Vennad Karamazovid II osa. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
Tema ema ütles teenijaile: „Mis tema teile iganes ütleb, seda tehke!””
Tehke… Rõõmu, rõõmu mingitele vaestele, väga vaestele inimestele… Jah, kindlasti olid nad vaesed, kui pulmas koguni veinist puudus tuli… Ajaloolasedki on kirjutanud, et Geneetsareti järve ümber ja kõigis neis paigus elav rahvas oli nii vaene, nagu vaevalt võib ette kujutada… Ja teise seal juures viibiva üllaima olevuse, tema ema üllaim süda teadis ometi, et poeg ei olnud tollal tulnud ainuüksi oma suureks ja kohutavaks vägiteoks, vaid et tema süda mõistis ka nonde harimatute, harimatute ja kavaluseta olevuste, teda lahkesti oma armetusse pulma kutsunud inimeste puhtsüdamlikku ja lihtsat rõõmu. „Minu aeg ei ole veel tulnud…” – ta ütles seda tasase naeratuse saatel (kindlasti naeratas ta emale tasaselt)… Einoh, ega ta siis ainult selleks maa peale tulnud, et vaeste pulmades veini teha? Ja ometigi võttis ta ema palvel seda teha... Oh, aga lugeja loeb ju edasi.
„… Jeesus ütles neile: „Täitke anumad veega!” Ja nemad täitsid need ääretasa.
Ja ta ütles neile: „Ammutage nüüd neist ja viige pidukorraldajale!” Ja nemad viisid.
Aga kui pidukorraldaja maitses vett, mis oli viinaks saanud, ega teadnud, kust see oli, kuna teenijad, kes vee olid toonud, teadsid, siis kutsus pidukorraldaja peigmehe ja ütles talle: „Igaüks paneb enne lauale hea viina, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema. Sina oled hoidnud hea viina siitsaadik!””
Mis see siis on, mis see siis nüüd on? Miks toa seinad taganevad… Oh jah, see on ju pulm, pulmapidu… jah, muidugi. Külalised on kohal, ja noorpaar istub seal, ja rahvas rõõmutseb ja… kus on siis kõikteadja pidukorraldaja? Ja kes see seal on? Kes? Seinad taganevad taas… Kes see on, kes tõuseb suure laua äärest? Kuidas… Kas temagi on siin? Kuid ta on ju puusärgis… Aga ta on ka siin… ta on püsti tõusnud, ta on mind märganud, ta tuleb siia… Issand!…
Jah, tema juurde, tema juurde tuli ta – vana kuivetu mehike, peened kortsud näos, ise rõõmus, vaikse naeruga. Puusärki enam pole, ja tal on seljas needsamad rõivad, millega ta eile nende seltsis istus, kui külalised olid tema ümber kogunenud. Aval nägu, silmad säravad. Kuidas, kas ta on siis samuti pidumajas, kas ta on siis samuti kutsutud Kaana pulma Galileamaal…
„Kutsutud, kullake, ikka samuti kutsutud, kutsutud ja seatud,” kajas Aljoša kõrvus tasane hääl. „Milleks sa siia peitu oled pugenud, nii et sind nähagi pole… tule ka sina meie juurde!”
Tema hääl, vagamees Zossima hääl… Kuidas saakski see olla mitte tema, kui ta kutsub? Vagamees tõmbas Aljošat kättpidi ja tema tõusis põlvedelt püsti.
„Olgem rõõmsad,” jätkas kuivetu vanamehike, „joogem uut veini, rõõmuveini uue suure rõõmu puhul; näed, kui palju külalisi? Näed, seal on ka peigmees ja pruut, ja näe, seal on ka kõikteadja pidukorraldaja, ta maitseb uut veini. Mis sa vaatad mind imestunult? Ma ulatasin sibula, ja nüüd olen ka mina siin. Ja paljud siin on andnud vaid sibula, vaid üheainsa väikese sibula… Mis on meie teod? Ka sina, tasane, ka sina, mu vagur poiss, ka sina suutsid täna anda näljasele sibula. Alusta nüüd, kullake, alusta nüüd, tasane, oma tegu!… Sest kas sa näed meie päikest, kas sa näed seda?”
„Ma kardan… ma ei julge vaadata…” sosistas Aljoša.
„Ära karda! Ta on oma suuruses meie ees kohutav, oma kõrguses hirmuäratav, kuid ta on lõpmata armuline, on armastusest saanud meie sarnaseks ja rõõmutseb ühes meiega, teeb vee veiniks, et külaliste rõõm ei lõpeks, ootab uusi külalisi, kutsub aina uusi juurde ja juba igaveseks ajaks. Näe, sealt tuuaksegi juba uut veini, näed, kantakse anumaid…”
Miski põles Aljoša südames, miski täitis teda äkitselt peaaegu valuga, vaimustusepisarad murdsid tema hingest välja… Ta sirutas käed, karjatas ja ärkas…
Ikka puusärk, ikka see lahtine aken ja ikka vaikne, väärikas ning selge evangeeliumilugemine. Kuid Aljoša ei kuulanud enam, mida loetakse. Imelik, ta oli uinunud põlvitades, kuid seisis nüüd jalgadel, ja järsku läks ta, nagu kohalt paisatuna, kolme kiire ja kindla sammuga otse puusärgi juurde. Ta riivas koguni isa Paissit, ent ei pannud seda ise tähele. Isa Paissi tõstis hetkeks silmad raamatult tema peale, kuid pööras siis pilgu taas ära, kuna mõistis, et noorukiga on toimunud midagi kummalist. Aljoša vaatas umbes pool minutit puusärki, kinnikaetud, liikumatut, sirgelt lamavat surnukeha puusärgis, rinnal ikoon ja laubal, peakotil kaheksa haruga rist. Aljoša oli just praegu kuulnud tema häält, ja see hääl kõlas tal alles kõrvus. Ta kuulatas veel, ta ootas veel häält… kuid äkitselt pöördus ta järsult ümber ja läks kambrist välja.
