Mu perearst on ohvitser ja see on tõesti hea

      Ei kuulihaava praavitusest muretsema pea

      Ka harilikke haigusi ta mõistab ravida

      Ta mõnus mörin telefonis juba avitab

      On perearstist ohvitseril väga veenev töö

      Ta vabariigi vaenlasi ja aega surnuks lööb

      Ja igal pärastlõunal marsib läbi linna ta

      Tehasesse õlut võtma poole hinnaga

      Ka vanemveebel lugu peab mu sõbra tarkusest

      Ja igal reedel infojuht veab sõbra Tartusse

      Ja kui mu väikse kolbale on viga teinud viin

      Siis peagi külmarohuga on platsis lipnik Siim

      Nüüd tõstkem klaasid ülesse ja hüüdkem schmoll fiduut

      Me kõuehäälest kaitsekraaviks variseb reduut

      Kuid Tehas seisab uhkelt kuni kestab meie piknik

      Ja lipuvarda najal möirgab laulda doktor lipnik

      Kui toitun, kui neelan

      endasse maakera vilju,

      aastakümnete odrast

      pruulitud vahukat vihma,

      väikeste lonksude müriaad

      aplalt habrastab magu,

      järavi hammaste taga

      keedetud tulekeel, terav,

      pilkab purgiherneid,

      kes alles rohelisevõitu

      ja põletab neile mu märgi:

      KMS.

      Aastal 1971

      asutasin oma pagariäri

      ja sest ajast saadik

      olete pidanud taluma minu

      lõputuid saiakesi, šokolaade ja kommikarju.

      Minu nimi on tõelise kvaliteedi võrdmärgiks,

      ma ise olen juba kakskümmend seitse aastat

      kõrgunud maailma kohal tunnistusena

      paremast tulevikust ja mineviku mööduvusest.

      Minu pagariäri

      on paljudel meelest läinud,

      aga mu kondiitritoodeteta ei suuda elada

      tuhanded-tuhanded-tuhanded

      rotid ja vanainimesed,

      kooliõpilased ja kodanlased.

      Mu saiade jahu on ninasõõrmetes tervetel

      ja haigetel populatsioonidel,

      ma nuuskan ning asetan oma kaunikujulise

      töntsaka käe

      kõigekangema kombel kõikide kohale.

      Ma tellin uut tainast

      ka täna, mu kallid

      pirukatäidised!

      Kunagi ammu-ammu,

      kui ma olin vana,

      teadsin, et ükskord olen jälle.

      Aga ma tahaksin,

      et nimelt teie siis minuga oleksite

      (palun kirjutage oma nimed):

      – — – — -

      – — – — -

      – — – — -

      – — – — -

      – — – — -

      – — – — -

      – — – — -

      Tänan väga.

      Liigun mõnusasti vanaduse suunas.

      Ärge siis alt vedage.

      Sina, seal kanali taga,

      kas sina tead, et kohe tuleb hommik

      ja sajad saiakesed siirduvad sadadesse ahjudesse?

      Või magad sa õiglase und,

      ärkad keskpäevast hiljem,

      ringutad oma esimesed ohked alles

      talvise päeva hääbumisvalguse käes?

      Meri on jääs, vähemalt osaliselt.

      Kuku või kõndima.

      Sina, emajumal ja aafriklanna, sina,

      kuuskedelt kukkuvate lumetortide tasaseim pagar,

      sa oled ju endiselt alles ja ostad väikese õlle

      nooblis lokaalis, kui videvik puudutab

      Helsingi hoolikalt puhastet tänavaid.

      Mis mina öelda sul oskan,

      öelda sinna kanali taha, ei ütlegi,

      parem küsin – tuli sullegi hommik või kuis?

      Täna on mul maailmale

      ütelda nii mõndagi.

      Näiteks: vihma veel ei tule,

      aga ükspäev tuleb ta.

      Maailmal on mulle täna

      mõni sõna üle jäänd:

      vaene, vilets, suisa rumal.

      Ma ei kuula sõnu neid.

      Aga hommik laekub ilus.

      Sest et õhtu kaunilt läks.

      Maailm mulle sõnab: nõme.

      Mina pärin temalt: miks?

      Kostab ilm: ei meeldi minul

      see, et oled täis kui kuu!

      Jah – jaaniöö süte pääl küpsenud tigu

      on maitsvam kui ükskõik kui lõpphea šašlõkk,

      ilma teota on teotatud tõsine pidu,

      rösti tigu! ja kõhus käib lõkerdav rõkk.

      Kust karpkala saada, kui vatsal on mure?

      Kus kasvab küll hõrgutav elajas see?

      Tule saarele sa! Sina saarele tule

      ja õllemäetigu söö jaaniku eel!

      Meil lehkavaist rohtudest tuikavad aasad,

      kus lõõtsmoonik üürgab ja tünnis käib taar.

      Võta