Kuu paistab, tähed säravad. Kulm rullis, silm on sinine.

      Ja soovin sul’ „Hääd ööd, hääd ööd”. A laotuses laiutab

      kuu.

      Üks mõte tuli pähe mul ja meenus Olav Osolin,

      Ja meenus Tõnis Erilaid ja meenus lapsepõlv.

      „Mul on üks mõte – see oleks nagu – sült?!” Oo ei? Ai-jaa.

      Nood raadiolained imeammuaegsed.

      Reklaamikummastus ja üheksa.

      Üheksa eluaastat, täpselt nii kui Pipil; kunagi oli meil

      kõikidel täpselt

      üheksa eluaastat turjal. No ja nüüd on mõnel ka hobune

      ja kohvritäis

      kuldrahasid. Ja õnnepäev, kui tulevad politseinikud. Sest

      nad ei

      tule ju iial. Ratsuta oma verandal ja katusel nii palju kui

      tahad.

      Nüüd rootslased tulevad mürinal kõik! Ärdagu muredagu,

      nad juba tulid.

      Ainumas lootus on neegrikuningate ja inglite pääl.

      Tulevad-tulevad, nad.

      Kui kuningat ei tule, siis neegrid ikka. Kui Jumal jupsib,

      on inglid okei.

      „Kui see peab olema spargel, siis küll kõige puisemat sorti,”

      ütles Fridolf.

      Üsna täpselt tabas eesti köögi põhitõdesid too va rootsi

      madrus.

      Meil on lapsepõlv, Osolin, sõnavabadus, Erilaid, sült ja

      Vladimir Beekman.

      Meil on härra Nilsson, Björk, preili Sokk ja Troll Trollsson

      (Norra luuletaja).

      Meil on A. Hamsun Tammsaare ja ABBA ja Bullerby

      lapsed ja Manitski.

      Lahja õlu ja Underi põrm ja Läänemere lained ja

      investeeringud ja uh!

      uh! ilmselt ka ülemerelennud ja Kalle Blomkvist ja kümme

      onu Einarit ja

      vähemalt üks juveelikastike, osavalt peidetu, no ja

      uppunud laevu; ja üks

      koma kaks mahakatkutud linna Sigtunast… ee …Sigtunani

      ja eestikeel!

      Eestikeel! Seda me kohe maha ei müü, ega keegi pole

      tahtnud kaa, teie

      ju kaa ei taha, eksju, muidu me kohe õpetaks, a teeme

      parem lihapalle.

      Teeme liharulle. Kulm rullis, tähed säravad. Silm sinine

      kui sirelill.

      Kurrunurruvutimaast unistades ikka Sinu – Eestlane.

      Pane pea alla käsi

      ja ära käsi

      panna sinna paksu raamatut.

      Lase hea olla endal

      ja ära lenda,

      kui sa lennata ei saa.

      Ära lendamisest väsi

      ja ära näsi

      oma päkka saamatut.

      Kui sa saad – mine, lenda

      ja oma venda

      ära jäta kaasa võtmata.

      Sa ära ometigi

      jäta võtmata,

      kui sa vähegi saad.