Ta ei jäänud ka välistrepil seisma, vaid läks ruttu alla. Tema vaimustusest pakil hing ihkas vabadust, ruumi, avarust. Tema pea kohal kummus lai ja pilgule hõlmamatu taevakuppel, täis vaikseid säravaid tähti. Seniidist silmapiirini kulges alles ähmane, kaheks hargnev Linnutee. Peaaegu liikumatu jahe ja vaikne öö kattis maad. Peakiriku valged tornid ja kuldsed kuplid helkisid vastu safiirsinist taevast. Külluslikud sügislilled maja ümber peenardel olid hommikuni unne vajunud. Maine vaikus oleks nagu taevasega ühte sulanud, maine ja tähtede saladus teineteiseni ulatunud… Aljoša seisis ja vaatas – ning korraga langes ta nagu niidetult maha.
Ta ei teadnud, miks ta maad embab, ta ei andnud endale aru, miks oli tal nii talitsematu igatsus seda suudelda, suudelda kogu maad tervenisti, ta suudles seda nuttes, nuuksudes ja oma pisaratega kastes, ning tõotas meeletumas palangus seda armastada, armastada igavesti. „Kasta maad omaenese rõõmupisaratega, ja armasta neidsinaseid oma pisaraid…” kajas hääl tema hinges. Miks ta nuttis? Oh, ta nuttis, oma vaimustuses koguni nende tähtede pärast, mis talle sellest põhjatusest vastu särasid, ja ta „ei häbenenud sedasinast meeletust”. Just nagu oleksid kõikidest nendest loendamatutest Jumala maailmadest lähtuvad niidid tema hinges korraga kokku saanud, ja see hing värises üleni, „puutudes kokku teiste maailmadega”. Ta oleks tahtnud kõigile kõik andeks anda ja kõigilt andestust paluda, oh, mitte enda pärast, vaid kõigi eest, kõige pärast ja kõiges, sest hinges helises jälle, et „teised paluvad ka minu eest”. Kuid iga hetkega tundis ta ilmsi ja peaaegu kombatavalt, kuidas tema hinge laskub miski, mis on kindel ja vankumatu nagu see taevavõlv. See oli just nagu mingi idee, mis püüdis kuju võtta, vallutas tema mõistuse – ja seda juba eluksajaks ning igavesti. Maha oli ta langenud nõrga noorukina, kuid püsti tõusis juba eluksajaks vankumatu võitlejana ning ta tajus ja tundis seda ise äkitselt sellelsamal oma vaimustuse silmapilgul. Ja mitte kunagi, mitte kunagi enam kogu oma eluaja jooksul ei suutnud Aljoša seda silmapilku unustada. „Keegi külastas sel tunnil minu hinge,” ütles ta hiljem alati vankumatus usus oma sõnadesse…
Kolm päeva hiljem lahkus Aljoša kloostrist, mis vastas ka tema õndsa vagamehe öeldud sõnale, tema käsule „viibida maailmas”.
I
Ent Dmitri Fjodorovitš, keda Grušenka oli uude ellu lennates „käskinud” veel viimast korda tervitada ja kelle oli määranud igavesti meeles pidama tema tund aega kestnud armastust, oli selsamal silmapilgul, teadmata midagi Grušenka käekäigust, ise kohutavas segaduses ning hädas. Ta oli viimased kaks päeva olnud säärases kujuteldamatus seisundis, et oleks tõesti võinud saada peaajupõletiku, nagu ta ise hiljem ütles. Aljoša polnud osanud teda eelmise päeva hommikul üles otsida, vend Ivan aga polnud suutnud samal päeval korraldada nende kokkusaamist trahteris. Pererahvas, kellelt ta korterit üüris, varjas tema käike tema enese käsul. Ja tema oli need kaks päeva sõna otseses mõttes rabelnud igas suunas, nagu ta hiljem ise ütles, „võideldes oma saatusega ja püüdes end päästa”, ning oli koguni mõneks tunniks ühe kibekiire äriasja pärast linnast lahkunud, sellest hoolimata, et tal oli olnud kohutav hirm ära minna ja Grušenkat hetkekski järelevalveta jätta. See kõik tuli hiljem väga üksikasjalikult ja dokumenteeritult ilmsiks, kuid praegu mainime vaid kõige hädavajalikumaid tõsiasju