Kas oled valmis,

      põrsas kosmiline,

      nüüd rakendumaks hõõguvasse mellu?

      Või taeva tahad tõusta

      nagu suitsuveri, kus jumal elu perfolinte lappab

      ja magnetkettaid pillutab, mil salvestet

      su viimsed salamõtted?

      Ehk hoopis püüad teise ellu,

      – kui, siis mine – seal möllab muistne meri

      ja iidne hobu surnud pilvil kappab

      veel.

      Seal unustad, mis sulle valetet,

      seal teadvus hävineb öökiirel tõttel.

      Ja meelest kaotad, et sa oled põrgus

      sul polnud valikut,

      kui korrumpeerus kõrgus,

      mis iial tegelikult polnud lilleline.

      Käi põrgu,

      kallis põrsas kosmiline !

      Ei kuuldu vastust

      jumal juba sööb, ta vuntsesse

      su süldi lima nõrgub

      ning aujärg kõmab timukjalge astust.

      kõrkjasööde võrkjashuulsel vaimutunnil lehehääbe kuul

      mind hõõvab nagu tõrkjat siiski hõrkjat armuvett

      me kohinpuude kõhinluude hirmuvaba tuul

      või naeratus helltardunu kuu põhjatumal suul

      või kalmistute sosinudust kerkiv minarett

      või surmalangvel elulehed sündimisepuul

      või kaoseingli kaelalt tuhka heidet amulett

      mis tõde see – ta raske justkui õnnetusetina

      mul viinaämbrist tarrutaman kaduvikuilku

      mässiman mu ümber juba kõdunevat lina

      sel hetkel mil ma uppusin kesk veriudu vina

      viimast korda nägin lastud hirve pilku

      ja siiski teadsin – laskja polnud mina

      ta silmist kukkus väga väga väga kurbi tilku

      Su hiuksekesi melanhoolselt sasin

      ja ümber meie mediteerib öö.

      Üks härrasmees, üks tütarlaps. Adjöö.

      Sest uni kohustab ja uneaeg on kasin.

      Külm koidik kerkib. Molutavad puud.

      Tuhm päike ööle peielauda katab.

      Su silmad on veel väga värvimata.

      Mu uuriketi otsas ripub kuu.

      On puhuti piinavalt pime

      ja kohati kurnavalt kurb

      su sõnade salalik ime.

      Sinu viisidest viljastet muld

      kannab kummalist kuhmetut heli

      ja haigete hapruste häält,

      mil toone on neli kord neli.

      Nad pääsnud su pattude päält.

      hallaööde hallituse halin

      sillapuude sillutise silm

      kõhiseva kõhetuse kõlin

      võllapuude võõristuseilm

      maailm madu marrastab mu maja

      mina kurat kestan üle aja

      Ma kirjutan teemast mööda,

      mind hurjutab unine kuu.

      Tumeudu salavarjud

      siniste põõsaste vahel

      tuhmavad sammaste sambla,

      pahiseb pilvede palve.

      Siis kirjutan teemale pihta

      ja teema kukub külili

      nagu rohekasrõske rõngasrist,

      mis murenes mädasse mulda

      mu kaunite kõhkluste kalmistul.

      Kagutuule käes

      vetruvad mäkerjad ladvad

      kui valgusepuhanguist joobunud

      madalad mäed.

      Lahkuva päeva kirmet

      joon endasse loojangusumust

      ja tumedat neelan siis

      sinu poolt lehvivat

      laulu,

      mis hääletust õhust

      mu meelisse otseti hajub,

      et lugeda tühjusesilmadest

      kerkinud valu

      ja suikunud soove,

      äratamatuid veel, kurbi

      valgusevooluna, nukraid

      kui unistus

      sinust.

      Taob kõrvades

      lainete päevatu kahin.

      Maa sõuab salaja

      voogudest läbi

      ja märkamatult lõhenevad

      veed kuulmatutel silmapiiridel.

      Mürisev vaikus

      ei pakitse öösse,

      mis pilvedelt põrkub

      ja hubiseb,

      mähkudes mändide ümber.

      Kuu aimub ududest,

      üksildane ja külm.

      Läänetaevas häilitakse mõõku.

      Üht-teist on pimedas näha.

      Kuu, lambid.

      Sigaretiotsad,

      kuu.

      Mis siin ikka vaadata

      kuu, lambid,

      sigaretiotsad…

      Kuu.

      Hääl-häälelt tilguvad

      sekundiseierid olematult kellalt

      olematumaks