Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Читать онлайн книгу.
Ta pea oli juba kaldu ja valmis kooki napsama, üks käpp kõrvaltoolil toeks, kuid Michelle haaras punasest kaelarihmast ja tõmbas ta tagasi.
„Istu!” käsutas ta rangelt, ja kui dalmaatslane reageeris vaid keele välja ajamisega, kordas ta nõudlikumalt: „Istu!”
Koer laskus kuulekalt põrandale, täpiline saba tümpsutas vastu lauajalga, nagu oleks neil Michelle’iga mäng käimas. Paistis, et endiselt ei huvitanud koera sisenemine mitte kedagi. Ükskord ammu, kui Michelle oli üritanud võtta oma springerspanjel Flashi kohvikusse kaasa, oli rahvas käitunud nii, nagu oleks ta sisenenud valsisammul ja puistanud koera väljaheitekotist igale poole laiali Siberi katku pisikuid.
Flash. Flash ja ta härdameelne pilk, ta suured pehmete karvadega jalad. Michelle’i kõht kiskus krampi. Kõikidest Harvey juurde maha jäetud asjadest − raha, rõivad, igavest armastust tõotavad sõrmused − oli ainult Flashie see, kelle ta oleks soovinud autosse pakkida. Kas koer tunneb huvi, kuhu ta on kadunud? Kas ta ootab teda igatsedes ukse juures? Michelle oli ta maha jätnud vaid sellepärast, et vastasel korral oleks see andnud Harveyle põhjust nädalalõppudel ta lävele ilmuda ja koerale „külastusõigust” nõuda. Mängida oma õigustest teadlikku hüljatud abikaasat.
„Oh issand, palun vabandust. Pongo! Jäta järele, ei tohi! Ta tõmbas rihma katki!”
Heledapäine, umbes Michelle’i vanune, kuid vähemalt kaks korda temast pikem naine põrkas vastu lauda, püüdes ühe käega kokku kerida säilinud rihmaosa ja teisega tõmmata koera lauast eemale. Ta oli hädas ja näis pisut räsitud, ning ta autoriteeti kahandas veel seegi, kuidas ta surus rihma põlvede vahele, püüdes pundart lahti harutada. Sellal kui ta tulemusteta nõksutas sõlme, libises ta pilk närviliselt üle kohviku, otsides märke kahjustustest.
„Kas ta lõhkus midagi ära? Ajas teie kohvi maha? Lubage, et ma tellin uue. Palun ärge öelge Natalie’le, see loom on juba hoiatuse saanud.” Sõnad purskusid ta suust ühtlase voona, ning kui Pongo jalgadele tõusis ja − paratamatult − pühkis suhkrutoosi laualt sabaga otse Michelle’i suurde kotti, kuhjates sellesse granuleeritud suhkrut, kattis naine näo käega. Michelle nägi, et see oli rihmast marraskile hõõrdunud, näritud küüntega ning täis pastapliiatsiga käeseljale kribitud märkmeid.
Koeraga jalutada.
Triikida.
Midagi tüdrukute kostitamiseks?
„Milline jama.” Hääl käe varjus oli peaaegu nutune. „Mul on nii kahju. See pole tema süü, mina olen süüdi.”
Michelle oli juba valmis lärmi tegema ja noomima, et hoidku oma koer vaos, aga miski naise längu vajunud õlgade juures meenutas talle ta enda masendavat tüdimust.
„Pole hullu,” ütles ta hoopis. „Ei mingit kahju. Kuidas teie endaga on?”
Naine vabastas silmad ja püüdis naeratada, aga tulemus oli segasevõitu. Tal oli aval virsikuvärvi nägu; vahest ehk algkooliõpetaja või piimatüdruk mõnest lasteraamatust, arvas Michelle. Lihtne ja malbe. Ei sobi seesugusele range distsipliin, mida nõuavad dalmaatsia koerad.
Teised kliendid hakkasid ka ennast ringi keerama, silmitsedes neid selle erilise uudishimuga, mis on varutud üleannetute koerte ja põngerjate jaoks.
„Hoidku küll, teie ilus kott …” ahastas naine, aga Michelle tõmbas juba tooli välja, katsudes mitte müksata dalmaatslast, kes oli ta jalgade ette pikali heitnud, pea Marc Jacobsi kandekotil.
„Tulge, võtke istet,” kutsus ta. „Koer on juba paigal. Tõmmake veidi hinge.”
Tänulikult libistas naine oma saleda kogu toolile ja vidutas pikkade kuldsete ripsmete alt silmi, ilme nüüd pigem kohmetu kui ahastav. „Kas kõik vaatavad mind?”
„Jah,” ütles Michelle. „Aga pole viga midagi. Viis minutit tagasi jõllitasid nad mind.”
„Tõesti? Mida piinlikku teie koer siis korda saatis?”
