Talve. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
ju tookordki samasugune ilus talvine ilmakene, kui ma selle vana isamaja maha jätsin…” mõtleb ta siis omaette. “Teekond viis mind kaugele võõrale maale. Mida otsisin ma õieti võõra rahva hulgast? Mida lootsin leida võõrsilt? – Kas õnne? – Milline peaks see õnn küll välja nägema ja kas keegi on teda oma elus ka kätte saanud? Peab küll vist vastama – ei! Onn on liiga väle olevus – meie, surelikud, ei suuda teda näha, veel vähem kätte saada! Meie silmad ei suuda isegi elektrivirvenduse vahemomenti näha, mis siis veel õnne! Ha-ha-haa! Millised imelikud mõtted! On siis õnn mingi elektriline loodusenähtus? Õnn! – Kui imelikult ma kõiki asju oma mõtetes võrdlen. Ometi jooksevad kõik inimesed selle tundmatu järel, loodavad teda leida ja kättegi saada! Kõigile on ta elusihiks. Aga keegi ei saavuta kunagi seda sihti, keegi ei püüa teda kunagi kinni. See on täpselt samuti, nagu ma kord ammu lugesin ühest inglise kirjaniku Rider Haggardi romaanist, kus kirjeldati mingisuguse muistse kultuurrahva jäänuseid kusagil Aafrika südames Etioopia tagamail. Sealgi oli rahva usundiliseks põhjaks omamoodi “tõeotsimine”. See oli päikesekummardaja rahvas, aga Tõde oli nende jumalanna… Nad püstitasid tema auks hiiglaslikke templeid ja ehitasid ausambaid. See vana kultuurrahvas pidi olema teiste Egiptuse kultuurrahvaste esivanemaiks, kelle usundi aluseks on samuti päikesekummardamine. Päike! Noh, see oleks kummardamiseks ju hoopis reaalsem kuju, kui see salapärane Tõde, keda keegi pole näinud. Eks ole ju Päike kogu elu alus meie planeedil. Ilma tema soojuse ja valguseta valitseks siin igavene jää ja külmus ning poleks ainsatki elusat olevust. Kas aga tundsid muistse Etioopia elanikud kõiki neid elusaladusi, mis on tingitud päikesest? Vististi küll väga vähestel oli neist aimu, sest muidu poleks ju tekkinud taolist usundit, nagu “tõeotsimine”. Siiski on aga selle muistse rahva usundis sügav tagamõte… Mäletan, kui imesügavalt ja hingeliselt too kirjanik seda usundit kirjeldas. Tõde on ülim jumalanna … Ta lehvib üle ilma… ta nägu on kaetud ime-peene looriga, et surelikud seda näha ei saaks… Ta peatub inimeste juures ja lehvitab oma tiibu… Õrn tuuleõhk toob sellest teateid inimmõistusele, … et see mõistaks kogu looduse hinge, mis on varjatud selle salapärase loori taha… Tõde sirutab jumaliku graatsiaga oma käed inimeste poole ja küsib, kas leiduks kedagi surelikkude seas, kes kõrvaldaks loori tema näolt ja vaataks talle silmi… Aga pole ühtegi, kes seda suudaks teha, sest Tõe pilk on surmav… tema ilu vaadata ei kannata ühegi sureliku silm… Küll ihkavad inimesed teda näha, et saada tema vääriliseks… Kuid ükski inimene ei või kinnitada, et ta oleks tõe avastanud… Niisamuti, nagu keegi öelda ei saa, et ta oleks saanud kätte õnne… Pole seda võimalik öelda kellegi kohta, ka mitte nende kohta, kes ise veendunult seda kinnitavad… Kui selliselt küsida, kas ta tõesti kõik on saavutanud ja tal enam midagi soovida ei ole… Ei, tõesti ei leidu niisugust inimest! Ikka on igaühel jällegi uued soovid kätte saada veel rohkem, kui ta seni on saanud… Ja mida ütleb seesamane asjaolu? Ei midagi rohkem ega vähem, kui et see inimene siiski pole seni saavutanud oma täielikku eesmärki, pole leidnud oma õnne ja ikka veel otsib… Vahe seisab ainult selles, et üks seab oma õnne liiga kõrgele, teine lepib madalama eesmärgiga… Ühesõnaga, ükski inimene ei saavuta lõplikult oma elu eesmärki ega õnne! – Mida olen minagi saavutanud? – Kogu pika eluea jooksul ainult see riiulitäis raamatuid, ja see on ka kõik! Ha-ha-haa!”
Ta naerab valjusti ja pöörab siis pilgu maast laeni ulatuva riiuli poole, kust paistab küll õhukesi, küll pakse raamatuid, selgadel mitmesugused pealkirjad. Nad on enamasti kõik võõrkeelsed, eestikeelseid on vähe näha. Mõned neist on õige kõhukad, teised üsna kõhnukesed, ühed ilusas köites, kuldkirjadega seljal, teised lihtsalt brošeeritud. On näha, et nende omanik on suur kirjandusesõber.
Jällegi kõnnib Arno toas ringi ja taas piinab teda uus tugev köhahoog. Siis, aga, endise rahu jälle tagasi saanud, istub ta uuesti kirjutuslaua juurde, vahib aknast väljaja hakkab taas mõtteid mõlgutama. Seekord keerlevad need vana isatalu ja tema praeguste kasutajate ümber.
