Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Читать онлайн книгу.
endale meeldib väga „Malory Towers,” protesteeris Anna. „Loen seda veel praegugi, just siis, kui tahan tuju tõsta. See on nii lohutav.”
„Sellepärast lohutav, et sina lugesid seda seitsmeaastaselt ja arvasid, et kõigis internaatkoolides on kesköised peod ja tüdrukud, kes toovad oma ponid tundi kaasa. Nüüd kingid sa need lood tütarlapsele, kes ei suuda otsustada, kas ta tahab minna „X-Factor”i või „American Idol”i prooviesinemisele?”
„Seda küll,” lausus Anna tasa.
„Armas jumal.” Michelle võttis jälle oma klaasi. „Kas niisuguseid raamatuid hoitaksegi teil seal teismeliste riiulitel? Pole ime, et lapsed ei käi raamatukogus.”
Anna ei suutnud pahameelt varjata. Raamatukogu oli tema hell koht. Ta töökoht Longhamptoni raamatukogu asejuhatajana oli koondamislainega ära kaotatud just kolm nädalat enne Sarah’ Ameerikasse minekut. Lõpparve ei olnud sugugi tühine ja pealegi teenis Phil arvete maksmiseks rohkem kui küllalt, ent Annale tähendas see töökoht enamat kui lihtsalt palgatööd. Ta oli seal korraldanud õhtuseid raamaturühmi, ettelugemisi vanadekodudes, lugemisgruppe sülelastega emadele − kõike, mis tooks inimeste ellu raamatuid.
„Ma ei töötanud lasteraamatukogus,” ütles ta jäigalt. „See oli hoopis teistsugune töö. Seda ei liidetud ega kaotatud ka ära.”
„Vabandust,” ütles Michelle. „Aga kas me ei leppinud kokku, et oleks aeg hakata mõtlema positiivselt? Oleks aeg siit edasi liikuda?” žestikuleeris ta innustavalt rusikatega. „Kas me ei teegi nimekirja? Nimekirja, mis koondaks mõtted eelolevale aastale?”
„Kas peame seda tegema?”
„Peame küll, ja kohe praegu,” kannustas Michelle, tõmmates oma alalise märkmiku enda poole. „Hakkame pihta.”
„Mul pole paberit.”
„Leian sulle kohe. Võid selle lugeda täiendavaks jõulukingiks.” Michelle läks elutuppa ja Anna kuulis, kuidas ta avas kirjutuslaua sahtli, et otsida Annale midagi sealsest lõputust nahkmärkmike varust.
Anna silmitses tujutult oma veiniklaasi. Ta oli ju pooleldi arvanudki, et Chloe’ suhtumine on põlglik, see käib kokku ta teismeliseeaga; Lilyle oli ta aga lootnud meeldida. Lilyle, kes on nii kurva näoga, kui ta arvab, et keegi ei näe, ja nii üksildane kooliväravas, sest tal pole eakaaslasi, kellega aega veeta. Lilyle, kes püüab kõigest hingest jätta muljet, et tal on kõik hästi, kuigi ilmselt pole. Anna ise ei tunne ennast kunagi üksildasena, kui ta saab lugeda, ja isegi kui Lily keelduks unejuttudest, lootis Anna ikkagi, et ta leiab endale sõbra Michael Morpurgo või härra Gumi näol.
„Tee nüüd rõõmus nägu ette, Anna,” ütles Michelle, asetades ta ette märkmiku. „Homme lendavad nad ära New Yorki ning sul ja Philil on terve nädal endi jaoks, ning kui nad tagasi tulevad, räägivad nad, kuidas nende ema ei oska süüa teha ja et Ameerika šokolaad maitseb nagu okse ja „kus mu projekt on, mida sa lubasid aidata mul teha?””
Anna võttis veel ühe piruka, püüdes ignoreerida Pongo paluvat ilmet. „Midagi sellist ei ole. Sarah’st on saanud emme, kes aina kuulutab, et „mu tüdrukud on mu parimad sõbrad”. Neil käib seal pidev poodlemine. Sarah töötab nüüd peakontoris, mitte mingis mahajäetud kolkas nagu Longhampton, nii et aina lühikesed efektiivsed koosolekud ja maniküür. Ning meeleheaks ja kostitamiseks palju sularaha, mida meil enam pole.”
„Las ta siis kostitab.” Michelle vaatas Annale otsa. „Mida sa kavatsed teha, kui nad ära on? Enda jaoks?”
Anna hingas nohinal välja. „Vedelen vist lihtsalt niisama voodis, mis?”
Anna ei olnud ealeski tundnud ennast nii kurnatuna. Esimesed kuud pärast Sarah’ lahkumist olid olnud üks lõputu keeristorm − uued koolid, uus auto, kuhu mahuks veel kolm inimest, uued rõivad, uus päevakava, uued toidukorrad kolmele väga erineva maitsega sööjale. Kõik olid olnud šokis, ent ometi olid nad rahuldavalt läbi saanud, kuna Anna oli kahekordselt pingutanud, et šokki leevendada. Alles viimasel ajal oli asja uudsus kaduma hakanud ja ilmnesid tõelised probleemid. Probleemid, mille olemasolu ei tohi tunnistada – tunne, nagu oleksid majas isegi koerast tähtsusetum.
