Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Читать онлайн книгу.
enda poole kutsuda. „Tal on ju suur suguselts ja nädalalõppudeks lendab ta alati minema. Kus ta möödunud nädalal käiski? Vist Pariisis? Ja enne seda Stockholmis.”
„Need on ostureisid,” ütles Anna, „ja sa tead küll, mida ta oma perekonnast arvab.”
„Ostureisid?” Mees näis olevat üllatunud. „Mulle ütles ta, et võtab väikese puhkuse.”
Juba mitmendat korda viimase aja jooksul imestas Anna, et kaks korda abielus olnud mees, kellel on kolm tütart ja ema, mõistab naisi − ja peresid − nii halvasti.
„Seltsiks?” Michelle ilmus köögiuksele, näol ilme, nagu oleks ta valmis ennast kaitsma. „Ära hakka mulle rääkima. Kas Philil on jälle mõni värskelt lahutatud sõber, kellel on pesumasina käsitsemiseks naist vaja? Ma pole Ewani juhtumit veel unustanud.”
„Ewan ei olnud … See oli arusaamatus.” Anna mõtles endise teema juurde tagasi pöörduda; Michelle võib ju olla väga tundlik oma üksioleku pärast, ja alles nüüd turgatas talle − rumal Anna −, et täna pole küll parim päev niisuguse teema ülesvõtmiseks. Ent kõigele vaatamata ei meeldi talle üldse, et huumorimeele ja helde südamega Michelle on oma ilusas kodus täiesti üksi.
„Tead, mõtlesin just uue aasta lubadustele. Sa võiksid varjupaigast koera adopteerida. Saaksid koos minu ja Pongoga jalutada.” Anna püüdis naeratada. „Raske on sinuga sammu pidada, kui pean alatasa kooliringe tegema. Aga ma vajan nii väga neid jutuajamisi sinuga. Sa oled mu ainus side Bieberi-välise maailmaga.”
Michelle’i ilme pehmenes. „Võin ju kõigest hoolimata sinuga jalutama tulla. Sellest peakski saama prioriteet. Kuule, tule nüüd − panin jõulupirukad sooja.”
Avatud planeeringuga köök-söögitoa asemel oli olnud kaks kopitanud tagaruumi, enne kui Michelle hakkas maja kallal demonstreerima oma võluvõimu. Kaheksakümnendate aastate räbaldunud tapeedikihid kooriti maha ja asendati tuvihalli Farrow & Balli seinavärviga ning käsitööna valmistatud kapid täideti Rootsi portselaniga. Kuna ta ei tähistanud jõule siiski päris üksi, oli taldrikute vahele asetatud suuri kuldseid tähti. Nii palju kui Anna mäletas, ei olnud neid taldrikuid varem kasutatud, sest hoolimata oma uhkest kodust ei tegelenud Michelle eriti võõrustamisega.
Anna vajus köögilaua äärde ja laskis pingel lõplikult kaduda, vaadates, kuidas Michelle liigub kappide vahet, valides taldrikuid ja nuge. Need nelikümmend viis minutit möödusid liiga kiiresti.
„Miks sa ei öelnud mulle, et oled siin täiesti üksi? Arvasin, et lähed esimeseks pühaks vanemate juurde,” ütles ta, võttes avatud šokolaadikarbist roosa täidisega kompveki. „Kas teil pole nende juures suurem kogunemine?”
„On küll. Just sel põhjusel ma seal ei olegi.” Michelle tõi veinipudeli, et uuesti klaase täita. „Seal tekib juba lauamänge mängides selline võistlus, et kui teejoomise ajaks keegi ei nuta, hakatakse vaidlema, kellel on kõige parem auto, nii et kõigil oleks võimalus närvi minna. Mingil ajal pean ma muidugi seal ära käima. Kuid … mitte täna. Aga mis siis juhtus McQueenide juures, et sa poole kolme ajal ennast siin peidad? Kas Phil läks jälle emaga tülli?”
„Veel mitte. Selle aja peale võib-olla küll.” Anna pani küünarnukid lauale ja ta pilk jäi peatuma pihkudele. „Asi on minus endas. Pidin sealt välja saama.”
„Noh, viimased kolm kuud oled sa ju aina jõuludeks valmistunud…”
„Ei. Mitte sellepärast.” Anna nägi vaeva, et reastada tundeid õigesti, nii et ta ei paistaks väga isekas. „Tunnen ennast lihtsalt viienda rattana omaenda majas. Esiteks olid kingitused täielik katastroof. Kuulsin, kuidas tüdrukud naersid, kui nad nendest Sarah’le rääkisid.” Anna tõstis pilgu. „Ära Philile maini. Ta ei tea.”
„Mis? Ma ei räägi, kui sa ei taha, aga ta peaks teadma. See on nii jõhker! Mida sa neile kinkisid − kas Chloe’le Bobbi Browni pintslikomplekti, nagu ma soovitasin? Ja Beccale liiklusõpiku?”
