Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Читать онлайн книгу.
„See on ka üks nendest asjadest, milles me Philiga abielludes kokku leppisime – et anname tüdrukutele aega kõigega harjuda, kuid üritame saada oma lapse neljandaks pulma-aastapäevaks, seega siis juba järgmisel kuul.”
„Tohoh,” kostis Michelle. „Nii et mina pean siis juba septembrikuuks hakkama varuma kirjanduslike mõtteteradega beebivarustust?”
Anna naeratas laialt ja tõstis käe, näidates, et tuleks pöialt hoida.
„Kas Phil on selleks kõigeks valmis?” Michelle kergitas jälle kulme ja Anna teadis juba, mis on tulemas. „Ta on ju Pongoga jalutamiseks alati hirmus väsinud, kuidas see vaene mees küll lapsetegemisega hakkama saab, rääkimata muust sellega seonduvast? Tal tuleb siis ka kodus pingutama hakata. Sina töötad praegu kõvemini kui siis, kui sul oli täistöökoht.”
Michelle’i tavapäraselt helde jõulukink oma parimale sõbrannale oli kinkekaart, mis pakkus kümmet tundi pesutriikimist, viit jalutuskäiku koeraga ja tervet päeva spaas koos temaga − aga ta korraldas nii, et ka Phil oli kohal, kui Anna kingituse avas. Phil oli olnud küllalt viisakas ja näis oma süüd tunnetavat, ning kui Michelle oli koju läinud, pakkus ta, et katsub endalegi need tunnid vabaks teha. Aga asi polnud selles. Kord oli ta Annale kinkinud uue triikraua. Paar viimast aastat oli see seisnud siidpaberisse mähitult ja kasutamata.
„Noh, Sarah’l on leping ainult kaheks aastaks,” seletas Anna. „Ta võib tagasi olla isegi enne, kui laps ilmale tuleb, nii et tüdrukud polegi siis enam meie juures.”
„Ega ma seda ei küsinud.”
„Phil teab, kui tähtis see mulle on. See on ka talle tähtis. Mitte et ma tema lapsi ei armastaks, ma ju armastan neid isegi väga. Aga mul ei lasta neid tingimusteta armastada, kui sa taipad, mida ma silmas pean. Meie oma laps on niisama palju osa minust kui …”
Ta jäi kohkudes vait. „Ära seda korda. Unusta parem ära, et ma sellest juttu tegin. See on üks sellistest asjadest, millest ei räägita.”
„Mulle võid sa rääkida kõigest, tead seda küll,” kostis Michelle. „Kellele mul rääkida ongi?” lisas ta ennast tauniva noogutusega tühja elutoa poole.
„Phil tõotas mulle, et üritame lapse saada veel sellel aastal,” ütles Anna. „Phili kohta võin öelda, et oma lubadustest peab ta alati kinni. Nähtavasti mõjub nii isaks olemine.”
Kui ta kuulis oma sõnu, tundis ta korraga kõhusopis jõululikku hõõgust ja see levis läbi tema nagu soe leek, põletades oma teel viimased jäljed meelepahast raamatute ja Evelyni pärast. Paar viimast aastat olid olnud kui lahinguväli, aga ta oli võtnud õppust, hoidnud keelt hammaste taga ja pidanud kinni kokkuleppest. Viimaks oli kätte jõudnud tema tund.
„Kuidas sinu endaga on?” küsis ta, sirutades käe Michelle’i märkmiku järele. „Mida sa kirjutasid …? Oo. Uus kauplus? Internetimüük kahekordseks.” Ta vaatas üles. „Kas sa ei arva, et sina ise peaksid ka kusagil siin nimestikus olema?”
„Olengi.” Michelle osutas pealkirja „Isiklikud eesmärgid” all lausele „Saada valitud kaupmeeste nõukokku”. „Ja vaata ka sinna.” Kirjas oli: „Joosta läbi Longhamptoni maratoni pool distantsi”.
„Ma ei mõtle seda. Pean silmas sind isiklikult. Sinu elu väljaspool tööd? Mulle ei meeldi sugugi, et sa oled kogu aeg üksi … ööst öösse. See maja on liiga kena, et seda mitte kellegagi jagada.”
Michelle’i silmad läksid teeseldud õudusest suureks. „Mis? Ja pean kellegi teise järelt koristama hakkama? Ei, tänan väga.”
„Unusta maja. Sa ise oled liiga kena, et ennast kellegagi jagamata jätta.” Anna sirutas käe ja haaras tema oma. Ta pidi ohjeldama oma loomulikku tungi silitada ja kallistada, kui ta oli Michelle’iga − kes vajas enda ümber isiklikku ruumi −, aga mõnikord ei suutnud Anna ennast tagasi hoida. „Saan aru. Harvey oli lurjus ja Phili sõbrad pole … sinu tüüpi, aga see ei tähenda, et sa peaksid kõik mehed maha kandma. Kindlasti on keegi ka sinu jaoks, kui sa ainult tähelepanelikult vaataksid.”
