Vennad Karamazovid II osa. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
midagi ära arvata; ka helluse või vägivallaga polnud võimalik temalt midagi välja meelitada: Grušenka poleks mingi hinna eest järele andnud, oleks vaid vihastanud ja talle koguni selja pööranud – seda oli Mitja tookord selgesti mõistnud. Ta oli tookord päris õigesti arvanud, et ka Grušenka ise peab endaga mingit lahingut, on mingites ebatavalistes kõhklustes, kavatseb midagi, kuid ei suuda ega suuda otsustada, ja oletanud seetõttu südamevärinal ning mitte päris alusetult, et Grušenka teda ta armuvaluga mõnel hetkel lausa vihkab. Võib-olla see oligi nõnda, kuid mida Grušenka tegelikult ihkas, seda Mitja ometi ei mõistnud. Temale oli kogu teda piinav küsimus taandunud vaid kahele võimalusele – kas tema, Mitja, või Fjodor Pavlovitš. Siinkohal peab muide kindlasti märkima üht vaieldamatut tõsiasja: Mitja oli täiesti veendunud, et Fjodor Pavlovitš pakub Grušenkale tingimata (kui ei olnudki juba pakkunud) seaduslikku abielu, ja ta ei uskunud hetkekski, et vana maiasmokk loodaks kõigest kolme tuhandega hakkama saada. Seda naist ja ta iseloomu tundes oli Mitja säärasele järeldusele jõudnud. Just seetõttu võiski aeg-ajalt paista, et kogu Grušenka piin ja kogu tema kõhklev olek tulenevad vaid sellest, et ta ei tea, kumba neist valida ja kumb neist talle kasulikum oleks. Kuid seda, et on saabumas too „ohvitser”, too Grušenka elus nii saatuslik mees, kelle tulekut ta nii suure ärevuse ja hirmuga ootas, – seda ei tulnud Mitjal, imelik küll, neil päevil mõttessegi mõtelda. Tõsi, Grušenka oli päris viimastel päevadel temaga rääkides ise sellest väga vait olnud. Ometi oli Mitja temalt eneselt kuulnud kirjastki, mis ta tollelt oma kunagiselt võrgutajalt juba kuu aega tagasi oli saanud, samuti teadis Mitja mõnevõrra ka kirja sisu. Tookord, ühel kurjusehetkel, oli Grušenka talle kirja näidanud, kuid Mitja oli kirja tema imestuseks koguni peaaegu väärtusetuks arvanud. Oleks küll väga raske seletada, miks: võib-olla lihtsalt seetõttu, et rusutuna kogu inetust ja õudsest võitlusest lihase isaga selle naise pärast ei osanud ta ise enam ette kujutada midagi endale hirmsamat ja ohtlikumat, vähemasti tollal. Kuid peigmeest, kes oleks pärast viieaastast kaotsis olekut nüüd järsku kuskilt välja karanud, Mitja lihtsalt ei uskunud, eriti veel seda, et too lähemal ajal saabuda võiks. Ja ka tolle „ohvitseri” esimeses kirjas, mida Mitenkale näidati, oli uue võistleja tulek kõne all väga ebamääraselt: see kiri oli väga udune, väga kõrgelennuline ja tulvil ainult tundlemist. Peab ütlema, et tookord oli Grušenka tema eest varjanud kirja viimaseid ridu, milles oli tagasitulekust juttu pisut täpsemalt. Hiljem meenutas Mitenka liiatigi, et oli tol hetkel Grušenka näos märganud teatud tahtmatut ja uhket põlgust selle Siberist saabunud läkituse vastu. Ja pärast seda polnud Grušenka talle kogu edasisest suhtlemisest tema uue võistlejaga enam sõnagi rääkinud. Ja nõnda siis oli Mitja ohvitseri olemasolu vähehaaval koguni unustanud. Ta mõtles vaid, et saagu mis saab ja tulgu mis tuleb, kuid ähvardav viimane kokkupõrge Fjodor Pavlovitšiga on liiga lähedal ja jõuab lõpplahenduseni