Anna võttis kätega peast kinni ja oigas hääletult. „Ei. Ostsin kõigile kolmele raamatuid. Raamatuid, mida ma ise nende eas kõige rohkem armastasin.”
Michelle’il kukkus suu lahti. „Oh ei. Sa ei räägi seda ometi tõsiselt.”
„Muidugi räägin tõsiselt. Terveks aastaks raamatuid! Kuidas mina omal ajal oleksin neid tahtnud. Arvasin, et Lilyle võiks neid unejutuks lugeda.” Anna tundis, kuidas ta nägu lõi hõõguma ja läks üleni punaseks. „Armastasin väga kuulata, kui ema mulle unejutte luges. Tüdrukutele pole keegi kunagi ette lugenud ja sellest on lõpmata kahju: nad jäävad ilma nii paljudest ilusatest mälestustest.”
„Anna, ära nüüd mõista mind valesti, aga sina oled kolmekümne ühe aastane. Sa oled raamatukoguhoidja. Lily on kaheksane. Becca teeb oma A-taseme eksameid ega taha tõenäoliselt näha oma elus enam ühtegi raamatut, ning Chloe … Noh, tema pole ju üldse eriti suur lugeja, eks?”
Anna rüüpas järjekordse sõõmu veini ja püüdis mitte meenutada tüdrukute näoilmeid, kui nad suuri karpe lahti harutasid. Kuidas oskas küll Michelle ära arvata, mismoodi nad reageerivad, kui tema, kes veetis kogu päeva nende pärast muretsedes, ei osanud?
Becca oli püüdnud olla viisakas, aga oli ilmselt pettunud; Chloe irvitas ja Lily oli segaduses. Õnneks − või mitte − oli Phil võidukalt sisse marssinud tohutu suure kingikotiga, mille sisu ta oli tellinud tütarde paljude internetinimekirjade järgi, ning Anna osaks jäi taluda Evelyni üleolevat lõbusust ja ära visata suurel hulgal rebitud kinkepaberit. Samuti kolmkümmend kuus lemmikraamatut ta lapsepõlvest, internetist üles otsitud − enamasti esmatrükid, signeeritud eksemplarid, kõik erilised.
Ta neelatas, aga kurku täitis ikka veel alandus otsekui vatitropp. „Ära hõõru seda mulle nina alla, saan aru, et see polnud see, mida nemad ootasid, ja tean, et neil on olnud raske kohaneda minu kui kasuemaga, mitte lihtsalt kellegagi, keda nad üle nädala näevad, aga …” Anna andis viimaks oma piinale järele. „Sa oled ainuke inimene, kellelt ma saan seda küsida, Michelle. Mis on juhtunud, kas siis enam ei võigi teeselda, et kingitused meeldivad? Nii nagu mina teesklesin, kui õnnelik ma olen selle neetud noorust taastava seerumi üle?”
„Kena sinust. Aga küllap pakkusid tänamisega kõvasti üle,” ütles Michelle pilklikult.
„Muidugi pakkusin.” Anna peitis nina veiniklaasi. Karbile oli tegelikult kirjutatud „küpsele nahale”. Tema on aga ainult kolmteist aastat Beccast vanem.
„Kui nüüd põhilise juurde tagasi minna − sa lihtsalt pead sellest Philiga rääkima,” ütles Michelle, tõmmates praeahjuukse jõnksuga lahti, et küpsetusplaati välja tõsta. „Tema peab vastutama selle eest, kuidas nad sind kohtlevad. Sa pole mingi majapidajanna, kes on juhtumisi abielus nende isaga. Sa oled nende kasuema ja nad elavad sinu kodus. Palun. Võta üks.”
Michelle lükkas pirukataldriku tema poole. Anna võttiski ja pidi õnnetult tunnistama, et küpsetis on õhuline, apelsinihõnguline ja lausa sulab suus.
„Delikatessipoest,” lausus Michelle, märgates ta haledat ilmet. „Sellised väikesed kõrvalepõiked on okei. Ära üritagi olla supernaine.”
„Kas on siis nii ebardlik kinkida raamatuid?” küsis Anna kaeblikult. „Armastasin lapsena just teist jõulupüha veeta raamatutega. Me kõik lugesime. Mina ja ema ja isa, istusime oma jõuluraamatuid uurides, apelsini-šokolaadiküpsised ja teekann käeulatuses.”
„Sõltub muidugi sellest, mida sa neile kaela määrisid.”
„Väga väärtuslikud need just pole, kui sa seda mõtled. Lilyle kinkisin mõned, mille sisu ta teab juba Disney DVD-de järgi, nagu „Mary Poppins” ja „101 dalmaatsia koera”. Arvasin, et niisuguse kavala võttega saab temas huvi äratada. Pealegi on tal ju dalmaatsia koer Pongo.”
„Nii kaua on ehk huvi, kuni sa vaesele lapsele kogu aeg ei korruta, et „raamat on palju parem kui film”.” Michelle lõikas endale väikesest pirukast poole. „Kuidas on siis näitlejahakatise McQueeniga?