uinudes

      Kaugel kõndis Kalewite kodust

      Wargsel wiisil, walju nutuga,

      Nüid sa peased piinajate rodust –

      Ärka hauast üles, isamaa!

      Oh minu rahwas, tõtta sa

      Sealt laanest wälja rutuga,

      Kus eksil luusib sinu hing.

      Su walgust katab uduring!

      Kül äratas sull’ koidukuld

      Ju muiste igatsuse tuld,

      Et õnne püidmas olid tööl,

      Sind rikkus wõit, mis oli ööl!

      Nüid kumab koit ju taewa all,

      Sull’ päike jälle tõusewal,

      See hiilget sinu orgu ka

      Saab taewa õuest külwama.

      Näed sa ta walgust, isamaa?

      Siis tõtta laanest rutuga,

      Sest taewas luusib pilwe, must,

      Wõib