enne kõike muud. Ta ootas hinge kinni pidades iga hetk Grušenka otsust ning uskus, et see tuleb kuidagi ootamatult, mingil innustuseviivul. Et äkitselt ütleb Grušenka talle: „Võta mind, ma olen igaveseks sinu!” – ja siis on kõik möödas: ta võtab ja viib Grušenka silmapilk ära maailma otsa. Oh, ta viib tõesti, viib kaugele-kaugele, nii kaugele, kui üldse saab, ja kui mitte maailma otsa, siis kuhugi Venemaa teise otsa, abiellub seal temaga ja elab seal temaga incognito, nii et ükski hing neist enam midagi ei tea – ei siin ega seal ega kuskil mujal. Siis, oh – siis algab otsekohe täiesti uus elu! Sellest teisest, uuest elust, mis on juba „vooruslik” („tingimata vooruslik, ilmtingimata!”), unistas ta iga hetk kui meeletu. Ta janunes seda taassündi ja uuenemist. Jõle mülgas, millesse ta oli omaenese tahtel vajunud, oli ta liialt ära vaevanud, ja ta uskus, nagu väga paljud niisugustel puhkudel, üle kõige koha vahetamisse: et ei oleks vaid neidsamu inimesi, ei oleks neidsamu asjaolusid, saaks ainult ära siit neetud paigast – ja kohe sünnib kõik uueks, kõik läheb uut moodi! See oli tema usk ja igatsus.
Kuid see oleks olnud nii vaid asja esimese, õnnliku lahenduse korral. Oli ka teine võimalus, terendas ka teine, kuid juba koguni hirmus lahendus. Kui Grušenka ütleb talle äkitselt: „Hakka astuma, mina ja Fjodor Pavlovitš otsustasime praegu, et ma abiellun temaga, sind pole siia vaja,” – siis… ja siis… muide, Mitja ei teadnud, mis siis saab, ei teadnud viimse hetkeni, selles peab talle küll õiguse andma. Tal ei olnud kindlaid kavatsusi, kuritegu ei olnud läbi mõeldud. Ta jälgis, luuras ja piinles ainult, kuid oli ise siiski valmis vastu võtma vaid oma saatuse esimest, õnnelikku lahendust. Ta tõrjus koguni igasugust muud mõtetki. Ent ka nõnda pidi ta kannatama juba sootuks teistsugust piina, kuna esile oli tõusnud üks kogunisti uus ja kõrvaline, kuid samuti saatuslik ja lahendamatu asjaolu.
Ja nimelt, kui Grušenka tuleks ja ütlekski, et „ma olen sinu, vii mind siit ära”, siis – kuidas ta viib? Kust võtab ta selleks vahendid, raha? Selleks ajaks olid tal nimelt kõik seniajani nii paljude aastate vältel Fjodor Pavlovitši armuandidena pidevalt laekunud sissetulekud viimseni ammendatud. Muidugi, Grušenkal oli raha, kuid Mitjas tuli selles suhtes nüüd ilmsiks kohutav uhkus: ta tahtis teda siit ära viia just ise ja alustada temaga uut elu omaenese, mitte aga tema rahadega; ta ei suutnud kujutledagi, et võtaks Grušenkalt tema raha, ja see mõte pani ta jälestusest lausa piinlema. Ma ei võta siinkohal seda tõsiasja pikemalt jutuks, ei analüüsi seda, vaid möönan ainult üht: säärane oli tema hingeseisund tol hetkel. Seda võisid kaudselt ja peaaegu teadmatult põhjustada tema salajased süümepiinad Katerina Ivanovna raha pärast, mis ta oli varga kombel omastanud. Ühe ees olen juba närukael ja teise ees saaks minust samuti kohe närukael, oli ta mõelnud tookord, nagu ta ise seda hiljem on tunnistanud, ja kui Grušenka teada saab, ega ta siis sihukest närukaela tahagi. Niisiis, kust võtta vahendeid, kust võtta see saatuslik raha? Vastasel korral on kõik kadunud ja kõik jääb olemata, ja – ainuüksi seepärast, et ei jätkunud raha, oh häbi!