Michelle lükkas märkmiku talle lähemale. „Hakka pihta. Tee nüüd kohe ära. Eksami tingimused − sul on kakskümmend minutit aega, et kirjutada üles kõik, mida sa tahad sellel aastal saavutada. Nimelt sina. Hakka aga peale, mina teen sedasama.”
„Sina tead, mida sa tahad,” protesteeris Anna. „Sul on nimekiri ilmselt juba välja mõeldud.”
Michelle ulatas talle pastapliiatsi. „Kas tahad, et teen ise sulle nimekirja? Alustuseks võiksid kirjutada: „Annan oma abikaasale saapaga tagumikku”.”
„Ei.” Anna põrnitses tühja lehekülge enda ees. Tal pole vaja nii palju paberit; selleks aastaks on tal tegelikult ainult üks põhieesmärk − see, milleni jõudmisest oli ta unistanud kogu oma täiskasvanuea. Ainuüksi mõte sellele täidab ta säriseva erutusega, aga eesmärk ise on väga delikaatne. Ta ei tahtnud võtta sellelt võlu, märkides samasse kõrvale „külmik sulatada” või „lasta Chloe’l koostada kordamisplaan eksamiteks”.
Ta tõstis pilgu Michelle’ile, kes kribas hoolega kirjutada, mõeldes lisaks pealkirju ja alapealkirju ning märgistades neid reibaste noolekestega. Kuigi polnud kedagi, kes teda näeks, oli Michelle’i nägu täiuslikult jumestatud kuni silmameigini välja. Võib-olla peaks võtma eesmärgiks õppida selliselt silmapliiatsit kasutama, mõtles Anna, imetledes korralikult tõmmatud joonekesi Michelle’i ümmarguste pruunide silmade äärtel − need olid nii maitsekad ja perfektsed nagu Lily Bratz-nukul.
„Hakka peale,” ütles Michelle pead tõstmata. „Alusta kirjutamist ja see saab teoks, on minu moto.”
Anna maalis aeglaselt lehekülje ülaserva „Sel aastal”, tõmbas sellele kaks joont alla ja kirjutas: „Saan lapse”.
Michelle vaatas üles, ta ise oli juba teise lehekülje poole peal. „Valmis? Juba?”
Anna noogutas.
„Las ma vaatan.”
Anna lükkas märkmiku üle laua ja jälgis sõbranna nägu − ta polnud kindel, kuidas Michelle sellesse suhtub.
Anna teadis, et lapsi Michelle’i tegude loetelus kindlasti ei ole. Longhamptonis näis olevat Kesk-Inglismaa krahvkondade kõrgeim sündivus, ja enne kui Phili tüdrukud neile kolisid, olid tema ja Michelle veetnud tunde Ferrari veinibaaris, kurtmas värskete „keegi ei mõista elu enne lapse sündimist” emade üle, kes kulutasid Michelle’i poes varandusi. Nad olid olnud ühel meelel saja ühe põhjuse suhtes, miks lapse sünd ei tee inimest otsekohe väärtuslikumaks, mõistvamaks ega targemaks.
Michelle’i panid nördima inimeste jultunud oletused tema lastetuse kohta: kohalikud ärimehed vihjasid pahatahtlikult, et ta on „üks neist jõulistest karjäärinaistest”, aga ärinaised arvasid, et ta lihtsalt võtab elu kergelt. Anna torisemine oli rohkem enesekaitse. Olla justnagu ema oli kõige halvem, kui ta nii igatses omaenda last, ent pidi selle asemel olema ekstra tänulik Phili „boonuslaste” eest.
„Ohhoo,” hüüatas Michelle. „See on siis algaval aastal kõige olulisem? Ütleksin, et tõesti suur eesmärk, aga … kas siis midagi muud polegi? Kas sa ei peaks otsima uut töökohta? Või tegema remonti?”
Anna raputas pead. „Olen juba küllalt kaua oodanud. See on ka ainus asi, mida olen tõesti väiksest saadik tahtnud: et mul oleks suur pere nagu Waltonitel või Marchidel. Piinasin pidevalt ema küsimusega, millal ma saan endale vennad ja õed.” Ta hammustas huulde. „Ükskord küsisin, kas nad tahtsidki ainult üht last, ja ema vastas, et neil oleks võinud olla majatäis lapsi. Purustasin vist ta südame, kui ta kuulis mind alatasa kassidega mängimas, nagu oleks need titad.”
„Võid mind uskuda,” ütles Michelle, „vendi poleks sa küll pidanud tahtma.”
„Mul poleks nende vastu midagi olnud,” lausus Anna. „Mul olid niigi väljamõeldud