Ma söön pelmeene,

      sest olen täna kurb.

      Ma söön pelmeene.

      Ma olen täna olemas.

      Maa näitab mulle teistmoodi nägu

      ja ma toetan seda nägu,

      kuigi söön pelmeene

      ja olen täna kurb.

      Selle maa palgele sülitamise sülg

      on kogunenud kaua

      ja padrunid on taskus läikvel.

      Rind ette, kõht sisse. Kuid ainult

      enda rind ja enda kõht.

      Nad ihule ligemad sisemalt.

      Peeglist vastu vaatav lõust

      on mu ülehomne mina,

      mu ülehomne tegu hingab sügavalt

      ja ootab vallandumist.

      Ta tahab tõmmata

      ühe konkreetse väikese peldiku

      ühest konkreetsest pikast nöörist,

      et tuleks ohtrasti vett.

      Peale.

      Nööri me seebitame sisse,

      nutt kurgus, sest sedakorda pole vaja,

      et keegi järgmise korrani

      seal küljes kõlguks.

      Ma söön pelmeene.

      Ma olen täna kurb.

      Ei suutnud oodata ma Sind.

      Miks surid, mees, kui elul oli aega

      veel. Ja arveldused polnud valmis.

      Ja kellelt pean nüüd mina küsima.

      Ma loodan, et me näeme

      üsna pika aja pärast,

      mil mõlemad saand igipüsima.

      Sind vaetakse küll väärikama vaega,

      refrään on Sinu,

      mina saabun sootuks teises salmis.

      Kuid laulik uppus enne seda õhtut.

      Vaikus künnab minu kõrvasid.

      Ka hüvad veinid kõrvetavad kõhtu.

      Üht õhtut Sina ükskord mõrvasid.

      Ja ma ei tea, kas, aga.

      Ja mul on kurb meel.

      Et.

      On midagi sääl palmipuude taga,

      kus elu, vana ämblik,

      lakub mett.

      Sa maga.

      Arkaadia, nii punane on roos.

      Ja nõnda labane ta lihtne nimi.

      Nad ometigi ilusad on koos.

      Arkaadia, nii punane on roos.

      Vein vindub vaadis, mülgas mulksub soos,

      kulm kerkib, pime kirves leiab kivi,

      Arkaadia! Nii labane on roos

      ja nõnda punane ta purjus nimi.

      Kui vannun truudust, on kui vannuks kurja.

      Kui vannun kurja, on kui vannuks truudust.

      Ma kargan sulle teinekord ju turja.

      Sa tunned minust teinekord ju puudust.

      Me majas pole korda ega puudust.

      Me teame piire, aga me ei pea neid nurja.

      Sa oled mina kuubis, mina sina ruudus.

      Kui truudust üks, siis teine vannuks kurja.

      Ma olen luuletaja – hing on paelata pihus.

      Ma olen luuletaja – perse on püksas, kuid paljas.

      Ma olen kummalise kasvatuse veidravõitu vili,

      mul on sada raha kukrus, aga nukrus südames,

      ma olen luuletaja.

      Luuser, kelle aktsiad on kõrgel igal ööl.

      Tolvan, kes päeval käib tööl – ja õhtuti on kaua üleval.

      Luuletaja – semikoolon kirjanduse lauses.

      Poeet kui paragrahvimärk. Kuid seda seadust pole.

      Ma olen luuletaja – valge on punane must.

      Ehmataja – kelle käest, kunas ja kust tuli jahmatus,

      ootamatu lolli meele tõlge meie numbkeelsesse

      ahastusse, lustakalt?

      Oh lehmad, lüpskem nii kuis torru läheb ja tuleb udaraist,

      mis aina pungvel.

      Jah, lihtsalt laena mulle, Vanemuine,

      ning kunagi ma maksan tagasi.

      Luuletaja.

      Ilm on üks elajaloom.

      Sadamate taga loksub tühjus,

      inimmerest tühjaks jookseb lõbusõidulaev

      ja tõstab purjed südaöises fjordis.

      Sadamad on kurnatud rannale surutud,

      lootsikuis loksuvad kurnamata kalapead

      juba kuuendat kurnavat suve.

      Sadamates jalutavad pered,

      lapsed näevad poolt hektarit merd.

      Leige õlu ja pohmelus admiralideta basseinis.

      Sadam lõhkeks, aga sadam ei saa.

      Meremure tuksleb heeringate ühtrütmis,

      esimesed kuni kaheksandad lained sooviksid randuda

      mujal.

      Sadamakõrtside hägused laternad

      pimestavad meeled, ent südames kohitseb

      peaväljaku argiõhtune trammilärm.

      Loppadi-loppadi tulevad hobused läbi laheäärse räpalobja.

      Kaugelt paistavad nende ülemised pooled, sest

      räpalobjas kasvab

      rannarohi.

      Ratsanikud