Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Читать онлайн книгу.
arvates oli see täiesti ülearune küsimus, sest silmas pidades hiigelsuuri kotte, mis olid laotud välisukse kõrvale hunnikusse, ei saanud olla palju, mida tüdrukud polnud kaasa pakkinud. Aga ta ei öelnud midagi.
„Kas ema kingitused on kaasas?” küsis ta selle asemel nii tavalise häälega kui suutis. Ta teadis, et Sarah saab imeilusa korvitäie kinke, mida ta ise oli aidanud Chloe’l ja Lilyl pakkida. Neil oli selleks kulunud tunde.
„Jah, on,” vastas Becca.
„Ja kingid Jeffile?”
Jeff oli Sarah’ boyfriend. Kuigi ta oli peaaegu viiskümmend ja vanemdirektor juhtimisfirmas, kus Sarah töötas, rõhutas tema boyfriend’iks nimetamine, et ta kõik paremad päevad pole veel möödas. Kui Anna tundis, et tüdrukute suhtumine temasse pole kuigi sõbralik, pidi ta endale ikka ja jälle meelde tuletama, et vähemalt pole ta vaene Jeff, muidu igati meeldiv ameeriklane, keda Sarah kohtas, kui too oli tulnud firma Briti haru tööd ümber korraldama, kuid kes oli tüdrukute silmis teinud hirmsat pattu sellega, et ei sarnanenud Phili ega George Clooneyga, kellega nende ema oleks pidanud abielluma, kui Phil polnud enam saadaval.
Chloe heitis juuksesalgud üle õla seljataha. Tema juuksed olid ilusad, pikad ja blondid ning loomulike triipudega nagu kilpkonnakarva kassil, ja ta kasutas neid mõtete toonitamiseks, kui ei suutnud häälega mõjuda piisavalt sarkastiliselt. „Ma ei saa ikka veel aru, miks me peame Jeffile midagi kinkima.”
„Peame,” lausus Becca kindlameelselt, püüdes teda üle rääkida „Inglise maitseaineid. Emme ütleb, et Jeff tunneb puudust Inglise sinepist.”
Chloe viskas jälle juuksed üle õla, kuid juba teisiti, ja pomises: „Talle peaks hoopis suulõhna parandamiseks piparmündikomme kinkima.”
„Jäta järele, Chloe,” keelas Becca oma kotti üle kontrollides.
Peaaegu kaheksateistkümnene Becca on Chloe’st ainult kaks aastat vanem, aga mõnikord tundus Annale, et tüdruk kiirustas hüppama teismeliseeast otse kolmekümnendatesse. Ka temal olid pikad heledad juuksed, kuid ta kandis neid punutuna, näo eest ära; viimasel ajal on tema patsid Heidi-stiilis üles pealaele kinnitatud.
„Piparmündikomme? Miks?” Kui Phil kotikoorma all pilgu tõstis, tabas Anna Chloe’ näol rahuloleva ilme ja sai aru, kellele see kommentaar oli mõeldud.
„Oh issand, issi, tead ju neid juustu ja sibulaga krõpse? Noh, Jeff on nagu juustu ja sibula järgi haisev koletis ja ta on …” Chloe’ tohutu suured silmad olid valmis peast välja hüppama, nii väljendamatu oli ta vastikustunne.
„Jeffil pole midagi viga,” katkestas Becca. „Ilmselt arvab ka emme, et ta kõlbab küll, ning emme on ju see, kes igal hommikul ta hingeõhku sisse hingab.”
„Kas teil on … lennukis midagi lugeda?” küsis Anna kõhklevalt. Ta ei olnud küll kavatsenud nende kottidesse raamatuid toppida, kuid mõte kaheksa tundi kestvast lennust ilma hea lugemisvarata tundus talle piinamisena. Just sel põhjusel oligi ta pannud jõuluvalikusse mõned lennu ajal loetavad raamatud.
„Rohkem kui küllalt,” krimpsutas Rebecca nägu, osutades oma väikesele nahast reisikotile, mis oli viimase võimaluseni pingul. „Passid, taksoraha, internetist välja trükitud piletid, telefoninumbrid, hambaharjad, salvrätid käte puhastamiseks …” Hetkeks tegi ta mureliku näo ja patsutas siis kotti. „Rahvusvahelised laadimisadapterid.”
„Kas keegi on veel puudu?” hõikas Phil valjusti. „Või saame nüüd minema hakata?”
„Ei! Oodake mind!” Lily sisenes joostes halli, Pongo kannul. Koer hüples erutusest ja Anna soovis, et tal oleks selles pakkimise segadikus olnud aega temaga Michelle’i juurde jalutada. Koer läheb päris segaseks, kui nad kõik ära lähevad.
Anna vaatas kella. Kas oleks aega teda korra ümber kvartali jooksutada? Enam ei ole. Pagan võtku.