Ma ruttan korraks ette: see’p see ongi, et ta teadis vahest, kust seda raha saada, teadis vahest sedagi, kus see raha parajasti on. Midagi täpsemat ma praegu ei ütle, sest pärast tuleb niikuinii kõik ilmsiks; kuid selle, milles seisnes tegelikult tema põhihäda, selle ütlen ma siinkohal, kas või ebaselgelt, siiski välja: et võtta seda kuskil parajasti ootavat raha, mida tal oleks õigus olnud võtta, oleks pidanud kõigepealt tagastama kolm tuhat Katerina Ivanovnale – „või muidu olen ma taskuvaras, olen närukael, ja ma ei taha alustada uut elu närukaelana”, leidis Mitja, nii et ta otsustas kas või kogu maailma ümber pöörata, kui vaja, aga need kolm tuhat tingimata iga hinna eest ja kõigepealt Katerina Ivanovnale tagastada. Sellee otsusele jõudmine oli temas toimunud lõplikult tema elu viimaste tundide vältel, nimelt alates viimasest kokkusaamisest Aljošaga maanteel tol õhtul kaks päeva tagasi, pärast seda, kui Grušenka oli solvanud Katerina Ivanovnat ja Mitja oli Aljoša kirjelduse ärakuulamise järel endale tunnistanud, et on närukael, ning käskinud seda ka Katerina Ivanovnale öelda, „kui see võiks talle natukegi kergendust tuua”. Tookord kohe, samal ööl, kui ta oli vennaga hüvasti jätnud, tundis ta meeletusehoos, et parem oleks kas või „keegi ära tappa ja paljaks röövida, peaasi kui saaks Katjale võla tagastada”. Sest: „Parem juba olgu ma selle tapetu ja paljaksröövitu ees mõrtsukas ja varas, olgu või kõikide inimeste ees, ja parem lähen ma Siberisse, kui et Katjale jääb õigus öelda, et ma petsin teda ja peale selle varastasin veel temalt raha ja lasksin tema raha eest koos Grušenkaga jalga, et vooruslikku elu alustada! Seda ma ei saa!” Nõnda lausus Mitja endale hambaid kiristades, ja ta võis tõesti aeg-ajalt ette kujutada, et lõpetab peaajupõletikuga. Kuid esialgu maadles ta edasi…
Veider lugu: võiks arvata, et säärase otsuse korral ei jäänudki talle üle muud kui meeleheide; sest kust võtta äkitselt nii palju raha, pealegi sihukesel puupaljal vennikesel nagu tema? Kuid ta lootis kogu selle aja lõpuni, et saab need kolm tuhat, et need tulevad kuidagi, lendavad talle ise kätte, langevad kas või taevast. Kuid just nõnda ongi lood nendega, kes oskavad nagu Dmitri Fjodorovitš eluaeg ainult raisata, päritud raha tuulde loopida, kuid kellel pole mingit aimu sellest, kuidas raha saadakse. Tema peas tõusis kohe pärast seda, kui ta kaks päeva tagasi oli Aljošaga hüvasti jätnud, täiesti fantastiline keeristorm ning pööras kõik tema mõtted segi. Nõnda kujuneski, et ta alustas kõige meeletumast ettevõtmisest. Kuid võib-olla paistavadki kõige võimatumad ja fantastilisemad ettevõtmised säärastele inimestele säärastes olukordades just nimelt esimeste ja ainuvõimalikena. Ta otsustas äkitselt minna kaupmees Samsonovi, Grušenka kaitsja jutule ning