“Jüri on kaunis töökas mees,” arutab ta mõttes, “teda peaks tõesti katsuma paremale järjele aidata. Joodik ta vist pole, raiskaja ka mitte, ainult talu korrashoidmiseks on tal huvi puudunud ja seda ka täie õigusega, sest võib ju kesteab kust mõni Talide sugulane esile kerkida ja talule oma nõudmised esitada. Kindlasti on ta ka natuke raha suutnud koguda. Ainuke punkt on see, et tal puudub pärija. Aga kui talle see leida, mis siis? Kas ei töötaks ta siis hoolsamini ja ei kulutaks oma raha õiges kohas? Kindlasti viiks ta talu paremale järjele, kui see oleks tema oma. Eks minulgi ole ju eluaegsest teenistusest pisut järele jäänud. Kuhu pean mina selle suunama? Kas lasta lihtsalt kaotsi minna? Aga kui see ülejääk rakendada talu heaoluks, sest minulgi pole ju muud pärijat… ja teiseks – saaksin minagi oma kodutalule veel pisut midagi tagasi anda nende ebameeldivuste vastu, mida minu hoolitseva käe puudumine temale on valmistanud. Esimesed asjad, mis siin tuleks ette võtta, on elektrivalgustuse sisseseadmine, uue katuse tegemine ning hoonete remont. Need peab tingimata läbi viima. Uusi hooneid ehitada ju esialgu ei saa, see vajab juba suuremat kapitali. Aga asi seegi, kui vanad hooned veel mõne aasta vastu peavad. Muu jäägu juba Jüri enese hooleks. Kahju, et tal pole poega, kes kõike seda innustaks… Aga, kui anda talle selle asemel tütar? Kas ta siis oma tütre tuleviku eest ei hoolitse? Olen märganud, et Maie on väga hea iseloomuga tütarlaps, – mis siis, kui kasutütrest tehagi tema tütar? Seda polekski nii raske läbi viia, sest vaeslast ongi siin ju senini nagu oma tütart koheldud. Hm… selle üle peab kord Jüri enesega põhjalikult kõnelema…”
Jällegi tõuseb ta istmelt, kõnnib veidi edasi-tagasi ja laskub siis uuesti toolile. Pikkamisi tõmbab ta lahti lauasahtli. Kogu see kastike on täidetud mingisuguste paberitega. Ta kuivetanud sõrmed haaravad sealt kimbukese koltunud paberilehti, mis on täis tihedat, peent kirja. Alles hiljuti lebasid need paberid tema kohvripõhjas, nüüd on ta neile aga siia sahtlisse hea asupaiga leidnud. Kondised sõrmed puudutavad kahvatunud ridu. Kas on need samasugused võõrkeelsed, nagu raamatud tema riiulil? – Ta seab prillid ninale, klaase enne hoolikalt taskurätiga puhastades. Need on siiski eestikeelsed!
“Lugu kodunevast palmist,” loeb ta esimeselt leheküljelt.
“Koduneva palmi lõpetamata lugu tuleb kord lõpule viia,” sõnab Arno omaette. “Mu lapsepõlve mõttemõlgutustele tuleb kord lõppeesmärk seada ja siis ka selle poole püüdma hakata… Hm… Kõdunev palm!
Kes andis mulle sellise mõttekuju? See pidi olema mu vana koolivend – pisike Lesta! Tema pani kord kirja oma “koduneva palmi” lood ja laulud, laskis neid koguni oma kulul trükkidagi, – aga nad kõik lõppesid ilma sihita, ilma eesmärgita. Mina aga kujutasin oma luulesünnitusele ka mingisugust lõppu ette. Minu “kõdunevat palmi” pole iial vaja trükkida! Kõdunev palm! Mis see on? Kus ta asub? Kusagil Niiluse kaldal, või Sumatra rimbas? Kuid kas pole ma ise nagu kodunev palm? Mis on minust veel järele jäänud? Ainult see väline kest ja veidi hingenatukest seal sees. Kui imeilusad olid tookord mu aated ja kujutlused, kui noore koolipoisina neid esimesi ridu kirjutasin! Milliste tundmustega ma siis ellu suhtusin! Kõik oli nii veetlev, nii imekaunis… Kas jõudsin ma kunagi neile õhupeegeldustena näivatele imeaasadele? – Ei! Nad kadusid alati mu eest, nagu kaob fata morgana kõrbes surmani väsinud reisijate eest, kes lootsid leida vuliseva kaevuga oaasi, kus palmide vilus puhates võib väsimust unustada… Aga mis on õieti kogu ilu? Kas see kõik ei ole mitte ainult kena fata morgana, ilus pettepilt, mis imekiirelt võib haihtuda…”
Sügava ohkega asetab ta lehed jälle endisele kohale sahtlisse ning lükkab selle siis kinni.
“Luuletused… ha-ha-haa! Minu lapsepõlve luuletused! Kui luuleline oli siis maailm! Ei ühtki tumedat pilve silmapiiril! Kõik aina haljendav ja ilus, – otse neitsilik-ilus, – nagu luuletajad tavaliselt armastavad väljendada. Neitsilik… Kui imekaunis sõna, mida ainult nooruses võib kuulda ja ka mõista… Vanaduses pole sellel sõnal enam mõtet. Eks ole ju puhkev kevade otse joovastav oma õiteilu ja lõhnadega! Kas võib sedasama pakkuda ka suvi? Kahjuks on kevadised õied suveks juba koltunud, nende neitsilik ilu on möödas… Aga suvi on siiski jälle midagi muud, kui elu alustav kevade… See on ilu ja jõu paljutõotav liit. See on elu ilusate eesmärkide üles seadmise aeg, on seega tegeliku eluvõitluse algus. Ja mida toob sügis? Kadu kõigele ilule? Ei, seda siiski veel mitte, kuigi see sageli nõnda näib. Sügisel