Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Читать онлайн книгу.
kindel.
Telefon taskus piiksus ja Anna naeratas sõnumit lugedes: „Vein välja valatud, šokolaadikarp avatud, kõrvad kuuldevalmis. Kiirusta-kiirusta! M xxx.”
Peatee lõpus keeras Anna alla Victoria ajastu ridaelamute poole; nõlvak kulges laugjalt Swan’s Row suunas, kus rivistusid väikesed George’iaegsed majakesed, kõik vaatega Longhamptoni kanalile. Aastaid olid need seisnud räämas, kuid muutusid nüüd piirkonna hinnatumaks kinnisvaraks. Pongo peaaegu tiris teda kõige lõpus paistva erepunase ukse poole, mida kaunistas rikkalik iileksiokstest ja luuderohust jõulupärg lõvipeaga koputi ümber, ning Anna tundis, et see dekoratsioon teeb ta kadedaks.
Michelle’i maja oli jõuludeks kaunistatud igati eeskujulikult. See nägi välja nagu ajakirjas. Aus olles pidi Anna tunnistama, et tema enda jõulunägemuse aluseks oli põhimõte „Mida teeks Michelle?”. Lisaks uhkele pärjale, mille − Anna oli päris kindel − oli Michelle teinud ise, nägi ta alumise korruse aknast täiesti sümmeetrilist puud, mis oli täis tipitud tillukesi küünlatulukesi ja rubiinpunaseid klaaskuule.
Tema enda jõulupuu oli pisut ebaühtlane, sest Phil oli unustanud selle õigel ajal toomata ja jõudnud müügiplatsile alles viis minutit enne selle sulgemist, ning pärast oli Chloe jätnud ladva pagasiruumi luugi vahele; klaaskuulikesed rippusid peamiselt alumises osas, kuna Annal oli õnnestunud veenda vaid kõige nooremat kasutütart Lilyt endale ehtimisel appi tulema. Aga jõulupuu meeldib ka sellisena, ütles Anna endale. See on kõige tähtsam.
Ta koputas, nautides koputi mõnusat raskust. Juba hakkaski pahameel kahanema. Nii juhtus alati, kui ta Michelle’i poole jõudis. Michelle’i maja oli nagu tuba, mida tuli endale ette kujutada, kui hüpnoterapeut käskis minna „mõnda rahulikku paika”.
Uks lendas lahti ja talle pisteti kätte suur klaasitäis veini.
„Kiiresti,” ütles Michelle, nähes oma heledas lambanahast vestis ja põlvini ulatuvates saabastes välja nagu väga toimekas päkapikk. „Joo see ära. Kui palju aega mulle jääb, et kindlustada sulle normaalne teenindamine?”
„Nelikümmend viis minutit? Võin ju öelda, et Pongo pääses natukeseks ajaks lahti.”
„Hakkad juba asjast aru saama. See mulle meeldib.” Michelle naeratas laialt ja avas järgmise ukse. „Tule sisse, tule sisse.”
Anna astus edasi ja peatus siis. „Kas Pongo ka?”
Hoolimata koera suurest armastusest Michelle’i vastu ja naise jäägitust kiindumusest temasse lubati Pongol enamasti oodata vaid eeskojas mantlite ja saabaste seltskonnas, räpase välisilma ja Michelle’i laitmatult puhta kodu vahelisel peatuspaigal. Põrandaplaatidest väljapoole jäi jalatsi- ja käpavaba tsoon.
„Chloe püüdis juba hommikul kaheksast peale koerale kleeplindiga inglitiibu külge kinnitada,” jätkas Anna, „et kasutada teda rekvisiidina, kui ta emmele helistades laulab. Laulab, Michelle. Ta ei saa lihtsalt soovida rõõmsaid jõule nagu kõik teised, tema peab ikka etenduse korraldama.” Anna vaikis. „Sundis ka meid kaasa ümisema. Kujuta Phili ümisemas.”
Michelle tõstis käed üles. „Sellisel juhul tuleb mul pühade puhul teha erand. Hoia teda kinni, mul on midagi, mida ta võiks proovida …” Ta kamandas Pongo sõrme vibutades istuma ja kadus siis siseruumidesse.
Anna rüüpas veini ja oli nagu alati rabatud sellest imelisest tundest, mis tal tekkis, sisenedes tavalisest uksest millessegi nii ootamatusse. Väljastpoolt paistis Swan’s Row number 1 tibatillukesena. Vaid kaheks palliks pöetud okaspuuvormide kastid trepiastmetel viitasid sellele, mis võiks olla seespool: uskumatult õhurikas interjöör, avar vaade jäätisekarva ruumidesse, mida täitsid suured pilvetaoliste valgete õitega klaasvaasid, kahvatutes värvides diivanid ja tohutu suured kullatud raamides peeglid, mis suunasid valgust kaunite esemete lõputule paraadile.