„Mitte midagi. Mind ennast jõllitati,” seletas ta kohmetult. „Kolisin siia alles hiljuti. Olen linnas uustulnuk. Ilmselt on mul võõras aktsent.”
Naine naeratas ja ta nägu valgustas helk, mis tuli kusagilt seestpoolt. „Eiii. Ärge seda küll arvake! Tõenäoliselt on see hoopis sellepärast, et teil pole koera kaasas. See on koertekohvik,” jätkas ta, kui Michelle segadusse sattus. „Inimestel on kombeks tulla siia oma lemmikutega, sest mujale neid sisse ei lasta. Natalie annab koertele midagi preemiaks, kui nad korralikult käituvad.”
Michelle pööras toolil ringi ja imestas, miks ta seda varem polnud märganud. Vastaslaua all, mille taga üks vanapaar jagas kannutäit teed ja odrajahukuklit, oli must šoti terjer tõmmanud ennast kerasse ümber west highlandi valge terjeri, kummalgi seljas ühesugused šotiruudulisest jakikesed. Nende kõrval istus perekond töntsaka šokolaadivärvi labradori retriiveriga, kes oli ennast välja sirutanud ja magas nende jalgadel. Ukse kõrval olid plastalustel reas söögikausid, ning küpsised, mida Michelle oli näinud espressomasina kõrval klaaspurkides, osutusidki lähemal uurimisel preemiaks.
„Seda ma nimetaksin turuniši kasutamiseks,” lausus ta. „Nutikas. Väga nutikas.”
Kui ta tagasi pöördus, oli naine end kokku võtnud ning naeratas soojalt ja sõbralikult.
„Mina olen Anna,” tutvustas ta ennast, sirutades käe üle menüü. „See siin on Pongo. Loomulikult raamatust võetud nimi. Hm, antud juhul küll filmist. Ei usu, et ta omanikud üldse teavad, et selline raamat on ka olemas.” Ta oli enda peale pahane. „Vabandust, see oli minu poolt alatu. Unustage ära.”
„Mina olen Michelle,” tutvustas end Michelle. „Ostsin endale äsja siin kõrvalmajas kaupluseruumid.”
„Kas tõesti?” Anna näis huvi tundvat. „Hakkate kalakaupmeheks?”
„Taevas hoidku, ei! Ei, sellest tuleb sisekujunduskauplus. Tegelikult,” jätkas Michelle, haarates kinni võimalusest saada siseinfot klientuuri kohta, „võiksite mul aidata turu-uuringut teha … Hm, kas ta vaatab meie poole?”
Brünett, kes oli Michelle’i leti juures teenindanud, lähenes neile, kulm kortsus, ja otsekohe hakkas Pongo saba jälle käima vinta-vänta kahele poole.
„Meie koera probleem on see, et ta kõiki nii väga armastab. Tere, Natalie!” hüüdis Anna. „Vabandan Pongo pärast. Siitpeale on ta korralik, luban seda.”
Natalie ohkas ja ristas käed volangidega põllekese kohal. „Anna, sa tead, et ma armastan Pongot, aga meie reeglid on ju selged: kolm korda ja sa oled mängust väljas. Mõni inimene arvestab kahe koogi näppamist ühe visiidi ajal kui kahte korda.”
„Aga mul on rihm mässitud ümber pahkluu. Ta kuulab sõna!”
„Igatahes soovitan tagasi tulla alles siis, kui oled õpetanud ta avalikes kohtades korralikult käituma,” jätkas Natalie, „sest kui ta häirib teisi kliente …” Ta vaatas Michelle’i poole.
„Kõik on korras,” kinnitas Michelle, tundes, et nüüd on ka tema asjasse segatud. Ta ei tahtnud veel minna tagasi oma Swan’s Row nimelisse elupaika − ja näis, et Anna on valmis juttu ajama. „Vaadake, ta on täiesti maha rahunenud.”
Kolm naist uurisid Pongot, kes lesis laua all kui kõige süütum olevus. Liiga hilja märkas Michelle, et koera koon on koogiraasukestega koos. Ja et taldrik on tühi.
„Koer aitab mind uuringutes,” jätkas Michelle enesekindla müügiagendi häälega. „Kas ma saaksin veel ühe tassi kohvi, palun? Anna? Kas ka teile kohvi?”
Anna noogutas ja tõmbas peast heegeldatud bareti, lastes oma kullalõimelised juuksesalgud lendlema ümber õhetava näo. „Hm, jah. Väga armas. Kui olete kindel, et …”
Kui Natalie suundus tagasi leti taha, kummardus Anna üle laua ja sosistas: „See on teist väga lahke, aga need kohvid peaksin välja tegema mina. Palun. Pärast kõike seda, mida Pongo tegi …”
„Mitte sugugi. Mul ongi vaja ennast kohaliku eluga kurssi viia, kui saate veidi aega kulutada.”