Annal ei olnud meeles, millal ta oli viimati visanud koti üle õla, haaranud võtmed ja kõndinud uksest välja. See oli juhtunud praegusest täiesti erinevas elus. Nüüd tähendas talle majast lahkumine kõigepealt tegelemist üheksa erineva asjaga, millest kolm kindlasti muutuvad, sellal kui ta tegeleb ülejäänud kuuega.
„Lily!” Phil teeskles ehmumist. „Oleksime su peaaegu maha unustanud!”
„Jätsin Pongoga hüvasti. Miks Pongo ei või kaasa tulla?” virises Lily.
„Sest teda ei lubata,” lausus Chloe. „Nad uurisid välja, mis juhtus Pongo ja nartsissidega tookord pargis, ning lõid passi templi. Ta ei saa kunagi sissesõiduviisat.”
Lily pruunid silmad läksid suureks. „Kuidas nad selle välja uurisid?” sosistas ta.
„Mina ütlesin neile,” tunnistas Chloe. „Ütlesin ka, et sina aitasid kaasa. Räägi parem kõik ausalt ära, kui passikontroll küsib.”
„Chloe!” Lily oli löödud. „Sa ei öelnud.”
„Muidugi ei öelnud,” kinnitas Becca, säästes Annat sekkumast. Ta heitis Chloe’le mürgise pilgu. „Ära ärrita teda üles, muidu tuleb sul emme juures õudusunenägudega tegeleda.”
Anna leidis, et oma kolmest kasutütrest saab ta kõige paremini läbi Beccaga, sest tema on rahulikum ja asjalikum kui teised kaks, kuid Lily on kõige lähemal Anna salaunistustele oma perekonnast. Lilyl on kujutlusvõimet − temagi muretseb nagu Becca, aga seejuures hoopis loomingulisemalt ja dramaatilisemalt. Ta tunneb huvi, kas Pongol on ikka hea olla − koer ei oska ju kurta. Mõnda aega keeldus ta leiba söömast, kuna sai teada, et pärm on organism, mis „küpsetatakse surnuks”. Tema nägu on just nagu pärit „Lillehaldjate” raamatutest: suured pruunid silmad, piimjas jume, terav nina ja väike väljendusrikas suu huultega, mida mõnikord läbis värin, mis enamasti lõppes sulava naeratusega.
„Öelge nüüd tõsiselt, kas saame minema hakata?” palus Becca. „Liiklus läheb lennujaama kandis juba hulluks. Issi, tee kiiresti.”
„Loodan, et olete Kennedy lennujaamas pakikandjate vastu viisakamad,” pomises Phil, ägades Chloe’ raske koti all.
Selle lukk polnud lõpuni kinni tõmmatud, ja seal, kus see oli irvakil, märkas Anna tuttavat hõbedast laiku: tema lemmik − Vivienne Westwoodi peenvillane topp. Viimane stiilne riietusese, mille ta oli ostnud veel enne tüdrukute saabumist, enne töökoha kaotamist ja uue eelarvepoliitika käivitumist.
Hetke jooksul võitles Anna oma tavalise dilemmaga: kaotan nii või teisiti. Kui ta midagi ütleks, tekitaks see riiu, milles pole võitjaid, nad hilineksid lennule ja kõik see jätaks halva järelmaigu tema ja Phili omaette olemisele ning annaks ka Chloe’le põhjust Sarah’le kaevata; kui ta midagi ei ütle, tunneks Chloe, et on jälle võitnud. Isegi kahekordselt, kui meenutada seiklusrohket jõulueelset poereisi, kuhu ta oli keelitanud Annat teda kaasa võtma.
Chloe spetsialiseerus tühistele, aga nördima panevatele juhtumitele nagu seegi − Anna taluvuse väikesed proovilepanekud, mis iseendast ei tähendanud midagi, kuid siiski pingestasid õhkkonda kuni selleni, et Anna ei suutnud midagi öelda ega teha, ilma et ta paistaks kurja võõrasemana. Kõige halvem oli see, et kui Chloe oleks küsinud toppi laenuks, oleks Anna tõenäoliselt nõusse jäänud − teatud surve all muidugi; kui ta aga oleks öelnud seda praegu, oleks paistnud nii, nagu tahaks ta, et Chloe tunneks ennast halvasti.
Oh jumal küll, mõtles Anna meelt heites. Miks sundis teismelistega suhtlemine sind niiviisi käituma? Bioloogilised emad said vähemalt kümme aastat last enda mõju all hoida.
Becca tabas ära, et Anna vaatas kotti, ja tegi kaastundliku näo. Aga ta ei sirutanud kätt ega tõmmanud toppi välja. Chloe’ sissekukkumise tagajärjed olid kurikuulsad ja ta käitus nii, nagu oleksid ta ümber varjatud kaamerad.
„Sain aru, et hakkame minema?” lausus Phil, kes oli jälle uksele ilmunud, valmis kandma veel üht pagasikoormat. „Tik-tak.”
„Hakkamegi,” kostis Anna. Ole erapooletu, manitses ta ennast. Keskendu. Kõige tähtsam oli nad lennujaama saada ja mitte rahuldada Chloe’ vajadust olla kõigi