Vennad Karamazovid II osa. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
küll ma veel, küll ma veel teen talle, mõtlen ise! Kas oled niisugust asja kuulnud? Noh, ja kuidas sa siis nüüd minust aru saad, kui – kuu aega tagasi sain kirja: tema hakkab siia sõitma, on leseks jäänud, tahab mind näha! Mul pani see tookord hinge kinni, oh Issand, ja äkitselt käis sihuke mõte peast läbi: nojah, tuleb ja vilistab, kutsub mind, ja mina rooman tema ette nagu peksasaanud koer, nagu süüdlane! Mõtlen siis seda, ja ei usu ennast enam ise ka: kas ma olen madal või ei ole, kas ma jooksen tema juurde või ei jookse? Ja nüüd on mind selle viimase kuuga haaranud säärane viha iseenese peale, et see on veel hullem kui viis aastat tagasi. Näed nüüd, Aljoša, missugune meeletu viha, missugune raev minus köeb: ma olen sulle kogu tõe ära rääkinud. Lahutasin meelt Mitjaga, et ma tolle juurde ei jookseks. Ole sina vait, Rakitka, sina ei ole minu kohtumõistja, ma ei rääkinud seda sinule! Ma lamasin enne teie tulekut siin, ootasin, mõtlesin, kaalusin kogu oma saatust, ja teie ei saa iialgi teada, mis mu südames sündis. Ei, Aljoša, sa ütle sellele oma preilile, et ärgu pangu tunaeilset lugu pahaks!… Ja mitte keegi kogu ilmas ei tea, mis tunne mul praegu on, ja ei võigi teada… Sellepärast võtan ma täna sinna võib-olla noa kaasa, ma ei ole seda veel otsustanud…”
Ja kui ta oli selle „haleda” sõna öelnud, ei pidanud ta enam vastu, jättis lause pooleli, kattis näo kätega, viskus diivanile patjadesse ja puhkes suure häälega nutma nagu väike laps. Aljoša tõusis püsti ja läks Rakitini juurde.
„Miša,” lausus ta, „ära ole vihane! Sa oled tema peale solvunud, kuid ära ole vihane Kas sa kuulsid, mis ta praegu rääkis? Nii palju ei või ühelt inimhingelt nõuda, halastust peab olema…”
Aljoša rääkis talitsematu tundepuhangu mõjul. Ta pidi saama kõik välja öelda ja ta pöördus Rakitini poole. Kui poleks olnud Rakitinit, oleks ta hüüdnud üksi. Ent Rakitin vaatas talle pilkavalt otsa, ja ta jäi äkitselt vait.
„Sa said ennest oma vagamehest nii tugeva laengu, et nüüd tuli see kõige täiega minu pihta, Aljošetška, sa jumalalapsuke,” lausus Rakitin tigedalt muiates.
„Ära naera, Rakitin, ära muiga, ära räägi kadunukesest: ta on üllam kõikidest, kes maa peal on elanud!” karjatas Aljoša, nutt kurgus. „Ma ei tulnud sinuga rääkima kui kohtumõistja, vaid nagu oleksin ise see kõige viimane kohtualune. Kes olen mina selle naisterahvaga võrreldes? Ma tulin siia oma arust nagu hukatusse, kiitsin vaid tagant: „Olgu, olgu!” – ja ikka seetõttu, et minus polnud meelekindlust, aga tema, kes ta on viis aastat kannatanud, andis kohe, niipea kui keegi esimesena tuli ja talle südamliku sõna ütles, kõik andeks, unustas kõik ja nutab! Tema haavaja on tagasi tulnud, kutsub teda, ja ta annab tollele kõik andeks ning tõttab talle rõõmuga vastu, ta ei võta nuga kaasa, ei võta! Ei, mina ei ole niisugune. Ma ei tea, kas sina, Miša, oled, aga mina ei ole! Täna, just praegu olen ma selle õppetunni saanud… Ta seisab oma armastuse poolest meist kõrgemal… Kas sa olid temalt varem kuulnud, mida ta praegu rääkis? Ei, sa polnud seda kuulnud, sest kui sa oleksid kuulnud, oleks sulle kõik juba ammu selge olnud… ja see teine solvatu, see tunaeilne naisterahvas, andku andeks temagi! Ja ta annab andeks, kui teada saab… ja ta saab teada… See hing ei ole veel lepitatud, tema peale peab halastama… võib-olla peitub selles hinges aare…”
Aljoša jäi vait, sest pidi juba peaaegu lämbuma. Rakitin vahtis teda kõigest oma tigedusest hoolimata imestunult. Ta poleks tasaselt Aljošalt küll kunagi säherdust etteastet oodanud.
„Kus nüüd on advokaat ilmsiks tulnud! Või oled ehk järsku temasse armunud? Agrafena Aleksandrovna, see meie paastuja on sinusse tõesti armunud, sinu võit!” karjus ta, ise jultunult naerdes.
Grušenka tõstis pea padjalt ja vaatas Aljošat liigutatud naeratusega, mis tema äsjasest nutust kuidagi äkitselt tursunud näol nüüd särama lõi.
