Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Читать онлайн книгу.
tardus, tass poolel teel alustassile. Kas ta oli öelnud midagi sobimatut? Annal on ju koer, eks? Samuti on ta just parajas eas, et tal võiksid olla lapsed − müts ta peas nägi välja, nagu oleks see laenatud teismeliselt.
Michelle’i ehmatuseks täitusid Anna helesinised silmad suurtest ümmargustest pisaratest.
„Vabandust,” ütles ta, pühkides käeseljaga silmi. „Nii rumal minust. Arvate vist, et olete sattunud selle linna hullu koeramamma peale. Andke andeks!”
„Ei, ei arva.” Michelle pistis käe kotti ja tõmbas välja täpilise puuvillase taskurätiku. Ta pidi sellelt kõigepealt suhkru maha raputama, mis pani Anna taas ohkima. „Mul on kahju, aga kas ma ütlesin midagi …?” tahtis Michelle teada.
Anna nuuskas automaatselt nina ja vaatas siis kahtlevalt taskurätti.
„Võtke see endale,” lausus Michelle. „Mul on neid palju.”
„Peaksite varuks hoidma, nad on asja eest.” Anna pilgutas silmi ja taas ilmus ta näole naeratus. „Pisut õrn koht, olen nimelt vaid nädalavahetuseemme. Philil, mu abikaasal, on kolm tüdrukut esimesest abielust ja nad on praegu siin meie juures. Meie kodus on nad igal teisel nädalalõpul ja ühel ööl nädalas.”
„Selge,” kohmas Michelle. Lapsed olid väljaspool tema kogemusteringi. Tal polnud küll midagi nende vastu, aga tal polnud ka midagi sebrade või keraamiliste keedupottide vastu. „Kas olete praegu siin … sest nemad on seal?”
„Umbes nii. Annan neile aega ka isaga olla. Nagu nende ema nõuab. Oleme olnud vaid poolteist aastat abielus, alles kobame teed läbi selle võõrasemaduse.” Anna surus huuled kokku. „See oleks ju … igaühele väljakutse, ja me üritame.”
„Aga koer?”
„Nende oma. Arvan, et ta oli veel viimane õlekõrs.” Anna silmitses Pongot. „Ei ole looma süü, et keegi pole teda vaevunud õpetama. Ta, vaene vennike, näeb koerajalutajat sagedamini kui tüdrukuid. Tegin ettepaneku, et läheksime täna pärastlõunal kõik koos perekondlikule jalutuskäigule, aga kui jõudsin välisukse juurde, selgus, et kohal olin ainult mina üksi.”
„Kas eelistate koera nendele?” Michelle oleks tahtnud teada, kas see oli pisarate põhjuseks. Kui temale antaks valida, võtaks ta küll koera kellegi teise kolme vimmaka lapse asemel.
„Ei, ei! Mulle meeldivad nad kõik. Ma armastan lapsi,” püüdis Anna seletada, olles küsimuse üle ilmselt üllatunud. „Mul on kergem ise Pongoga jalutuskäik teha, kui kuulata pidevat vaidlust selle üle, kes hoiab rihmast või kes viskab palli, kuid …” Ta hääl kustus, sest jälle ilmus Natalie ning pani nende ette kaks kohvi ja uue koogilõigu.
Kui ta oli läinud, ohkas Anna. „See pole just täpselt nii, nagu mina seda ette kujutasin. Aga ega alati ei lähegi asjad nii, nagu ette kujutatakse, eks ju?”
„Kuidas te siis seda ette kujutasite?” Michelle oli osav küsimusi esitama, nii ei pidanud ta ise midagi vastama. Ta ei tahtnud, et arutlusele tuleks ta oma abielu, mis kindlasti polnud õigustanud lootusi, ei tema enda ega kellegi teise omi.
„Vist midagi „Mary Poppinsi” ja „Heliseva muusika” vahepealset?” Anna muigas endamisi. „Olin ainus laps; lapsest saadik olen soovinud endale suurt peret. Kui ma Philiga abiellusin, lugesin läbi kõik raamatud lapsevanemaks olemisest, ning võtke teadmiseks, et ma ei kavatsenud olla kuri võõrasema, mul polnud plaanis ka kedagi asendada, aga lõpuks ikkagi …” Ta kehitas õlgu ja muutus nukraks. „Kui oleks võlukepp ja saaksime selle abil inimesi ennast armastama panna, siis vist kasutaksime seda küll, eks ole? Lihtsalt vibutaksime kepiga.”
Michelle’i kurku tekkis ootamatu klomp.
Anna segas kohvisse suhkrut, lõhestades joogil oleva vahumütsi. „Vabandust, liiga palju infot, mis? Tüütu! Rääkige hoopis sellest uuest kauplusest. Mis te nimeks panete?”