Kuna oli jõuluaeg, oli Michelle muutnud oma värviskeemi soojemaks, kinnitades väänlevaid männivanikuid trepikäsipuudele ning kattes toolid sügavpunaste katetega, aga üldmulje oli ikka sama: puhas, kerge, rahulik, õrnalt lõhnastatud nähtamatutest hüatsintidest ja aroomiküünaldest. Annale meeldis kõik. Miski polnud liiga peenutsev ega kallis, vaid just selline, millisena ta soovis näha ka oma kodu, kui tal oleks vaid aega teha kõike seda, mida stiilirubriigid soovitavad. Ning kui ka temal oleks silma värvide jaoks, rahulik ehitusmees, perfektne maitse, eriline oskus leida esemeid oksjonitelt ja muidugi oma kodukaupade kauplus peatänaval.
Ta vaatas ringi. Oli raske uskuda, et see on seesama kopitanud äärelinnamajake, kuhu Michelle oli ta peaaegu kolm aastat tagasi esimest korda kutsunud kohvi jooma pärast seda, kui Pongo oli neid mõlemaid koerte jalutusrajal ringi vedanud. Hm, ei, parandas Anna ennast − seda on üsnagi kerge uskuda, kui kord õpid tundma Michelle’i. Ta on kõige otsusekindlam ja organiseeritum inimene, keda Anna on kunagi kohanud. Michelle’il on tegemist vajavate tööde nimekirjad igaks päevaks, igaks kuuks ja aastaks, ning ta teeb kõik teoks rahulikult, ülearu sehkendamata. Kui Michelle on midagi juba kirja pannud, siis see ka toimub.
Anna koges kerget süütunnet tegemata jäänud koduste tööde pärast: sel aastal oli Michelle soovitanud ka temal koostada nimekiri, „et teineteist kannustada”, millega Michelle muidugi mõtles, et „Annat kannustada”. Annal polnud aga aega seda alustadagi. Ta oli olnud liiga hõivatud, üritades hakkama saada jooksva nädala lapsevanemakohustustega ning lisaks jõulutoimetustega, nagu mehe sugulastega jagelemine ja jõulupirukate ebaõnnestumine.
Michelle naasis suure rohelise kotiga ja tabas Anna uurimas halli laua viimast täiendust − suurt pillirookorvi ajatatud nartsissidega, mille Pongo oleks kodus esimese kümne minuti jooksul maha paisanud.
„Mis viga?” küsis Michelle kohe ja ta siledale laubale tekkis korts. „Kas liiga suur? Mõtlen neid kevadeks varuda.”
„Ei. See on täiuslik. Täiuslik. Kogu maja on täiuslik.” Anna rüüpas suure sõõmu veini ja kangutas parema jala saapa vasaku jala varbaga jalast, lukku lahti tõmbamata. „Isegi kui ma saadaksin minema oma abikaasa, kolm last, koera ja iga viimase kui mööblitüki, ei näeks meie maja välja selline nagu see siin.”
„Noh, abikaasa, kolme lapse ja koera puudumine aitab muidugi oluliselt kaasa.” Michelle kummardus ja õiendas kotiga Pongo juures, aga Anna ei hoolinud enam. Vein ja nartsissid levitasid kogu ta ihus pühalikku kõigi-vastu-hea-olemise meeleolu − selle päeva esimene tõelise jõulutunde kuma.
Jõululaupäev oli olnud küllaltki pühadehõnguline, mõtiskles ta nukralt. Enne seda, kui tüdrukud avasid oma kingipakid. Siis, kui ta ikka veel arvas, et oli saanud neile midagi suurepärast ja nutikat, midagi, mis neid jäägitult köidab. Anna judises piinlikkusest.
„Valmis!”
Anna vaatas alla ja nägi, et koer oli kapseldatud millessegi, mis nägi välja nagu väikelapse kombinesoon. Pongo liputas saba − või vähemalt miski liikus selles kotis.
„Mis, pagana pihta, see veel on?” nõudis Anna.
„Koerakott. Katsetan neid kaupluse jaoks. Kui sul on vaibad ja koer, on vaja koerakotti,” jätkas Michelle Anna itsituse saatel. „Mis siin naljakat on?”
„Meie majas ei lase ma inimestel isegi kingi jalast võtta − sokid kaotaksid koerakarvade tõttu oma õige värvi.”
„Tolmuimejale on võimalik panna lisaseade, mis…” alustas Michelle, kuid võttis siis heatahtlikult vastu Anna naerupahvaku, mis pööras Michelle’i jutu naljaks. Michelle laksutas keelega ja Pongo lohistas end tema järel tubade poole sellise truualamlikkusega, mida ta kunagi ei lasknud osaks saada ühelegi omanikest.
„Miks sa ise endale koera ei võta?” küsis Anna, kui nad kahekesi kööki kadusid. „Näiteks niisugust, kes karva ei aja? Midagi beeži, mis sobiks su sisekujundusega?” Ta seadis oma saapad sepisrauast jalatsialusele Michelle’i jooksukingade kõrvale. Siin näevad kõik panipaigad palju paremad välja, kuna nad pole ülekuhjatud.
„Ta oleks sulle seltsiks,” lisas ta, kuid enam mitte nii valjusti.
Anna ja Phil olid püüdnud Michelle’i kokku viia iga oma vallalise