Vennad Karamazovid II osa. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
sa praegu minu üle kohut mõista. Sa vaata parem siia, vaata teda, kas nägid, kuidas ta minu peale halastas? Ma tulin siia õelat hinge otsima – mind ennast lausa kiskus selle poole, sest ma olin alatu ja kuri, kuid leidsin eest puhtsüdamliku õe, leidsin aarde – armastava hinge… Ta halastas praegu minu peale… Agrafena Aleksandrovna, ma räägin sinust! Sa tegid praegu mu hinge jälle terveks!”
Aljošal hakkasid huuled värisema ja hing jäi kinni. Ta peatus.
„Just nagu oleks lausa su hinge ära päästnud!” – Rakitin puhkes tigedalt naerma. „Ta tahtis ju sind täielikult nahka pista, kas sa siis seda ei tea?”
„Aitab, Rakitka!” Grušenka kargas äkitselt püsti. „Olge nüüd mõlemad vait! Ma ütlen nüüd kõik välja: sina, Aljoša, ole vait, sest sinu säärastest sõnadest hakkab mul häbi, sest ma olen kuri, ma ei ole hea – niisugune ma olengi. Ja sina, Rakitka, ole vait, sest sa valetad. Kunagi oli mul selline alatu mõte, et ma oleksin tahtnud ta nahka pista, aga praegu sa valetad, praegu on kõik teisiti… ja et ma sinu suust enam ühtki sõna ei kuuleks, Rakitka!” Kõike seda ütles Grušenka suures ärevuses.
„Einoh, nüüd on mõlemad peast segi!” sisistas Rakitin, silmitsedes neid imestunult. „Nagu nõdrameelsed, ma oleks justkui hullumajja sattunud. Ühtviisi haledaks läinud mõlemad, kohe hakkavad nutma!”
„Ja hakkangi nutma, hakkan jah!” kiitis Grušenka järele. „Ta nimetas mind oma õeks, ma ei unusta seda enam kunagi! Ainult et tead mis, Rakitka: kuigi ma olen kuri, olen ma vähemasti ühe sibula ikka andnud.”
„Mis sibula? Ptüi, kurat, tõesti peast segi läinud!”
Rakitin oli nende vaimustusest hämmeldunud ja ise solvumisest vihane, ehkki oleks võinud taibata, kuidas nendel kahel oli kõik just sedaviisi kokku langenud, et see vapustas nende hinge nõnda, nagu elus vaid vahel harva võib juhtuda. Ent Rakitin, kes oskas vägagi tundlikult aimata kõike, mis oli seotud tema enesega, oli ligimeste tunnete ja hingeliigutuste mõistmises väga jämedakoeline – osalt noore inimese kogenematuse, osalt aga tema enese mõõtmatu egoismi tõttu.
„Tead, Aljošetška,” pöördus Grušenka nüüd närviliselt naerdes noormehe poole, „ma kiitlesin praegu Rakitka ees, et olen vähemasti ühe sibula andnud, kuid sinu ees ma ei kiitle, sulle räägin ma seda hoopis teise mõttega. See on kõigest mõistujutt, kuid ilus mõistujutt, ma kuulsin seda, kui olin alles pisike laps, oma Matrjonalt, kes on mul praegu köögitüdrukuks. See kõlab nõnda: „Elas kord üks vägaväga tige naine, kes suri viimaks ära. Ja temast ei jäänud maha ühtegi head tegu. Kuradid haarasid ta ja viskasid tulejärve. Tema kaitseingel seisis seal ja mõtles: tuleks mulle ometi meelde mõnigi hea tegu, et oleks, mida Jumalale öelda. Lõpuks tuli meelde, ja ta ütles Jumalale: see naine tõmbas kord peenrast sibula ja andis kerjuseidele. Ja Jumal vastas: võta siis seesama sibul ja ulata talle järve, haaraku sellest kinni ja lasku ennast välja tõmmata, ja kui sa ta järvest välja tõmbad, võib ta tulla paradiisi, aga kui sibul katkeb, peab see naine jääma sinna, kus ta praegu on. Ingel ruttas naise juurde: ulatas talle sibula, et näh, haara kinni, naine, ja lase ennast välja tirida! Ja ingel hakkas teda ettevaatlikult tõmbama, kuni tõmbaski juba peaaegu tervenisti välja, kuid teised patused, kes tulejärves olid, nägid pealt, et teda välja tõmmatakse, ja püüdsid kõik temast kinni haarata, et ka neid koos temaga välja tõmmataks. Kuid naine oli ju väga-väga tige, ta hakkas teisi jalgadega põtkima: „Mind tõmmatakse, mitte teid, see on minu sibul, mitte teie oma!” Niipea kui ta oli need sõnad lausunud, katkeski sibul. Ja naine kukkus järve tagasi ning põleb seal tänapäevani. Ja ingel puhkes nutma ning läks minema.” Palun väga, Aljoša, see ongi kogu see jutt, mul on see meeles, sest mina ise olengi seesama tige naine. Rakitka ees kiitlesin küll, et ma olen ühe sibula andnud, kuid sinule ütlen ma teisiti: ma ei ole kogu oma elu jooksul andnud muud kui kõigest mõne sibula, niipaljukest siis ainult ongi mul head ette näidata. Nii et ära kiida mind, Aljoša, ära pea mind heaks, ma olen tige, väga-väga tige; kui sa kiidad, teed mulle häbi. Mis seal ikka, ma tunnistan parem kõik täienisti üles. Tead, Aljoša, ma tahtsin sind nii kangesti enda juurde meelitada ja käisin Rakitkale nii väga peale, et lubasin talle kakskümmend viis rubla anda, kui ta su siia toob. Pea, Rakitka, oota!” Grušenka läks kiirel sammul laua juurde, tegi laeka lahti, võttis rahakoti ja sealt kahekümneviielise paberraha.