„Pole veel otsustanud.” Michelle tundis, kuidas Anna tähelepanu soe kiir pöördus tema poole ja mõte kauplusele ajas ta taas ärevile. Kalalõhn taandus meeltest. „Vajan midagi … kodust ja samal ajal ka pisut salapärast. Rõõmsat. Kas on ettepanekuid?”
„Siis ehk „Kodu, kallis kodu”. Kas mitte seda ei püüa me kõik luua?” Anna naeratas laialt ja lükkas koogitaldriku tema poole. „Aidake mul see ära süüa,” ütles ta. „Saaksime jagades kumbki viiskümmend protsenti vähem rasva.”
Järgmisel hommikul, kui Michelle saabus ehitusmehe, mõõdulindi ja projektikaustaga kaupluse juurde, leidis ta trepiastmelt karbi, mis oli raffiapaelaga rohmakalt kinni seotud ja varustatud lipikuga, kuhu oli kirjutatud vaid „Michelle”.
Hetkeks tundis ta südamepööritust, kartes, et Harvey on mingil viisil ta üles leidnud, aga see pole tema stiil. Tema juba oma käega midagi ei kirjuta, kui saadaval on kullatud plaat. Michelle harutas paela lahti ja leidis seest kena küpsisepaki koos omavalmistatud tänukaardiga; Anna oli ümara käekirjaga lisanud ka oma aadressi ja telefoninumbri ning palve Pongolt tulla järgmisel nädalavahetusel jalutuskäigule, „… kusjuures tõotan, et käitun korralikult.”
Anna oli lisanud endagi poolt sõnumi, paludes Michelle’i sisse astuda raamatukokku, kus ta töötab, et saaks viia ta lõunat sööma ja näidata talle Longhamptoni vaatamisväärsusi. „Lühikese lõunatunniga jõuaks kõik ära teha!” oli ta juurde kirjutanud.
Michelle seisis uue kaupluse ees ja just sel hetkel tuli Longhamptoni peatänava kohal välja päike. Juba tundiski ta ennast paremini, ja ta polnud remondiga veel alustanudki.
KAKS JA POOL AASTAT HILJEM …
1
„Mulle meeldis väga imeline jõuluõhtu raamatus „Mida tegi Katy” − kaminasse saadetud soovid ning tänumeelsed ja armastavad pered. Tõelised jõulud!”
Anna McQueen oli oma jõulud läbi mõelnud kuni viimase omaküpsetatud piparkoogilinnukeseni jõulupuul, ent piinliku hoolega kavandatud nägemus pidulikust südamlikkusest ei sisaldanud kindlasti omaenda majast põgenemist, koer abiks.
Raamatutes nii ei ole, mõtles ta, lastes ülemeelikul Pongol end läbi sepisrauast pargivärava alla kanali poole juhtida; alandus ja meelepaha tegid ta sammud eriti pikaks. Kuri võõrasema pidi ju jätma oma vaevatud kasutütred välja lumme, soojendades samal ajal ise varbaid mühiseva kaminatule ees, mitte ümberpöördult.
Noh, parandas ta, kui aus olla, siis tüdrukud oma varbaid just ei soojendanud. Nemad pidasid Skype’is videokõnet oma emme Sarah’ga, kes viibis oma tohutu suures uues majas Westchesteris New Yorgi osariigis. Sarah küll soojendas tõenäoliselt varbaid; või laskis jõuluvana ilupäkapikkudel neile prantsuse pediküüri teha.
Seetõttu oligi Anna ennast peaaegu ribadeks tõmmanud − ta püüdis tüdrukutele korraldada parimaid jõulusid, et teha tasa ema eemalolekut; juba juulikuust alates elas Sarah kaheaastase töölepingu tõttu Ameerikas. Iroonia on aga selles, et kõigest hoolimata on Sarah kohalolek majas palju tuntavam kui tema oma.
Anna silmad hakkasid kiiresti pilkuma, kui talle kangastus pilt Chloe’st, Beccast ja Lilyst, kes olid kobaras ümber sülearvuti ja kilkasid rõõmust just täpselt sel hetkel, kui tema püüdis algatada uut peretraditsiooni plaaditäie kuldkarraga kaunistatud tillukeste jõulupirukatega, mis olid ära kõrvetanud ta sõrme ning põhjustanud stressist tuleneva seedehäire. Täidisega jõulupirukad − või õieti see, et enamik perest neid ignoreeris − oli olnud viimane õlekõrs, mille murdis halastamatu täpsusega ajastatud kommentaar Phili emalt.
„Kas sina tegid need?” oli Evelyn küsinud, ja ta kaardus kriipskulmud olid väljendanud äärmist põlgust. Kogu hommiku jooksul oli see esimene otsene märkus, millega ta Anna poole pöördus, ja kui Anna noogutas, et seda küll, oli ta vakatanud ning siis põlastavalt öelnud: „Oh. Sellisel juhul ma loobun.”
Teistpidi võttes – vanadest nõidadest ei ole küll puudust.
Pongo