Michelle vastas talle käepigistusega ja sirutus siis veiniklaasi järele. „Olen kindel, et on, aga ma ei taha veel temaga kohtuda. Tahaksin piisavalt raha koguda, selle maja ära müüa ja leida siis endale atraktiivse vanema härrasmehe, kes on vara pensionile jäänud, on igati kindlustatud ning kellel on Monacos luksusjaht.” Ta naeratas − põgus muie tihedalt kokku surutud punaste huulte vahelt. „Küll me siis näeme, kuidas kõik minema hakkab.”
„Ära Monte Carlosse küll koli,” lausus Anna mornilt. „Tunneksin sinust puudust.”
„Sa võid minuga kaasa tulla. Sina ja su väikestest McQueenidest von Trapi pesakond, kõik ühesugustes Petit Bateau T-särkides. Võta ainult kitarr kaasa.”
Laua all tõi Pongo kuuldavale sügava ohke ja kahtlast kõhutuult.
„Selle märguande peale tuleb mul minema hakata,” ütles Anna. „Meil on vaja veel Evelyn koju toimetada ja mina olen joonud just nii palju, et vist pääsen ta sõidutamisest.” Anna lükkas tooli tagasi ja libistas sõrmedega läbi oma heledate käharate juuste, kohendades need hobusesabasse.
Lauatelefon helises ja Anna vaatas automaatselt telefonilaua poole, kuid Michelle ignoreeris helinat ning valas endale veel veini.
„Kas sa vastu ei võta?”
„Ei. Sina oled siin, nii et see saab olla üks kahest inimesest. Minu ema, kes helistab, et panna mind ennast süüdi tundma, või siis Harvey. Ei taha nende kummagagi rääkida.”
„Mis? Kas sa polegi täna emaga rääkinud?”
„Muidugi olen! Kelleks sa mind pead? Helistasin neile hommikul, enne kui nad kõik kambakesi kirikusse läksid.” Michelle kibrutas kergelt laupa. „Tänasin neid lambanahast susside ja auto jääsulatamiskomplekti eest, ning ema kurtis, et olin vennalastele saatnud sobimatud kingitused, ja tegi siis paar kaudset vihjet ühe üksildase vana vallalise tädi kohta, kellele nad olid eile kohustusliku kõne võtnud. Seejärel ütles ta enam-vähem otse, et peaksin Harvey juurde tagasi minema või muidu läheb minul ka nii.”
„Aga miks tema juurde? Te olete juba üle kolme aasta lahus olnud. Ega ta pole ainus mees, kes on maailma alles jäänud. Sa võiksid ükskõik kelle saada.”
„Emale meeldib Harvey. Ta on olnud isa kõige edukam müügiagent minu äratulekust saadik. Arvan salamisi, et nad hoolivad pigem temast kui minust.” Michelle vaatas kõrvale ja Anna arvas, et ta püüab ehk varjata oma märksa tõsisemat reaktsiooni. „Ja … ah, see on keeruline. Jõuluajal oli ta seal. Ütlen kogu aeg emale, et ta peaks Harvey adopteerima ja olekski kõik korras.”
Anna katsus midagi öelda, aga Michelle’i pilk sundis teda vaikima. „Igatahes ütlesin neile, et töötan vabatahtlikuna vanadekodus. Käin ette lugemas, nagu sina seda teed.”
Anna suu vajus lahti; Michelle kujutas teda nii tabavalt ja tundus ise seejuures nii naljakas, pruunid silmad südamekujulises näos pärani lahti nagu multifilmis, nii et Anna puhkes esimest korda selle päeva jooksul naerma. Kujutlus Michelle’ist Butterfieldsi vanadekodu üksluises kapsalõhnalises keskkonnas raamatut ette lugemas oli liiga pöörane.
„Selle eest kavatsen su järgmine kord kaasa võtta. Oh!” ütles ta mälus tuhnides. „Tahtsin öelda, mis sa arvad, keda me seal vastuvõtutoas kohtasime, kui täna hommikul Evelyni järel käisime?”
„Printsess Anne’i? Terry Woganit?”
„Cyril Quentini. Tead ju, raamatupoest. Nüüd on selge, miks kauplus oli kogu eelmise nädala suletud.” Anna tõmbas topilisest villasest riidest mantli hõlmad kokku ja hakkas salli ümber kaela mähkima.
„Enamasti on väga raske aru saada, kas see raamatukauplus on avatud või suletud.” Michelle ajas huuled prunti.
„Oh, ära nüüd hakka jälle peale.” Anna nägu tõmbus süütundest krimpsu. „Püüdsin tema poest saada tüdrukutele vähemalt poole raamatutest, aga …”
„Selle asemel said