„Las ta olla, Aljoša, minu taevaingel, sa näed ju, missugune ta on, leidsid ka, kellega rääkida! Kuule, Mihhail Ossipovitš,” pöördus Grušenka nüüd Rakitini poole, „ma tahtsin juba paluda sult andestust selle eest, et ma su läbi sõimasin, kuid nüüd ei tahagi enam. Aljoša, tule minu juurde, istu siia,” meelitas ta rõõmsalt naeratades, „nonii, istu siia, ütle mulle,” (ta võttis Aljošal käest kinni ja vaatas talle naeratades näkku) „kas ma armastan toda meest või ei? Seda minu haavajat – kas ma armastan teda? Ma lamasin enne teie tulekut siin pimedas ja küsisin oma südamelt: kas ma armastan teda või ei armasta? Päästa mind sellest, Aljoša, aeg on käes, ja nagu sina ütled, nii jääb. Kas ma annan talle andeks või ei?”
„Sa ju oledki juba andeks andnud,” lausus Aljoša naeratades.
„Tõesti, olen jah,” lausus Grušenka mõtlikult. „Sihuke närune süda! Minu näruse südame auks!” – ta haaras laualt pokaali, jõi ühe sõõmuga tühjaks, tõstis üles ja virutas hooga põrandale. Pokaal purunes klirinal. Grušenka naeratusest käis läbi mingi julmusevälgatus.
„Aga võib-olla ei ole ma siiski veel andeks andnud,” lausus ta nüüd kuidagi ähvardavalt, silmad maas, otsekui räägiks vaid iseendaga. „Võib-olla võtab süda alles hoogu, et andeks anda. Mul on oma südamega veel võitlemist. Tead sa, Aljoša, ma olen oma viis aastat kestnud nuttu kangesti armastama hakanud… Võib-olla armastangi ma koguni oma hingehaava ja sugugi mitte toda haavajat ennast!”
„Noh, tolle mehe nahas ma küll ei tahaks olla!” kähistas Rakitin.
„Ega olegi, Rakitka, seda aega ei tule kunagi, et sina tema nahas oleksid. Sina hakkad mulle kingi õmblema, Rakitka, see on see töö, mille peale ma su edaspidi panen, kuid säherdust naist nagu mina sinu silmad küll ei näe… Ja võib-olla ei näe temagi silmad…”
„Tema silmad või? Aga misjaoks sa ennast siis ehtisid?” pilkas Rakitin sapiselt.
„Ära heida mulle ehtimist ette, Rakitka, sa ei tunne mu südant veel tervenisti! Kui tahan, kisun kõik seljast, kohe kisun, kohe praegu,” hüüdis ta kõlaval häälel. „Ei tea sina, Rakitka, milleks mulle see ehtimine! Võib-olla astun tema ette ja küsin: „Kas oled mind niisugusena näinud või ei ole veel?” Ta jättis mu maha, kui ma olin seitseteist, nääpsuke, tiisikushaige nutupill. Nüüd lähen istun ta kõrvale, võlun ta ära, sütitan ta südame ja ütlen: „Said siis näha, missugune ma praegu olen – ja nüüd pühi suu puhtaks, armuline härra, sõid ja jõid seal sinagi, suhu ei saand midagi!” – palun väga, võib-olla oli mul vaja ennast ehtida just selle jaoks, Rakitka,” naeris Grušenka lõpuks õelalt. „Ma olen pöörane, Aljoša, ma olen viha täis. Ma kisun endal need ilusad riided seljast, moonutan enda ära, kõik selle ilu, põletan näo inetuks, lõigun noaga armiliseks, lähen kerjama! Tuleb tahtmine – ei lähe ma praegu kuhugi ega kellegi juurde, tuleb tahtmine – saadan hommepäev Kuzmale tagasi kõik, mis ta mulle on kinkinud, samuti kõik tema raha, ning olen eluaeg päevatööline!… Kas sina, Rakitka, arvad, et ma seda ei julge? Julgen küll, kas või kohe, ma võin kõike teha, ainult ärge mind vihale ajage… ja tolle kihutan minema, tollele näitan trääsa, tema silmad mind ei näe!”
Viimaseid sõnu karjus ta juba hüsteeriliselt, kuid ei pidanud nüüd enam ka ise vastu, kattis näo kätega, viskus patja ja hakkas uuesti nutust vappuma. Rakitin tõusis püsti.
„Aeg on ümber,” ütles ta, „on hilja, pärast ei lasta kloostrisse enam sisse.”
Grušenka oli silmapilk jalul.
„Kas sa tahad tõesti ära minna, Aljoša!” hüüatas ta valusas imestuses. „Mida sa küll minuga praegu teed: sa äratasid mu hinge üles, piinasid mu ära, ja nüüd tuleb jälle öö – ja ma pean jälle üksi jääma!”
„Ta ei saa ju sinu juures ööbida! Või kui tahab, jäägu! Mina võin ka üksi ära minna!” viskas Rakitin mürgist nalja.
„Ole vait, sa õel hing!” käratas Grušenka talle vihaselt, „sina pole mulle kunagi niisuguseid sõnu öelnud, nagu tema täna tuli mulle ütlema.”
„Mis ta sulle siis nii väga ütles?” porises Rakitin ärritunult.
„Ma ei tea, ma ei oska öelda, ei oska sugugi