„Missugune jaburus! Missugune jaburus!” hüüatas nõutult Rakitin.
„Võta vastu, Rakitka, mu võlg, sa ei ütle ju ometi ära, ise palusid!” Ja Grušenka viskas talle rahapaberi.
„See veel puuduks, et ma ära ütleksin,” kõmistas Rakitin ilmselt kohmetudes, kuid varjas uljalt oma häbi, „raha jookseb ise pihku, lollid ongi ju selleks, et targal mehel oleks, keda pügada!”
„Ja nüüd jää vait, Rakitka, nüüd ei ole see, mis ma veel ütlen, enam sinu kõrvadele määratud. Istu siia nurka ja ole vait, sa ei salli meid, ja ole siis parem vait!”
„Ei tea mis hea pärast ma teid armastama peaks?” urises Rakitin juba oma viha varjamata. Kahekümneviielise pistis ta küll taskusse, ja Aljoša ees oli tal tõesti häbi. Ta oli rehkendanud, et saab tasu hiljem, nii et Aljošale jääb see teadmata, nüüd aga oli ta oma häbi pärast vihane. Selle hetkeni oli ta pidanud vägagi peeneks poliitikaks, et ta Grušenkale eriti palju vastu ei räägi, hoolimata kõigist saadud ninanipsudest, kuna sellel naisel oli tema üle silmanähtavalt mingi võim. Nüüd aga läks tal siiski hing täis: „Armastada võib millegi eest, aga mida teie mõlemad minu heaks teinud olete?”
„Eks armasta siis eimillegi eest, nii nagu armastab Aljoša!”
„Mismoodi ta sind armastab, millega ta seda sulle näidanud on, et sa nina püsti ajad?”
Grušenka seisis keset tuba ja rääkis tuliselt, tema hääles oli juba kuulda hüsteerilisi noote.
„Ole vait, Rakitka, sina ei saa meil siin millestki aru! Ja katsu sa mulle veel edaspidi sina öelda, ma ei kavatse seda sulle lubada, sest kust sa üldse sihukese julguse oled võtnud, palun väga! Istu nurka ja ole vait nagu mu teener! Ja nüüd, Aljoša, räägin ma sulle sulaselget tõtt, ütlen ainult sinule üksi kõik, et sa näeksid, missugune lojus ma olen! Ma ei räägi Rakitkale, räägin sinule. Mul oli tahtmine sind hukutada, Aljoša, see on suur tõde, mul oli kindel plaan; ma ihkasin seda nii väga, et ostsin Rakitka raha eest ära, et ta su siia tooks. Ja mis hea pärast mul see tahtmine tuli? Sina, Aljoša, ei teadnud midagi, sa pöördusid minust kõrvale, kui mööda läksid, lõid silmad maha, mina aga olin sinule juba ennegi sada korda pilke heitnud, ja siis hakkasin kõigilt uurima, kes sa sihuke oled. Sinu nägu oli mulle südamesse jäänud. Ma mõtlesin: ta põlgab mind, ta ei taha minu poole vaadatagi! Lõpuks oli mu süda nii täis, et olin ka ise enda üle imestunud: mis ma säärasest poisikesest kardan? Pistan ta kõige täiega nahka ja naeran veel pealegi. Ma läksin täitsa tigedaks. Usu või ära usu, aga ükski hing ei julge siin öelda ega mõeldagi, et võiks Agrafena Aleksandrovnale ligi tikkuda; mul on ainult see minu vanamees, ma olen tema külge köidetud ja talle maha müüdud, saatan on meid laulatada võtnud, kuid see-eest – ei kedagi teist! Aga sind vaadates mõtlesin ma: selle poisi pistan ma nahka. Pistan nahka, ja naeran. Näed siis, missugune kuri koer ma olen – ja sina nimetasid mind õeks! Noh, ja nüüd siis on too minu haavaja lõpuks siia sõitnud, mina istun siin ja ootan teadet. Ja kas sa oskad arvata, mida too haavaja on mulle tähendanud? Sellest on nüüd viis aastat, kui Kuzma mu siia tõi: ma istusin siin ja varjasin ennast inimeste eest, et keegi mind ei näeks ega kuuleks, kõhnuke, rumaluke, istusin ja nutsin, ööd läbi ei maganud, muudkui mõtlesin: kus on nüüd tema, too minu haavaja? Kindlasti naerab ta koos tolle teisega minu üle, aga küll ma talle veel näitan, kui ma teda ainult veel kord näen, kui ma temaga veel kunagi kokku saan – küll ma talle veel kätte maksan, ma maksan talle kätte! Ma nutsin öösi padja sisse ja muudkui mõtlesin sellele, ma rebestasin oma südant ja vaigistasin seda vihaga: küll ma talle veel kätte maksan, ma maksan kätte! Vahel kisendasin seda pimedas valju häälega. Ja kui siis äkitselt meelt märkasin, et mina ei tee talle ju midagi, aga tema naerab praegu minu üle või on mu võib-olla koguni unustanud ega mäletagi mind enam, siis langesin