Puhtus

      on võib-olla kõige nimi

      mida mina peidan

      ja sinus on see olemas

      nagu valgus.

      Sinine puhtus,

      valge ja nukker

      on võib-olla sinu nimi

      ja võib-olla on see

      viimane helk,

      mis meile on antud näha

      taevast, kuhu me kunagi ei jõua.

      kevad on mu öö

      suvi on mu öö

      sügis on mu öö

      tali on mu öö

      kaks kuud on taevas

      noored mõlemad

      kaks kuud on taevas

      roheline hommik

      üks kuu mu hinges

      ta on vana

      ma teda hoian

      roheline hommik

      mu isamaa on minu islam

      mu islam ka on minu arm

      kevad on mu öö

      suvi on mu öö

      sügis on mu öö

      tali on mu öö

      Omi hääli nürikäärseid kähistagem

      kesk lund ja läbu, sillerdust ja saasta!

      Nüüd lõppu sajandi, nüüd jälle lõppu aasta

      neil näärel üliväärselt tähistagem!

      Lumipesun lõbutsevat moodsat näärisokku

      näen tänaval, käen pulplev vahuviin…

      Meil, heeroseil, on hüvaks heroiin:

      steriilsed süstlad täna stiilselt löögem kokku!

      Lugeden Gogolit ja Magogolit, vältiden tänavalõike,

      mis ülemäärase müra ja heitgaasi sisalduse tõttu võivad

      kahjustada tervist, vaadaten lilli poodide akendel

      (mis pole midagi enamat kui lilled poodide akendel),

      omaden südamen suuremat tuska kui isegi arvata oskab,

      kuulataden konventidest kajavi rakkavi laule, libiseden,

      sest teele on tekkinud jäide, sihitult, sihitult, eemale

      lükaten oksi, vöötrajal kukkuden, ehmunult bussisignaalist,

      lendu peleten tuvisid, eemale kasse, tahtmata küll, aga

      õnnetult müksaten lapsi, lapsena ise nii ujedalt uidaten sääl,

      sammuden ootmata nõrkus, kummalik vabisus veren,

      pühaaian

      kui tundmata lindude parvi on õhkleman eetrin, nukrusen

      stopaten lagunud kabeli man, heitunult jätkaten

      eenmärgitut

      kõndi, peljaten masside pilke pingviinlevat jäätist,

      ükskõiksust õhkuvat tuimade mantlite alt, suutmata rebida

      lahti

      tardumust endast, kõledust võõraste vaenliselt

      vonklevast reast,

      krampunuist käsist, taevale peegelden pilku, ent laotus

      on lage,

      tähtede tundetus tasuks kui kõhklusi eest, võimatut

      võimatuks

      pidaden, eksiden siiski.

      Maailm kui korporant. Kuukiired rapiirena seljan,

      vikerkaar värvilindina rinnale heidet.

      Siis tõuseb päike.

      – — – — – -

      – — – — – -

      – — – — – -

      – — – — – -

      – — – — – -

      – — kohav – — —

      – — jõhe – — – -

      – — pimedus – — —

      – — – — – -

      – — – — – -

      – — – — —

      – — – — -

      – — – — —

      – — – — – -

      – — – — – -

      – — – — – -

      Kahekorruseline Kivisildnik

      (nagu Londoni autobuss)

      sõidab ja sõidab ja sõidab.

      Nagu Londoni autobussil,

      pole ka kahekorruselisel Kivisildnikul

      ülemisel korrusel mingit juhti.

      kopsudest kõik koorukesed

      kohinad kui kooljaluud

      kingad kuu ja gonokokid

      korporandid külvikud

      vallamaja vallatused

      vaino vahing vargamäe

      vaablased ja valelused

      võlur võidab võõra väe

      rahvalaulud rahamehed

      raagus relvad rahuriik

      rabaröövlid ribarehed

      tüüne tühjus toone tiik

      naine nagu naerunõtkus

      naaber nagu nüri nõel

      sõela sõsar sohu sõtkus

      sõudis soome jäätund jõel

      marakratid mellerdised paranoikud

      kes kuulab vastset laulu

      ja kes seda üldse laulda võiks

      midagi ei teata ega nähta

      mis kurat see olgu

      et uni on privileeg purkides

      mida jaokaupa ostad

      kusagilt söödapeetide jagamise baasist

      tuisates läbi möirgava riigi

      avastad endas leviaatani krooni

      ja muutud meloodiliselt metaanarhistiks

      sülitad kõrgelt kaljult

      tuuleta tuulde mis sünge

      su kaos neelab verise ümina

      tavajärbliku seenemaailmast

      kes lunastaks kõik hubertid mu vangist

      kes patustaks moraalituse vastu

      julgeks olla pisut ka moraalne

      Nüüd